Looduses oli see juba olemas

„Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega.” (Jeremija 8:7)

SELLE viite toonekure rändele pani prohvet Jeremija kirja juba 2500 aastat tagasi. Veel tänapäevalgi hämmastavad inimesi loomade ränded. Näitena võib tuua lõhe, kes rändab ookeanis tuhandeid kilomeetreid ja pöördub hiljem tagasi jõkke, kus ta ilmavalgust nägi. Ka nahkkilpkonnade ränne on imeline. Indoneesias munenud nahkkilpkonna teekonda jälgides leiti, et ta rändas 20 000 kilomeetri kaugusele Oregoni rannikule USA-s. Nahkkilpkonnad pöörduvad tihtipeale Indoneesiasse samasse paika tagasi, et seal uut kurna muneda.

See, kuidas mõned linnud ja loomad kodu üles leiavad, on veelgi tähelepanuväärsem kui rändlindude navigeerimisoskus. Näiteks viidi kord 18 albatrossi lennukiga ühelt väikeselt Vaikse ookeani keskel asuvalt saarelt tuhandete kilomeetrite kaugusele eri kohtadesse, osa neist ookeani läänekalda, osa idakalda lähedale, ja lasti seal lahti. Vaid mõne nädala jooksul saabus enamik albatrosse koju tagasi.

Ka tuvisid on transporditud võõrastesse paikadesse umbes 150 kilomeetri kaugusele ja seda veel narkoosi all või pöörlevates puurides. Kuid tehes mõned tiirud maastiku kohal, arvestasid tuvid välja oma asukoha ning lendasid täpselt oma kodu suunas. Kuna tuvid suudavad leida kodutee üles ka siis, kui neile on pandud silme ette matistatud pinnaga läätsed, arvavad teadlased, et linnud arvestavad välja oma asukoha kodupaiga suhtes tänu eri suundadest saadavale navigatsiooniinfole.

Monarhliblikad rändavad suurtelt aladelt Põhja-Ameerikas enam kui tuhandete kilomeetrite kaugusele väikesesse piirkonda Mehhikos. Kuigi nad pole varem Mehhikos olnud, leiavad nad üles õige tee ning lendavad üldjuhul samadele puudele, kus eelmisel aastal puhkasid tiibu nende vanavanavanemad. Teadlased murravad veel praegugi pead küsimuse üle, kuidas nad sellega hakkama saavad.

Samal ajal kui meie automaatnavigatsiooniseadmed sõltuvad täielikult satelliitidest, näivad loomad olevat võimelised kasutama erisuguseid navigatsioonimeetodeid, alates geograafiliste orientiiride ja päikese jälgimisest kuni maa magnetvälja, lõhnade ja isegi helide järgi navigeerimiseni. Bioloogiaprofessor James Gould kirjutab: „Kõik loomad, kelle elu sõltub täpsest navigatsioonist, on ülekavandatud. . . .Tavaliselt suudavad nad kasutada alternatiivseid strateegiaid, varuvariante, mille vahel nad valivad sõltuvalt sellest, kust saab kõige usaldusväärsemat infot.” Loomade keerukad navigeerimisoskused hämmastavad teadlasi seniajani.