Piibli seisukoht

Kas kõik Piibli osad on senini asjakohased?

„Tänapäeva inimesele on Piibli praktiline väärtus peaaegu olematu, välja arvatud see, et ta saab sealt teada sõnu ristsõnade lahendamiseks või vastuseid telemängude küsimustele vastamiseks.”

„Piibli ülestähendused suguvõsaliinidest, neitsilikkusest ja jumalakartusest olid piibliaegadel kultuuriliselt olulised, ent 21. sajandil pole nendega midagi peale hakata.”

„Piibel oli ajast ja arust juba enne, kui sellest esimene trükk ilmus.”

NEED kommentaarid on võetud hiljuti teemat „Kas Piibel on ajast ja arust?” käsitlenud internetileheküljelt. Kuidas sina neisse arvamustesse suhtud? Kas oled sama meelt?

Kuigi sa ehk ei nõustu nendega, kes Piibli kogunisti kõrvale lükkavad, võid sa siiski mõelda, kas kõik Piiblis öeldu on senini asjakohane. Pealegi on enamik kirikupiibleid jaotatud Vanaks ja Uueks Testamendiks, nii et jääb mulje, otsekui oleks üle 75 protsendi Piiblist vana ja iganenud.

Mitte keegi ei too enam Moosese käsuseaduses ette nähtud loomohvreid. Mis mõte on siis kõigil neil 3. Moosese raamatusse talletatud üksikasjadel ohverdamise kohta? (3. Moosese 1:1–7:38.) Ja mida öelda 1. Ajaraamatu alguspeatükkide kohta, mis peaaegu täielikult koosnevad sugukonnanimistutest? (1. Ajaraamat 1:1–9:44.) Mis kasu on neist nimistutest, kui mitte keegi tänapäeva inimestest ei saa enda põlvnemisliini jälgides jõuda otse nendeni, keda neis peatükkides mainitakse?

Oletagem, et sa nopid õunapuust õuna. Kas õuna kasvatanud puu on pärast õuna kättesaamist tarbetu? Ei, juhul kui soovid veel õunu saada. Piibel on mõneti justkui õunapuu. Mõningad osad Piiblist, nagu psalmid või mäejutlus, võivad olla kergesti omandatavad ja iseäranis „hõrgud”. Kuid kas me saaksime neid osasid otsekui lemmikõuna kõrgelt hinnates ülejäänut põlata? Mida on Piiblil selles asjas öelda?

Aastal 65 kirjutas apostel Paulus oma teise kirja Timoteosele, tuletades talle meelde: „Varasest lapseeast saadik tunned [sa] pühi kirjutisi, mis võivad sind teha targaks, ja see toob pääste usu kaudu Kristus Jeesusesse.” Edasi kirjutas Paulus: „Kogu pühakiri on Jumala inspireeritud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, distsiplineerimiseks õiguses” (2. Timoteosele 3:15, 16). Kas Paulus pidas silmas vaid Uut Testamenti, kui ta kirjutas, et „kogu pühakiri on Jumala inspireeritud ja kasulik”?

Pangem tähele, et neid „pühi kirjutisi” tundis Timoteos Pauluse sõnul „varasest lapseeast saadik”. Kui Timoteos oli, nagu arvatakse, selle kirja kirjutamise ajal 30. aastates, siis pidi ta Jeesuse surma ajal laps olema. See oli aeg, mil Uut Testamenti ehk Kreeka Kirju polnud veel üldse mitte kirjutatud. Timoteose ema oli juut, seega pidid pühad kirjutised,  mida ta lapseeas Timoteosele õpetas, kuuluma Vanasse Testamenti ehk Heebrea Kirjadesse (Apostlite teod 16:1). Pauluse mainitud „kogu pühakiri” hõlmas kahtlemata kogu Vana Testamenti, sealhulgas ohvrimäärustikku ja sugukonnanimistuid.

Nüüdki, enam kui 1900 aastat hiljem, tulevad need piibliosad meile mitmel moel kasuks. Esiteks, meil ei olekski Piiblit, kui Jumal poleks hoolitsenud selle eest, et tema äravalitud rahvas selle kirja pani ja seda tallel hoidis (Roomlastele 3:1, 2). Muistses Iisraelis polnud Moosese käsuseadus lihtsalt tulevastele põlvedele pärandatav püha reliikvia, vaid hoopis riigi põhiseadus. Käsuseaduse üksikasjad, mida meie nüüdisajal tarbetuks võime pidada, olid muistse Iisraeli allespüsimiseks ja korralikuks funktsioneerimiseks möödapääsmatud. Pealegi olid suguvõsaregistrid hädavajalikud Messia äratundmiseks. Ennustati ju tema kohta, et ta on kuningas Taaveti otsene järeltulija (2. Saamueli 7:12, 13; Luuka 1:32; 3:23–31).

Ehkki kristlased ei ole Moosese seaduse all, on neil tarvis uskuda ennustatud Messiasse Jeesus Kristusesse. Piiblisse talletatud muistsed sugukonnanimistud tõendavad, et Jeesus oli tõepoolest tõotatud „Taaveti poeg”. Ohverdamisega seotud üksikasjad aga süvendavad meis hindamist kaugelt olulisema, Jeesuse toodud ohvri vastu, ning kasvatavad usku selle väärtusesse (Heebrealastele 9:11, 12).

Paulus kirjutas esimesel sajandil kristlikule Rooma kogudusele: „Kõik, mis on varem kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil vastupidavuse ja pühakirja lohutuse kaudu oleks lootust” (Roomlastele 15:4). See tekst tuletab meelde, et Piibel on kirjutatud kasuks meile, kuid mitte ainult. Selle inspireeritud sõnad on üle 3500 aasta juhatanud, õpetanud ja parandanud Jumala rahvast Siinai kõrbes, Tõotatud Maal, Babüloonia pagenduses, Rooma keisririigis ja praegu kogu maailmas. Seda ei saa öelda mitte ühegi teise raamatu kohta. Nii nagu õunapuu juuri, pole ehk ka mõningate piibliosade väärtust esmapilgul kerge näha. Võib-olla on väärtuse nägemiseks vaja veidi kaevata, kuid vaevanägemine tasub end kuhjaga ära!

KAS OLED MÕELNUD?

● Mis ajast tundis Timoteos „pühi kirjutisi”? (2. Timoteosele 3:15.)

● Millised osad Piiblist on Jumala vaimu poolt sisendatud ja kasulikud? (2. Timoteosele 3:16.)

● Kuidas tuleb meile kasuks „kõik, mis on varem kirjutatud”? (Roomlastele 15:4.)

[Pildid lk 29]

Piiblisse talletatud üksikasjad süvendavad meis hindamist Jeesuse toodud ohvrisse