Looduses oli see juba olemas

„Aga küsi ometi ... taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada ... Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Jehoova käsi.” (Iiob 12:7–9)

KÕIK lindude juures näib olevat lendamiseks loodud. Näiteks peavad tiibade sulerood kandma lennu ajal kogu linnu keharaskust. Kuidas on võimalik, et linnu tiivad on nii kerged ja ometi nii tugevad? Kui lõikaksid noaga läbi suleroo, saaksid teada, miks. See meenutab vahtkihilist (sandwich-tüüpi) tala. Suleroo sisemus on säsijas, väljastpoolt aga kaetud sarvkihiga. Tänu teadmistele, mida insenerid said linnu suleroo ehitust uurides, hakkasid nad lennuki tiibades kasutama vahtkihilisi talasid.

Ka linnu luud on imeliselt kavandatud. Enamik luudest on seest õõnsad ning mõningaid neist toestavad seestpoolt põiksidemed. Need sidemed meenutavad vormilt ehituses kasutatavat kolmnurkvõrgu ja rööpvöödega sõrestikku. On huvitav, et samasugust sõrestikkonstruktsiooni on kasutatud ka kosmosesüstiku tiibades.

Piloodid hoiavad moodsaid õhusõidukeid tasakaalus, muutes lennuki tiibadel ja sabas asetsevate juhtpindade asendit. Linnud aga kasutavad 48 tiiva- ja õlalihast, et muuta tiivakuju ning tiiva ja üksikute sulgede liikumist, tehes seda mitu korda sekundis. Pole siis ime, et lindude lennuvõime tekitab lennundusinsenerides imetlust.

Lend, eriti õhku tõusmine, nõuab palju energiat. Nii on lindudel vaja võimsat, kiiresti põlevat „mootorit”. Linnu süda lööb kiiremini kui sama suure imetaja süda ning on üldjuhul ka suurem ja võimsam. Peale selle on lindudel imetajatest erinev ja tõhusam, õhu ühesuunalise liikumisega hingamine.

Kui võimas on lindude „mootor”? Üheks lennuki jõudluse näitajaks on, et see suudab startida piisava kütusehulgaga. Kui Boeing 747 stardib kümnetunniseks õhusõiduks, moodustab kütus selle kaalust ligikaudu kolmandiku. Nii võib ka rästas rändel kaotada kümnetunnise lennu järel peaaegu poole oma kehakaalust. Kui aga Alaskalt Uus-Meremaale suunduv vöötsaba-vigle alustab oma rännet, moodustab rasv tema kehakaalust üle poole. On hämmastav, et vöötsaba-vigle lendab järjest umbes 190 tundi (kaheksa päeva), tegemata seejuures ühtki peatust. Sellega pole veel hakkama saanud ükski reisilennuk.