Kuidas vaibus mu sõjavaimustus

Jutustab Thomas Stubenvoll

OLEN sündinud 8. novembril 1944 New Yorgi linnas. Kasvasin üles South Bronxi linnaosas ajal, mil kogu naabruskond oli jaotatud rassilisteks territooriumideks. Poisikesena veetsin palju aega tänaval ja õppisin peatselt tunnustama etniliste jõukude territoriaalseid piire. Neid jõuke kardeti nende kriminaalse tegevuse ja vägivaldsuse tõttu.

12-aastasena kuulusin juba ise ühte sellisesse jõuku. Kutsusime üksteist Kolpadeks. Murdsime koos semudega sisse kaubavagunitesse ja varastasime pähklivõid ja muud toidukraami. Vanemate poiste jõugud olid kaugelt jultunumad. Nende vahel toimus palju veriseid võitlusi. Kord pussitati üks mu hea sõber otse mu silme all surnuks.

Vaimustun sõjast

Jõuguelu mulle tegelikult ei meeldinud. Mõne aja pärast soovisin lausa linnast ära kolida. Mu onu Eddie oli olnud Korea sõjas, kus ta teenis USA merejalaväes. Kuulasin põnevusega tema jutustusi merejalaväelastest. Onu rääkis, et iga mereväelane on distsiplineeritud juht ja visa sõjamees, keda on õpetatud otsustavalt tegutsema. Mereväekorpuse ladinakeelne moto „semper fidelis”, tähendusega „alati ustav”, rõhutab seal kehtivat ranget lojaalsust ja pühendumust. Peagi oli minu suurim soov saada osavaks mereväelaseks.

1961. aasta 8. novembril, just samal päeval, mil sain 17-aastaseks, värvati mind mereväkke nekrutiks. Vähem kui nelja kuu pärast lõppes mu algväljaõpe ja minust sai merejalaväelane.  Nii algas minu 11 aastat kestnud sõjaväelasekarjäär.

Ma astusin sõjaväkke rahuajal. Kuid merejalaväelase elu oli üks pidev väljaõpe. Kõigepealt saadeti mind Hawaii saarestikku Oahu saarele, kus sain kaks aastat intensiivset väljaõpet jalaväetaktika ja partisanisõja alal. Minust sai osav laskur: suutsin poole kilomeetri kauguselt tabada kümnetollist sihtmärki. Olin saanud väljaõppe võitluskunstides, lõhkeainete kasutamises, kaardilugemises, õhkimises ja sidepidamises. Ma nautisin iga hetke.

Pärast Hawaiid määrati mind kuueks kuuks Jaapanisse valvama allveerelvastust Atsugi merelennuväebaasis. Varsti algas sõjategevus Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Vietnami vahel ning mind määrati lennukikandja USS Ranger merejalaväerühma. Tonkingi lahes hakkas meie laev Põhja-Vietnamit pommitama. Lõpuks ometi võitlesin tõelises sõjas. Siiski tundsin, et laeval olles jään eemale ehtsast lahingutegevusest.

Sõja tegelik pale

1966. aasta kevadel, kui olin USS Rangeril, lõppes mu nelja-aastane sõjaväeteenistus ja mind lasti auga erru. Enamik sõdureid oleks minu asemel rõõmuga koju läinud ja jäänud seega kõrvale peatselt aset leidvast veresaunast. Kuid minust oli saanud pühendunud merejalaväelane, elukutseline sõjamees, ning ma ei kavatsenudki lahkuda. Otsustasin uuesti teenistusse asuda.

Soovisin võidelda – selleks oli mind ju treenitud. Seega astusin vabatahtlikult jalaväkke. Polnud tähtis, kuhu mind määratakse, senikaua kui saan teenida merejõududes jalaväelasena. Olla hea merejalaväelane oli minu elu missioon ning sõjast oli saamas minu jumal.

1967. aasta oktoobris saadeti mind Vietnamisse. Erutatult ja põnevil sattusin kohe rinde eesliinile Quảng Trị provintsis. Ei möödunud päevagi, kui olin juba keset verist lahinguvälja. Kõikjal mu ümber tapeti ja haavati mehi. Nägin, kuidas vaenlase kuulid tolmu üles paiskavad. Varju pakkusid vaid üksikud põõsad. Hakkasin lihtsalt tulistama. Olukord oli kohutav. Arvasin, et suren. Lõpuks oli lahing läbi. Olin elus, kuid seda ei saanud öelda nende meeste kohta, keda aitasin tagasi kanda.

Järgmised 20 kuud osalesin Vietnami sõja kõige pingelisemates lahingutes. Seitse päeva nädalas ja peaaegu terve ööpäev läbi ma kas tulistasin teisi või püüdsin kuulide eest varjuda, varitsesin luurekohtades või varitseti mind. Enamiku ajast andsime vaenlasega vastastikku tuld, varjudes ise kaevikutes, mis vihma korral muutusid kiiresti mudaaukudeks. Mõnikord oli väga külm ja talumatult ebamugav. Sellistes kaevikutes tuli nii süüa kui ka magada.

Minu luure- ja hävitusmissioonid viisid mind sageli niisketesse džunglitesse, kus paksust tihnikust võis iga hetk vaenlane välja karata. Mõnikord olin pikki tunde pideva suurtükitule all. Ühes lahingus Khe Sanhi küla lähistel sai kolm neljandikku minu rühmast haavata või surma. Ellu jäi meist vaid 13.

1968. aasta 30. jaanuaril olin armee baasis, kus sain taas pärast rohkem kui aasta möödumist magada telgis. Sellele suhtelisele mugavusele tehti aga varahommikul lõpp, kui  mind äratas kõrvulukustav mürsuplahvatus. Sain haavata – mu õlga ja selga olid tabanud šrapnellikillud. Sel hommikul oli vaenlane alustanud ulatuslikku pealetungi.

Mulle anti medal Purple Heart, kuid mu haavad polnud sedavõrd tõsised, et oleks peatanud mind sõdimast. Meedikud noppisid šrapnellikillud välja ja peatselt siirdusin ma Huê linna, kus toimus selle sõja üks suuremaid lahinguid. Võitlesin seal kui tõeline tapamasin. Vaenlase tulistamine polnud mulle mingi probleem. 32 päeva järjest käisin muudkui majast majja ning jahtisin ja tapsin vaenlasi.

Tollal tundsin, et see kõik on täiesti õigustatud. Arutlesin endamisi: „On ju vaenlane tapnud Huê linnas tuhandeid süütuid mehi, naisi ja lapsi. Tänavad on täis tuhandeid laipu. Kõikjal on maamiinid, isegi laipade all. Meid ähvardab pidev vaenlase snaiperite tuli.” Ma ei kohkunud tagasi millegi ees. Pidasin vaenlaste tapmist täiesti õigeks.

Haiglaslik sõjahimu

Mõnda aega pärast Huê lahinguid lõppes mu 13-kuuline missioon. Raevukas sõda aga kestis edasi ja mina soovisin jätkuvalt selles osaleda. Seega andsin end jälle vabatahtlikuna üles, et teenida Vietnamis veel ühe teenistusaja. Nüüd olin ma vanemseersant ja mind määrati erimissioonile. Ma pidin juhtima merejalaväelaste üksused väikestesse küladesse. Seal õpetasime tsiviilelanikele, kuidas oma külakesi kaitsta. Olime pidevas lahinguvalmiduses, kuna vaenlane võis end tihti varjata kohalike elanike keskel. Öösel luurasime ringi ning jahtisime ja tapsime vaenlase võitlejaid. Hoolimata äärmisest pingest mu sõjavaimustus üha kasvas.

Minu teine Vietnamis teenimise aeg möödus kiiresti. Taas kord palusin luba jääda lahinguväljadele. Seekord aga mu ülemused keeldusid, vahest olid nad märganud minu haiglaslikku sõjahimu. Kuid sellega mu merejalaväelase karjäär ei lõppenud. Mind saadeti tagasi Ameerika Ühendriikidesse ning määrati nekruteid treenima. Kolm ja pool aastat täitsin pühendunult väljaõppeinstruktori kohuseid. Mul oli nekrutitele palju õpetada ja andsin oma parima, et treenida neist kõigist sõjamasinad, nagu ma ise.

Leian parema elueesmärgi

Sain sõbraks ühe oma kaasinstruktoriga. Tema naine oli ta just maha jätnud ning tema õde Christine Antisdel, kes oli saanud mõne aja eest Jehoova tunnistajaks, tuli tema juurde elama, et aidata tal hoolitseda kahe väikese lapse eest. See oli üldse esimene kord, kui kuulsin midagi Jehoova tunnistajatest.

Ma olin kasvanud üles katoliiklasena ja käinud kaheksa aastat katoliku koolis. Kirikus olin teeninud isegi altaripoisina. Kuid Piiblist ei teadnud ma praktiliselt midagi. Christine muutis seda olukorda. Ta tutvustas mulle Piibli tõdesid, millest ma polnud  varem kuulnudki. Sain teada, mida Piibel tegelikult õpetab ja mida mitte.

Näiteks sain teada, et Piibel ei õpeta, nagu karistaks Jumal inimesi pärast surma põrgutules (Koguja 9:5, 10). See ei õpeta, et Jumal on kolmainsus (Johannese 14:28). Piibel õpetab hoopis, et Jumal kõrvaldab kurjuse, valu ja surma ning et sõnakuulelikud inimesed elavad igavesti maises paradiisis (Laul 37:9–11; Ilmutus 21:3, 4). Samuti õppisin tundma Jumala moraalipõhimõtteid (1. Korintlastele 6:9, 10). Sain teada, et Jumala nimi on Jehoova (Laul 83:19). Kõik see tekitas minus vaimustust.

1972. aasta novembris viidi mind üle teise baasi, kus ma pidin õpetama sõjataktikat allohvitseridele. Seal hakkasin Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Käisin nende koosolekutel ja mulle meeldis väga seal valitsev sõbralik vaim ja nende siiras vennaskond.

Kuid mida rohkem uurisin Piiblit, seda enam hakkas mu südametunnistus mind vaevama. Minu elu oli Piibli tõdedega täielikus vastuolus. Olin pühendanud oma elu natsionalistliku sõjategevuse ja vägivalla edendamisele – asjadele, mida Jumal vihkab.

Sain aru, et ma ei saa olla mereväes ja teenida samal ajal Jehoova Jumalat. Minu sõjavaimustus vaibus. Otsustasin oma ameti maha panna. Sellega seotud asjaajamine, intervjuud ja psühhiaatriline kontroll võtsid aega mõned kuud, misjärel mind lasti auga erru – seekord kui süümelistel kaalutlustel keeldujat. Nõnda lõppes minu 11 aastat kestnud teenistus merejalaväes.

Nüüd võisin Jehoovale lausuda Jesaja 6:8 sõnad: „Siin ma olen, läkita mind!” Tõesti, olin merejõududes teenimise asemel valmis kasutama oma energiat ja entusiasmi tõelise Jumala teenistuses. Mind ristiti Jehoova tunnistajaks 27. juulil 1973. Viie kuu pärast abiellusin Christine Antisdeliga, esimese tunnistajaga, keda olin oma elus kohanud.

Oleme koos Christinega aidanud 36 aastat teistel Piiblit tundma õppida ja Jumalaga lähedasemaks saada. Kaheksa aastat teenisime misjonäridena Dominikaani Vabariigis. Viimased 18 aastat olen teeninud reisiva ülevaatajana. Oleme külastanud koos naisega sadu Jehoova tunnistajate hispaaniakeelseid kogudusi Ameerika Ühendriikides.

Kuni tänaseni pole mul mingeid sõjapäevist tingitud emotsionaalseid ega psüühilisi häireid. Ei lahingustressi, posttraumaatilist stresshäiret, luupainajaid ega ängistavaid mälestuspilte. Siiski, olles saanud Jehoovaga lähedaseks, kahetsen ma sügavalt seda, et sõja ajal inimesi tapsin.

Olen teinud läbi tõelise metamorfoosi, mille üle olen väga rõõmus. Nüüd tunnen, et Jumal on minu varasemad teod andestanud. Selle asemel et inimestelt elu võtta, on nüüd minu missiooniks pakkuda inimestele igavese elu lootust paradiislikul maal. Merejalaväelasena tegutsesin ma teadmatusest ja väärast innust. Jehoova tunnistajana, olles õppinud tundma Piibli tõdesid, paneb mind tegutsema kindel veendumus, et on olemas tõeline, elav ja armastav Jumal, ning et kõigil neil, kes teda armastavad ja talle kuuletuvad, on tulevikult oodata vaid head.

[Väljavõte lk 25]

Seitse päeva nädalas ja peaaegu terve ööpäev läbi ma kas tulistasin teisi või püüdsin kuulide eest varjuda, varitsesin luurekohtades või varitseti mind

[Väljavõte lk 27]

Olles saanud Jehoovaga lähedaseks, kahetsen ma sügavalt seda, et sõja ajal inimesi tapsin

[Pildid lk 24]

Instruktoriametis (ülal) ja Vietnami jalaväes (vasakul)

[Pilt lk 25]

Mulle anti medal Purple Heart, kuid mu haavad polnud sedavõrd tõsised, et oleks peatanud mind sõdimast

[Pilt lk 26]

Oleme koos Christinega aidanud 36 aastat teistel Piiblit tundma õppida