Odessa katakombid – maa-alune labürint

VASTREMONDITUD korteri värskelt krohvitud seinale ilmub pikk pragu. „Meie maja vajub teadagi nende katakombide pärast!” oigab korteriomanik.

Mis probleem Ukraina kaunis Musta mere äärses linnas Odessas ka poleks – lõhkegu veetoru või langegu sisse sõidutee –, ikka süüdistatakse selles maa-aluseid kaevekäike. Nende võib-olla et maailma suurimate katakombide maa-aluste käikude kogupikkuseks arvatakse 2500 kilomeetrit.

Tahtsime teada, milline on käikude päritolu. Kuidas mõjutavad need ülalpool elajate elu? Meie küsimustele annab vastused ringkäik katakombidesse.

Maa-alune retk

Meie elevil puhkajaid ja õpilasi täis ekskursioonibuss sõidab välja Odessa raudteejaamast. Ajal, mil sõidame katakombide juurde, pajatab giid üht-teist nende ajaloost.

Saame teada, et arvatavasti alustati katakombide kaevamisega 1830. aastatel, mil linn vajas odavat ja hõlpsasti kättesaadavat ehitusmaterjali. Sobivalt laiuvadki linna all kerge ja vastupidava kollase lubjakivi kihid. Nii kujunes kiviraiumisest kasulik äritegevus kasvavale linnale. Sedamööda kuidas kaevurid kivi kaevandasid, moodustusid ka katakombid.

Kaardistamata, umbropsu linna all laiuv käigustik kasvas kiiresti. Käigud kaevati enam kui 35 meetri sügavusele maa alla. Mõnikord need ristusid eri tasapindadel. Kui lubjakivi otsa sai, šahtid hüljati ja asuti kaevama uusi. Lõpuks ulatus kaevekäikude võrgustik linnast välja maapiirkonda.

Peagi jõuab meie buss Nerubaiskesse, külakesse Odessast põhja pool. Kohe seisamegi lubjakiviseina vastas, kus pääsu katakombikäiku tõkestab raske metallvärav. Giid teatab meile: „Nüüd siseneme piirkonda, mis oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude partisanide valduses. Võite saada aimu, milline oli nende elu sel perioodil.” Katakombispetsialisti Andrei Krasnozoni sõnul elas üks partisanirühm siin maa all 13 kuud.

 „Ärgem unustagem, et ühel või teisel ajal hõivas katakombide eri piirkondi palju teisigi. Nende seas oli bandiite, piraate ja poliitilisi põgenikke. Kõik nad olid põhiliselt ühesugustes tingimustes,” lisab meie giid.

Astume süngesse, pimedusse hajuvasse koridori. „Partisanidele polnud need käigud mitte lihtsalt pelgupaigaks. Nad tegid need võimalikult mugavaks,” räägib giid. „Puhkeruumis mängisid mehed küünlavalgel kabet, malet või doominot. Ruumid meeste ja naiste majutamiseks raiuti peakäigust eemale kivisse. Igas ruumis oli seinast välja raiutud magamislavats, mis kaeti heintega. Haiglatiivas olid päris voodid ja operatsiooniruum. Naised tegid süüa kollasest lubjakivist laotud pliidil, kust suits ülalasuvasse käiku juhiti.”

Kaevekäigu lagi meenutab hiigelsuurt looduslikku käsna, kuid puudutamisel selgub, et see on kõva. Seinu, kust kivi on lõigatud, katavad siksakis saagimisjäljed. Katsudes on seinad otsekui suureteraline liivapaber. „Kui partisanid katakombidest välja läksid, panid nad selga teised riided, et sakslased neid lõhna järgi ära ei tunneks,” seletab meie giid. „Katakombide rõskuse tõttu imbus rõivastesse eriomane lõhn.”

„Allmaaeluga kaasnes muudki iseäralikku,” ütleb giid, „näiteks tuli elada täielikus pimeduses.” Ta klõpsatab lülitit ja me jääme pimedusse. „Nad ei saanud kogu aeg oma petroollampe põletada,” märgib ta. Kui me kobamisi piki seina edasi liigume, lisab ta: „Kivid neelavad heli. Nii et kui ära eksite, ei kuule keegi te hõikeid.” Õnneks on giid armulik ja paneb tuled jälle põlema!

„Tunnimeestel oli kõigest kahetunnine vahetus,” jätkab ta. „Inimene, kes viibib pikka aega pimeduses ja täielikus vaikuses, võib kogeda kuulmishallutsinatsioone.” August tunneli laes võime näha ülemist, meie omaga ristuvat tunnelit. „Kust see alguse saab ja kuhu suundub?” tahan seiklushimuliselt teada. „Kaardistatud on vaid umbes 1700 kilomeetrit katakombe,” mainib giid, „nii et ees ootab veel palju tööd.”

Käigustiku uurijad on avastanud viimasel ajal uusi käike. Sealt on nad leidnud sajanditaguseid ajalehti, revolutsioonieelseid petroollampe ja tsaariaegset raha. Sellised aastakümneid puutumatuna seisnud leiud on kuulunud Odessa sügavate, pikkade ja pimedate katakombide möödunud aegade asukatele. (Kaastöö.)

[Kast/pilt lk 25]

ARHITEKTUURIPÄRLID

Odessa kesklinnas on veel nüüdki kollasest kaevandatud lubjakivist ehitatud kauneid hooneid. Mõni keldriuks neis viib otse katakombidesse. Lubjakivist ehitatakse uusigi hooneid.

[Pilt lk 24, 25]

Haiglavoodid, mida Teise maailmasõja ajal kasutasid Nõukogude partisanid

[Pilt lk 24, 25]

Odessa katakombide maa-aluste käikude kogupikkus arvatakse olevat 2500 kilomeetrit