„Vaiksest” teenistusest pühasse teenistusse

Jutustab Andrew Hogg

„Kui meil tuleb kunagi oma tuumalõhkepead käiku lasta, on meie missioon ebaõnnestunud,” sõnas meie allveelaeva komandör. See kutsus esile elava diskussiooni tuumasõja eetilisuse üle. Allveelaeval töötamist nimetatakse ka vaikseks teenistuseks, sest see on salajane. Ent kuidas ma üldse sinna sattusin?

SÜNDISIN 1944. aastal USA-s Pennsylvania osariigis Philadelphias. Lapsepõlveaastail mõjutasid mind isa, vanaisa ja onu, kes kõik olid teeninud relvajõududes ning kelle silmis oli see parim tegevus. Poisikesena käisin ekskursioonil meie kandi sõjalaevatehases ja nägin elus esimest korda allveelaeva. Sellest hetkest peale oli mu eesmärk teenida allveelaeval. Kui käisin viimast aastat keskkoolis, võeti mind vastu USA Mereväeakadeemiasse. Lõpetasin selle neli aastat hiljem, juunis 1966.

Seejärel liitusin mereväe tuumaseadmete programmiga (Naval Nuclear Propulsion Program) ning sain väljaõppe tuumatehnika ja allveelaevade alal. 1967. aasta aprillikuus abiellusin Mary Lee Carteriga, kes on mu armas abikaasa seniajani. Märtsis 1968 täitus viimaks mu lapsepõlveunistus – mulle määrati esimene tööülesanne allveelaevas USS Jack. Umbes aasta pärast sündis meie pere kahest lapsest esimene, tütar Allison.

1971. aastal sain mehaanikukoha allveelaeval USS Andrew Jackson, mille kapten laususki selle loo algul mainitud sõnad. Kord merel olles tekkis meie Polaris-rakette kandval laeval hädaolukord, mis on kõigi allveelaevnike hirm – tulekahju. Veidi pärast südaööd olime koos paari teise ohvitseriga juba töö lõpetanud. Korraga käis põmakas. Seejärel käivitus üldalarm ning kostis teade: „Tulekahju masinaruumis number üks!”

Kuna mina vastutasin pea kõigi mehaaniliste ja elektriliste süsteemide eest, tormasin ahtrisse vaatama, mis juhtus. Tuli oli süttinud ühes laeva hapnikugeneraatoritest, mis toodavad hingamiskõlblikku õhku. Tõmbasime neljakesi kiiresti pähe hapnikumaskid ja eemaldasime sellest laevaosast kõik kergsüttivad gaasid. Õnneks ei saanud keegi viga. Õnnetusest hoolimata suutsime tööd jätkata – tunnistus meeskonna suurepärasest ettevalmistusest.

Valisin raamatu rahutegijast

Et tööstressiga paremini toime tulla, soovitati meil tegeleda iga nädal mõni tund kultuurilise ajaviitega. Lugesin tavaliselt silmapaistvate sõjaväelaste elulugusid. Ent seekord otsustasin lugeda midagi isiku kohta, keda tuntakse kui rahutegijat – Jeesus Kristuse kohta. Võtsin Piibli, mille olin saanud mereväeakadeemia lõpuaktusel, ning asusin evangeeliume lugema. Kuid lugemine tekitas rohkem küsimusi kui andis vastuseid. Vajasin abi.

 Kui meie ülesanne hakkas lõpule jõudma, kutsus komandör salongi kokku kõik ohvitserid ja teatas: „Härrased! Meie mehaanik on äsja määratud parimale töökohale Ühendriikide mereväes. Temast saab mehaanik mereväe esimesel uusima klassi ründeallveelaeval.” See uudis lõi mind pahviks!

Mu uue töö pärast kolisime perega Virginia osariiki Newport Newsi, kus parasjagu ehitati allveelaeva USS Los Angeles. Mina juhtisin tehniliste süsteemide testimist ning koostasin käsiraamatuid ja koolitusprogramme. Töö oli äärmiselt keerukas, kuid rahuldustpakkuv. Vahepeal sündis meie perre poeg Drew. Nüüd, olles juba kahe lapse isa, hakkasin taas mõtlema Jumala peale. Kuidas tema suhtub sõdadesse? Mis juhtub, kui inimene sureb? Kas põrgu on olemas?

Viimaks ometi leian vastused

Umbes sel ajal hakkasid mu naisega vestlemas käima kaks Jehoova tunnistajat. Ühel päeval, kui ma laevatehasest koju helistasin, ütles Mary Lee: „Kaks „piibliprouat” on siin.”

„Mis kirikust nad on?” küsisin ma.

„Jehoova tunnistajad,” vastas Mary.

Mul polnud aimugi, mis tunnistajad need sellised on, kuid ma tahtsin Piiblist aru saada. „Palu neil mõni õhtu läbi astuda,” ütlesin ma. Varsti külastaski üks neist koos oma abikaasaga meid uuesti ning me hakkasime Piiblit uurima.

Lõpuks hakkasin saama vastuseid küsimustele, mille üle olin pead murdnud aastaid. Näiteks sain teada, et surnud „ei tea enam midagi” ning et Jeesus võrdles nende seisundit sügava unega (Koguja 9:5; Johannese 11:11–14). Seega pole surnud ei õndsuses ega piinas, vaid magavad surmaund ja ootavad ülesäratamist.

Samuti hakkasime käima koos Mary Leega kohalikus kuningriigisaalis kristlikel koosolekutel. Seal nägime, kuidas erineva kultuurilise, haridusliku ja etnilise taustaga tunnistajad kõik koos rahus ja ühtsuses Jumalat teenivad. Mõistsime naisega, et Piibel suudab tõepoolest inimeste elu paremaks muuta (Laul 19:8–11).

Aeg otsustada

Kui 1973. aastal puhkes Araabia-Iisraeli sõda, seati USA Atlandi laevastiku allveelaevad lahinguvalmis. See konflikt oleks võinud väga kergesti laieneda. Hakkasin mõistma, et tõelise ja kestva rahu toob üksnes Jumala kuningriik, mitte inimeste poliitika. Tegelikult  olin ju sageli öelnud palvet ’Sinu kuningriik tulgu. Sinu tahe sündigu maa peal’, kuid ma ei teadnud nende sõnade tähendust (Matteuse 6:9, 10). Nüüd aga tajusin, et see Jumala kuningriik on taevane valitsus, mis hakkab peagi valitsema kogu maa üle ning puhastab selle täielikult kurjusest ja kurjategijatest (Taaniel 2:44; 7:13, 14).

Eriti puudutas mind kirjakoht 2. Korintlastele 10:3, 4. Seal öeldakse, et tõelised kristlased „ei pea ... sõda lihalikul kombel. Sest meie sõjapidamise relvad ei ole lihalikud, vaid Jumala tõttu vägevad”. Sain teada, et need „relvad” on vaimset laadi ja et nende hulka kuulub „vaimumõõk” – püha Piibel (Efeslastele 6:17).

Seisin teelahkmel. Kas jätkata praegust karjääri, mis pakkus piisavalt väljakutseid ja oli samas meeldiv, või viia oma elu kooskõlla Piibli tõega? Palvetasin selle asja pärast palju ja jõudsin järeldusele, et kui tahan tõesti siiralt rahu taotleda, tuleb mul teha seda Jumala tahet arvestades.

Minu uus „ülemjuhataja”

Palvetasime koos Mary Leega ja arutlesime tuleviku üle ning tegime otsuse, et asume ainsa tõelise „ülemjuhataja”, Jehoova Jumala teenistusse. Otsustasime mõlemad oma elu Jehoovale pühendada ning mina esitasin avalduse mereväest lahkumiseks. Seejärel viidi mind üle Virginiasse Norfolki, kus pidin ootama errumineku luba. Enamik kaasohvitseridest olid mu otsusest hämmingus ning mõned lausa vaenulikud. Teised aga tundsid mu piiblilise seisukoha vastu siirast huvi ja austasid mu otsust.

Mind lasti erru aastal 1974. Samal aastal käisime naisega Virginias Hamptonis Jehoova tunnistajate piirkondlikul kokkutulekul „Jumala eesmärk” ja lasime end Jumalale pühendumise sümbolina vees ristida (Matteuse 28:19, 20). Meie uus elu oli alanud.

Silmitsi uute väljakutsetega

Meil oli Mary Leega kaks väikest last, kuid meil polnud sissetulekut ja raha jätkus vaid paariks kuuks. Saatsin oma CV paljudele tööandjatele ja jätsin asja Jumala hoolde. Ei läinudki kaua, kui üks kommunaalteenuste ettevõte pakkus mulle tööd. Palk oli mereväe omaga võrreldes umbes poole väiksem, kuid see töökoht võimaldas meie perel samas paikkonnas edasi elada.

Kui meie arusaamine vaimsetest tõdedest kasvas, tekkis meil naisega soov teha Jehoova teenistuses rohkem. Ühed meie tuttavad tunnistajad olid kolinud perega Virginia osariigi keskossa, et teenida seal, kus on piibliõpetajate järele suurem vajadus. Nad kutsusid meid endale külla. Sellest ühest külaskäigust piisas – meiegi hakkasime kolimisplaane pidama. Esitasin töö juures palve viia mind üle teise kohta, ning minu rõõmuks see palve rahuldati. Õigupoolest mind isegi edutati. Ettevõte kattis koguni meie kolimiskulud. Nägime oma silmaga, et Jumal tõesti hoolitseb nende eest, kes püüavad täita tema tahet (Matteuse 6:33).

Oleme hoidnud oma pere elustiili üsna lihtsa ja seetõttu saanud Mary Leega mõlemad osaleda täisajalises teenistuses. See omakorda võimaldas veeta palju aega koos meie kahe toreda lapsega nende kasvueas. Tulemuseks on suur rõõm, sest nii Allison kui ka Drew jätkavad ’tões käimist’ (3. Johannese 4; Õpetussõnad 23:24).

Tuleb tunnistada, et on olnud aegu, mil rahaasjad, elukoht, tervis või ka lihtsalt vananemine on meile muret valmistanud. Kuid Jehoova on alati seisnud meie kõrval. Kas ma kahetsen, et „vaiksest” teenistusest ära tulin? Mitte sugugi! Kui koos Mary Leega oma elule tagasi vaatame, võime vähimagi kahtluseta öelda, et Jehoova teenimine on igal juhul kõige üllam ja tasutoovam tegevus (Koguja 12:13).

[Väljavõte lk 14]

Otsustasime asuda kõrgeima „ülemjuhataja” teenistusse

[Pilt lk 12, 13]

USS Los Angeles

[Allikaviide]

U.S. Navy photo

[Pilt lk 13]

Koos Mary Leega praegu