Ainulaadselt ühendatud Fääri saared

PÕHJA-ATLANDI rahututes voogudes asuvad tihedas kobaras 18 tillukest saart. Need on Fääri saared, kus elab rahvas, kellel on oma keel, fääri keel. Hingematvalt kaunite saarte järsud ja sakilised kaljud langevad otse mere rüppe. Mereäärsetest küladest võib leida igat värvi maju. Ja suviti säravad siinsed mäeseljad niisuguses roheluses, millele ei leidu võrdväärset.

Fääri saare elanikel, keda on praegu 48 000, pole mitte alati olnud kerge oma ühiskonnaelu organiseerida. Varem sõitsid fäärlased saarelt saarele sõudepaatidega ja vedasid sel moel ka oma kaupa. Külast külla mindi jalgsi üle järskude mägede ja läbi sügavate kuristike. Ka majade ehitamine oli parasjagu raske ettevõtmine, kuna kogu ehitusmaterjal tuli kohale toimetada sõudepaatidega. Seejärel pidi ehitusmaterjali tassima kohale väikesest looduslikust sadamast, enne kui ehitus võis pihta hakata.

Varased asukad

Kõige varasemad dokumendid Fääri saarte kohta pärinevad ühelt Iiri mungalt, kes pani need kirja aasta 825 paiku. Ta kirjutas, et juba rohkem kui sada aastat enne teda oli saarel olnud üksikuid Iiri munki. Ent asundus sai teadupoolest alguse Norrast pärit Grímur Kambani tulekuga 9. sajandi hakul.

 Kuigi Fääri saarte varased asukad elatusid kalapüügist, hakkasid nad ka lambaid pidama. Fääri keeles tähendabki Føroyar (Fääri saared) „lambasaari” ning lambakasvatus on siin olulisel kohal veel tänapäevalgi. Lambavill on fäärlasi kaitsnud nii tuule, vihma kui ka külma eest. Öeldakse, et vill on Fääri saarte kuld.

Isegi tänapäeval elab neil saartel rohkem lambaid kui inimesi. Lambaid tapetakse traditsioonilisel viisil ning liha riputatakse kuivama varjualustesse, kust tuul läbi käib. See annab lihale eriliselt hõrgu maitse ning teeb selle tõeliseks delikatessiks.

Nagu väikese isoleeritud kogukonna puhul ikka kombeks, ühendavad fäärlasi tihedad sidemed, mis tekivad inimeste vahel, kelle ellujäämine sõltub üksteisest. Niisugune ühtsuse vaim on jäänud alles ka pärast nüüdisaegsete reisi- ja sidepidamisvõimaluste tekkimist, mis on teinud kaassaarlastega suhtlemise lihtsamaks.

Tunneliühendused

Esimene Fääri saarte tunnel avati 1963. aastal. Tunnel rajati mäest läbi kõige lõunapoolsemale saarele Suðuroyle, kus see ühendab kahte küla. Ehitamist, millega kaasnes suur kaevamine, puurimine ja lõhkamine, alustati korraga mõlemalt poolt mäge.

Hiljaaegu valminud tunnel kulgeb aga umbes 150 meetrit allpool merepinda ning ühendab omavahel kahte suuremat saart. Selle tunneli kaljusse kaevamiseks kasutati 5-meetrist trellpuuri. Seejärel asetati puuritud auku dünamiit ning süüdati põlema. Pärast dünamiidi plahvatust puhastati 5 meetri pikkune lõik kividest ja rahnudest. Seda protseduuri korrati, kuni tunnel oli saanud 6 kilomeetri pikkuseks. Liiklemiseks avati tunnel 2006. aasta 29. aprillil.

Nüüd on Fääri saartel 18 tunnelit, neist kaks ühendavad saari mere alt. Mitte ühelgi rahval maailmas pole võrreldes elanike arvuga nii suure kogupikkusega tunneleid. Ent plaanis on tunneleid juurdegi teha. Parlament on otsustanud ehitada suuremate saarte vahele veel kaks tunnelit. Tunnel, mille valmimistähtajaks on aasta 2012, saab olema 11,9 kilomeetrit pikk. See oleks siis ka üks pikimaid merealuseid tunneleid maailmas.

Veel üks ainukordne side

Fääri saartel elab rühm inimesi, keda ühendab veel üks eriline side, tugev usuline side. Need on Jehoova tunnistajad. Esimesed Jehoova tunnistajad, kes neile saartele 1935. aastal saabusid, olid kaks Taanist pärit naist. Need pühendunud jumalateenijad veetsid siin oma suve, käies majast majja ning rääkides Jumala kuningriigist. Aja jooksul võttis osa fäärlasi selle lootustandva sõnumi vastu ning ühines kuulutustööga (Matteuse 24:14).

Nüüd on Fääri saartel sadakond Jehoova tunnistajat ja nende kasutuses neli kuningriigisaali. Agara kuulutustöö juures on neile suureks abiks head teed ja tunnelid, mis ühendavad sõna otseses mõttes neid põnevaid saari keset voogavat Põhja-Atlandit.

[Pilt lk 17]

See tunnel paikneb umbes 150 meetrit allpool merepinda ja ühendab kahte suuremat saart