Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas eesmärgipärane kavandatus või juhuslik protsess?

Kas eesmärgipärane kavandatus või juhuslik protsess?

Kas eesmärgipärane kavandatus või juhuslik protsess?

Aastal 1802 selgitas inglise vaimulik ja teoloog William Paley, miks ta usub Looja olemasollu. Tema sõnul võiks ta nõmmel jalutades ja maast kivi leides põhjendatult järeldada, et kivi sealolu põhjuseks on looduslikud protsessid. Kui ta aga leiaks kella, siis vaevalt et ta jõuaks samale järeldusele. Miks? Sel lihtsal põhjusel, et kõik kella tunnused räägivad kavandatusest ja eesmärgipärasusest.

PALEY ideed mõjutasid märkimisväärselt inglise loodusteadlast Charles Darwinit. Siiski tuli Darwin hiljem välja Paley loogikale hoopis vastupidise ideega, nimelt et elusorganismide selgelt nähtavat kavandatust saab seletada protsessiga, mida tema nimetas „looduslikuks valikuks”. Darvinistlikus evolutsioonis nägid paljud lõplikku vastust väitlusele kavandatuse ümber.

Sel teemal on alates Paley ja Darwini päevist väga palju kirjutatud. Tõendusi nii kavandatuse kui ka loodusliku valiku kohta on ikka ja jälle edasi arendatud, viimistletud ja ajakohastatud. Sealjuures on teema kummagi külje käsitlus mõjutanud tugevalt inimeste arvamust eesmärgi või siis eesmärgi puudumise kohta universumis. See, mida sa usud, võib väga palju mõjutada seda, kui eesmärgipärane on su elu. Kuidas nii?

Darvinismi tagajärjed

Usk Darwini teooriasse on viinud paljud siirad inimesed järelduseni, et nende eksistentsil puudub tegelik eesmärk. Kui kosmos ja kõik selles on elementide juhusliku kombineerumise tagajärg ürgse suure paugu järel, siis ei saagi elul tõelist eesmärki olla. Hiljuti lahkunud Nobeli auhinna laureaat Jacques Monod kirjutas: „Nüüd lõpuks teab inimene, et ta on ihuüksi selles universumi kalgis mõõtmatuses, milles ta ainult tänu juhusele on tekkinud. Pole kusagil kirjas ei tema saatust ega eluülesannet.”

Samasuguse avaldusega on tulnud välja Oxfordi ülikooli keemiaprofessor Peter William Atkins: „Tunnen austust selle erakordse universumi imelise suursugususe ees. Seal ta siis eksisteerib kogu oma hiilguses, olles läbi ja lõhki tarbetu.”

Sellist vaadet ei jaga kaugeltki mitte kõik teadlased – ja seda täiesti põhjendatult.

Täppishäälestus – kas mitte tõend eesmärgipärasest kavandatusest?

Paljud loodusseaduste uurijad ei suuda leppida mõttega eesmärgipäratust kosmosest. Näiteks on nende arvamust tugevalt mõjutanud universumis valitsevad universaalsed vastastikmõjud. Neid jõude reguleerivad ülitäpsed seadused paistavad olevat kehtestatud just selleks, et tuua esile universum, kus saaks eksiteerida elu. „Kui kehtivaid seadusi ka kõige vähemal määral muuta, võiksid sel olla saatuslikud tagajärjed,” tõdeb kosmoloog Paul Davies. „Juhul kui näiteks prootonid oleksid veidi raskemad kui neutronid, mitte aga vastupidi, oleksid nad peagi muutunud neutroniteks.” Mis selles siis halba oleks olnud? „Kui poleks prootoneid ja nende üliolulist elektrilaengut, poleks ka aatomeid,” selgitab Davies.

Elektromagnetiline vastastikmõju tõmbab elektrone prootonite poole, et saaksid moodustuda molekulid. Kui see jõud oleks oluliselt nõrgem, ei püsiks aatomi tuuma ümber tiirlevad elektronid orbiidil ega saaks moodustuda molekule. Kui aga see jõud oleks tunduvalt tugevam, sulguksid elektronid aatomituuma ümber. Sel juhul oleksid keemilised reaktsioonid ja elutegevus täiesti välistatud.

Juhul kui elektromagnetiline jõud oleks veidigi teistsugune, mõjutaks see päikest ja maakerale jõudvat päikeseenergiat. Sellise erinevuse tõttu võib taimede fotosüntees kergesti pidurduda või täiesti võimatuks muutuda. Seega määrab ülitäpselt häälestatud elektromagnetiline jõud selle, kas elu maakeral on võimalik või mitte. *

Huvitavalt illustreerib kosmose vastastikmõjude ja elementide peent tasakaalustatust raamat „Science & Christianity–Four Views”. Autor kutsub lugejaid looma mõttes pilti sellest, kuidas kosmoseuurija külastab kujutletavat „universumi juhtimiskeskust”. Seal võib ta näha ridade kaupa numbrilaudu, millel saab valida mis tahes väärtuse. Talle selgub, et igaüks neist peab olema ülitäpselt kalibreeritud, et elu võimalik oleks. Ühel numbrilaual seadistatakse gravitatsioonijõu, teisel elektromagnetilise vastastikmõju tugevus, kolmandal neutroni ja prootoni massi suhe, ja nii edasi. Arvukaid numbrilaudu uurides näeb kosmoseuurija, et neil võidaks valida ka teisti väärtusi. Samuti selgub talle pärast põhjalikke arvestusi, et isegi väike väärtuse muudatus mõnel numbrilaual teeks kosmose ülesehituse selliseks, et elu lakkaks eksisteerimast. Ent igal numbrilaual on ülitäpselt valitud just see väärtus, mida on vaja universumi tõrgeteta funktsioneerimiseks ja elamiskõlblikkuseks. Mida võiks külastaja järeldada sellest, kuidas numbrilauad on tegelikult häälestatud?

Astronoom George Greenstein möönab: „Kogu seda tõendusmaterjali uurides tekib meil pidevalt mõte, et tegu peab olema mingi üleloomuliku jõuga – või pigem Jõuga. Kas on ehk võimalik, et me oleme äkitselt ja enese teadmata komistanud teaduslikele tõenditele Ülima Olendi olemasolu kohta?”

Mida sina arvad? Kumb seletus sobib paremini kosmoses ilmneva täppishäälestuse kohta – kas eesmärgipärane kavandatus või juhuslik protsess?

„Me lihtsalt oleme siin ja ongi kõik”

Ateistidel on muidugi mõista vastuargumente. Mõningad neist heidavad kõrvale ilmse täppishäälestuse looduses, öeldes: „Loomulikult on vaadeldav universum võimeline tagama inimelu olemasolu. Vastasel korral poleks meid siin selle pärast muretsemas. Seega pole õieti midagi vaja selgitada. Me lihtsalt oleme siin ja ongi kõik.” Kuid kas see on sinu meelest rahuldustpakkuv seletus meie olemasolu kohta?

Teise argumendi kohaselt tõestatakse ühel päeval, et fundamentaalseid loodusseadusi väljendavates võrrandites saab olla vaid üks numbrikombinatsioon. See tähendab, eelmainitud numbrilauad pidid olema õigesti seadistatud, et universum üleüldse eksisteerida saaks. Väidetakse, et „see on niiviisi, sest see peab olema niiviisi”. Isegi kui selline ringtõestuslik arutluskäik oleks õige, ei annaks see ikkagi lõplikku selgitust meie olemasolu koha. Niisiis, kas see, et universum eksisteerib ja selles leidub elu, on tühipaljas kokkusattumus?

Püüdes seletada kosmoses ilmnevat kavandatust ja täppishäälestust ainuüksi looduslike protsessidega, on mõningad võtnud appi nõndanimetatud multiversumi teooria. Selle hüpoteesi järgi me elame võib-olla vaid ühes lugematutest erisuguste tingimustega universumitest, kusjuures mitte ühegi puhul neist ei saa rääkida eesmärgipärasusest ega kavandatusest. Selle mõtteliini ja tõenäosusteooria järgi peaks piisava hulga universumite korral viimaks vähemalt ühes neist olema eluks sobivad tingimused. Kuid pole olemas mingit teaduslikku tõendusmaterjali, mis multiversumi teooriat toetaks. See on puhas spekulatsioon.

Teatanud, et tema seda hüpoteesi ei poolda, lisas Nobeli auhinna laureaat biokeemik Christian de Duve: „Minu arvamust mööda on elu ja mõistus sedavõrd harukordsed mateeria ilmingud, et need jäävad eesmärgipäraseks, olgu nende esiletulekuks sobimatuid universumeid kui palju tahes. See, et meie universumi kõrval on triljoneid teisi, ei kahanda mitte mingil moel selle erakordseid omadusi – omadusi, mis minule on saanud kõige taga oleva Algse Realiteedini viivateks juhtlõngadeks.”

Inimese teadvus

Tähelepanu väärib ka tõsiasi, et me töötame välja kosmose olemasolu seletavaid teooriaid. Eesmärgipäratus universumis oleks selline võime puht juhusliku protsessi tulemus. Kas see tundub sulle loogiline?

Inimese aju on iseloomustatud kui „kõige imepärasemat ja mõistatuslikumat objekti terves universumis”. Mitte mingi teadmiste hulk füüsika ja keemia vallas ei suuda iseenesest anda rahuldavaid seletusi inimeste võime kohta abstraktselt mõelda ning kõikjalt elu mõtet otsida.

Inimese mõistus koos teadmistejanuga on kas loodud ülima mõistuse poolt või tekkinud juhuse läbi. Kumba neist kahest võimalusest pead sa vastuvõetavamaks?

Kas mitte teine selgitus?

Muidugi on teadus meile kosmose, maailma ja elusorganismide talitluse kohta paljutki seletanud. Mõningad on tajunud, et mida rohkem teadus asju lahti seletab, „seda ebatõenäolisem näib meie eksistents”. Ebatõenäoline tõepoolest, juhul kui meie olemasolu siin oleks pelgalt evolutsiooni produkt. Ent kui kasutada teaduskirjaniku John Horgani sõnu, „paistab reaalsus olevat ülimalt oskuslikult kavandatud ning mõneti liigagi hea, et olla siin puht juhuslikult”. Sedasama märgib füüsik Freeman Dyson: „Mida enam ma universumit ja selle ülesehituse üksikasju uurin, seda enam ma leian tõestusmaterjali, et universum pidi meie tulekut mingis mõttes ette aimama.”

Kui mõelda tõendusmaterjalile: looduse keerukusele, täppishäälestusele, ilmselgele kavandatusele ja inimese teadvusele, siis kas poleks loogiline vähemalt kaaluda võimalust, et on olemas Looja? Tõsine põhjus seda teha seisneb selles, et küllap peaks Looja olema suuteline meile avaldama, kuidas elu tekkis ja kas elul on eesmärk. Neile küsimustele teadus vastust anda ei suuda.

Selliseid küsimusi puudutatakse Piiblis ehk Pühakirjas, mille kirjapanijad teatavad, et nad on Loojast inspireeritud. Miks mitte vaadata, mida Piibel neis asjus räägib.

[Allmärkus]

^ lõik 12 Teemakohast lisainfot võib leida raamatust „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?”, lk 10–26 (väljaandjad Jehoova tunnistajad).

[Väljavõte lk 8]

Kas inimese aju on tekkinud juhusliku protsessi läbi?

[Kast/pilt lk 6]

Mis võimaldab teadusuuringuid?

Teaduslikud uuringud on võimalikud tänu füüsilises maailmas valitsevale korrale ning põhjusel, et konkreetsetes tingimustes käituvad energia ja mateeria ennustataval, ühtsel moel. Seda korda saab väljendada matemaatikas, füüsikas, keemias ja mujal kehtivate põhiseadustega. Ilma korrata poleks ei teadustööd, tehnoloogiat ega elu ennastki.

Niisiis kerkivad küsimused: kust on füüsikaseadused pärit ning miks need toimivad just sel kombel? Paljude arvates on kõige mõistlikumaks vastuseks Ülim Mõistus. Mida arvad sina?

[Kast/pildid lk 7]

Kas see tuli esile eimillestki?

Iga elusraku DNA (desoksüribonukleiinhappe) molekulid sisaldavad organismi arenguks hädavajalikke üksikasjalikke juhendeid. Ehkki DNA on kaugelt keerukam, võiks seda siiski võrrelda DVD-sse sisestatud digitaalse infoga. Tänu kodeeritud andmestikule DVD-l võime vaadata videot või kuulata muusikat. Oma kujult köisredelit meenutavad DNA molekulid kannavad samuti endas kogu elutegevuse alusmüürina toimivat kodeeritud infot. See info eristabki kõike elavat: banaane ubadest, sebrasid sipelgatest, inimesi vaaladest.

Vaevalt keegi mõtleks, et digitaalne informatsioon DVD-l võiks olla juhuslike sündmuste tagajärg. Kas on siis mõistlik arvata, et ülimalt keerukas info DNA-s tuli esile eimillestki?

[Pildi allikaviide lk 6]

Sombreero galaktika: NASA and The Hubble Heritage Team (STScI/AURA)