Automaatnavigatsioon

KINDLASTI oled sa kogenud, kui raske on võõras linnas teed leida. Kuidas on aga meresõitjal võimalik navigeerida ookeaniavarustes, kus pole mingeid orientiire? Üksnes kompassist jääks väheseks, kui meresõitja ei tea, kus ta asub oma sihtkoha suhtes. Alles 1730. aastatel, mil leiutati sekstant ja kronomeeter, oli meresõitjatel võimalik määrata laeva täpne asukoht ja märkida kaardile oma teekond. Siiski nõudis iga asukohamääramine tundidepikkust arvutamist.

Tänapäeval kasutavad paljude maade autosõitjad navigeerimisel suhteliselt odavat seadet, mis on ühendatud globaalse positsioneerimissüsteemiga (GPS). Selleks pole vaja muud kui toksida GPS-seadmesse sihtkoha aadress. Seejärel näitab seade ekraanil sinu täpset asukohta ning juhatab sind soovitud sihtkohta. Kuidas on GPS-seadmel võimalik niisugust juhatust anda?

Satelliitnavigatsiooniseadmed sõltuvad umbes 30 satelliidist, millest igaüks edastab signaale oma asukoha kohta ja näitab aega mõne miljardiku sekundi täpsusega. Niipea kui GPS-seade on saanud mõningate satelliitidega kontakti, arvestab see täpselt välja, kui kaua võttis signaalil aega satelliidilt vastuvõtjani jõudmiseks. Selle info abil ongi võimalik juhil oma asukohta määrata. Kas pole hämmastav, et vaid mõne sekundiga saab matemaatiliselt välja arvutada kauguse kolme satelliidini, millest igaüks on tuhandete kilomeetrite kaugusel ja liigub ise suunas kiirusega kilomeetreid sekundis?

Professorid Bradford Parkinson ja Ivan Getting leiutasid globaalse positsioneerimissüsteemi 1960. aastate alguses. Kuigi algselt oli GPS loodud militaarsel eesmärgil, sai see hiljem kättesaadavaks tavainimestelegi. Laialdaselt hakati seda kasutama 1996. aastal. GPS-vastuvõtja on arvutitehnika ime. Ent kas see oli esimene automaatnavigatsiooni seade?

[Pildi allikaviide lk 8]

Maakera: Based on NASA photo