Aukartust äratav loodus

TÄNU teadusuuringutele on saadud universumi ehk kosmose ülesehituse kohta nii mõndagi teada. Inimkond on hakanud paremini aru saama nii mateeria kõige pisematest ehituskividest kui ka mõõtmatutest kosmoseavarustest. Ja ikkagi on veel peadpööritavalt palju seda, mis alles ootab avastamist.

Maakera, kus me elame, on vaid tilluke täpp mõõtmatus universumis. Ent meid täidab aukartusega ülim keerukus ja ilu, mis kajastub meie maise kodu looduses: hunnitus lilleõies, hingematvas vaates, linnu imetlusväärses sulestikus, liblika tiibades, leegitsevas päikeseloojangus või armsa inimese naeratuses.

Paljud on leidnud füüsilisest universumist piisavalt tõendeid, uskumaks mõistusliku Algpõhjuse olemasolu. Füüsikaseadused paistavad nende sõnul olevat täpselt välja häälestatud, et elu saaks eksisteerida. Juhul kui universum oleks häälestatud vaid veidi teisiti, poleks elu võimalik. Ometi kihab meie ümber elu oma fantastilises mitmekesisuses.

Kosmoloog Paul Davies kirjutab: „Paistab, et kosmos liigub ja muutub justkui kindla stsenaariumi järgi ... Loodus pole mitte juhuslike sündmuste jada, vaid geniaalselt põimunud matemaatikaseaduste ilming.” Paljud teadlased nõustuvad Daviesega, paljud aga mitte.

Näiteks kuulutas Nobeli auhinna laureaat füüsik Steven Weinberg: „Mida arusaadavam universum näib, seda mõttetum ta tundub.” Weinberg tõdes samuti seda, et kummalisel kombel „tundub looduses olevat mõnikord rohkem ilu kui otseselt vajalik ... Lausa vägisi tekib kujutlus, et kogu see ilu on miskit moodi meie heaks loodud”.

Kuidas on asi tegelikult? Kas ei peaks täppishäälestust silmas pidades eksisteerima ka meisterlik Täppishäälestaja – Kavandaja, Looja –, kel on kindel eesmärk? Kas meie elul ja universumil on eesmärk? Või kas oleme pelgalt juhitamatute ja sihitute füüsikaliste protsesside tagajärg? Neid küsimusi käsitlevad järgnevad artiklid.