Elust kihav Amazonase ülemjooks

ESITA

Elust kihav Amazonase ülemjooks

PERUU Andide jalamilt laiub üle Lõuna-Ameerika mandri 3700 kilomeetrit ida poole tohutu metsalaam, kuni saab kokku Atlandi ookeani sinerdavate vetega.

Amasoonia vihmametsad, millest osa kuulub Peruule, katavad peaaegu 60 protsenti selle riigi pindalast. Kuigi kogu Peruu elanikkonnast elab vihmametsas ehk selvas vaid murdosa inimesi, ei ole selles 35 meetrini kõrguvate puudega džunglis puudust taimedest ega loomadest. Amasooniat peetakse isegi üheks rikkaimaks ökoloogiliseks varaaidaks maailmas. Kuumniiskes õhus võib näha tantsisklemas liblikaid, keda on siin üle 3000 liigi. Leheroheluse keskel laotab oma kauneid õisi laiali ligikaudu 4000 liiki orhideid. Okstel ja metsaalusel siugleb üle 90 maoliigi. Jõed ja ojad on aga koduks hinnanguliselt 2500 kalaliigile, sealhulgas elektriangerjatele ja piraajadele.

Veekogudest tähtsaim on kahtlemata Amazonas. Mõningais paigus ajab 2,5–3 meetrit sademeid aastas Amazonase ja selle 1100 lisajõge üle kallaste ning ujutab igal aastal metsaalad üle. Kuumuse ja niiskuse tõttu on siinne keskkond otsekui aurusaun, mida taimed muidugi armastavad. Kuid väärib märkimist, et lopsakas taimestik vohab savisel pinnasel, mida peetakse üheks vaesemaks kasvukeskkonnaks, püsivaks kultiveerimiseks kõlbmatuks.

Muistne inimasustus

Kes on valinud endale siia kodupaiga? Arheoloogide arvates oli Amasoonia möödunud sajanditel koduks miljonitele inimestele. Praegu aga asustab Peruu Amasooniat hinnanguliselt 300 000 inimest enam kui 40 etnilisest rühmast. Arvatakse, et 14 neist põliselanike rühmadest elab muust maailmast vaata et täielikult eraldatuna. Pärast lühikest kokkupuudet nii-öelda tsiviliseeritud maailmaga tõmbusid need põliselanikud kõige sügavamatesse metsasoppidesse, et vältida välismaailmaga edaspidi igasugust kontakti.

Millal need džunglielanikud siia saabusid ja kust nad tulid? Oletatakse, et esimesed sisseränded toimusid sajandeid enne meie ajaarvamist põhja poolt. Hivarod (tuntud mahalöödud vaenlaste peade kuivatamise poolest) tulid Kariibi mere äärest, aravakid aga Venezuelast. Teised hõimud arvatakse olevat tulnud ida poolt Brasiiliast ning lõuna poolt Paraguayst.

Näib, et paigale jäänuna pidas enamik hõimurühmi jahti ja tegeles korilusega kindlal territooriumil. Samuti kasvatasid nad mõningaid vilju, nagu maniokki, kibepipart, banaane ja maisi, millele sobib happeline muld. Hispaania kroonikud täheldasid, et mõned hõimud olid hästi organiseeritud, neil olid toiduladustamise paigad, samuti omad meetodid metsloomade kasvatamiseks.

Kultuuride kokkupõrge

16. ja 17. sajandil tungisid Amasooniasse Hispaania konkistadoorid, peatselt nende jälgedes aga jesuiidi ja frantsiskaani misjonärid kavatsusega pöörata põliselanikke roomakatoliku usku. Misjonärid tegid suurepäraseid maakaarte, avades sellega Euroopale tee Amasoonia hõlvamiseks. Lisaks muule rajasid misjonärid teed ka haigustele ja hävingule.

1638. aastal asutati misjon praeguses Maynase provintsis. Misjonärid ajasid valimatult kokku omavahel vaenujalal olevaid hõime ning püüdsid panna neid sunniviisil kogukondlikku ellu integreeruma. Mis oli nende „õilis” eesmärk? Kuna eurooplased pidasid põliselanikke primitiivseteks ja alaväärseteks, sunniti neid töötama misjonäride ja konkistadooride heaks. Elades lähestikku eurooplastega, nakatusid tuhanded põliselanikud leetritesse, rõugetesse, difteeriasse või pidalitõvesse ning surid. Tuhanded surid ka nälga.

Paljud indiaanlased põgenesid eri ordude rajatud misjonitest ning kümneid misjonäre tapeti. 19. sajandi esimesel poolel oli Amasooniasse jäänud alles vaid üks preester.

Kuidas kulgeb siin elu tänapäeval

Paljud põliselanikud elavad oma elu vanaviisi. Näiteks valmistavad nad oma hütte nii nagu ennemuiste: metsast raiutud teibad kaetakse palmilehtede või teiste taimedega. Kuna põliselanike hütid asetsevad vaiadel, pole neil põhjust karta iga-aastaseid üleujutusi ega ohtlikke metsloomi.

Iga hõimurühm riietub ja kaunistab end isemoodi. Sügaval džunglis elavad põliselanikud kannavad näiteks niudevööd või lühikest punutud seelikuta. Lapsed aga jooksevad paljalt ringi. Need, kel on rohkem kokkupuuteid välismaailmaga, on võtnud omaks lääneliku riietumisstiili. Mõned põliselanikud torkavad oma ninast või kõrvalestadest läbi rõngaid, pulki, luid või linnusulgi. Teised, nagu näiteks matsesed, augustavad jällegi põski. Osa tikunasid ja hivarosid aga viilivad oma hambaid. Ent paljudel eri hõimudel on kombeks eemaldada kehakarvad ja teha kehamaalinguid.

Amasoonia elanikud tunnevad tuhandeid taimeliike ning neile on mets apteegi eest. Metsast saavad nad ravi nii maohammustustele, düsenteeriale kui ka nahahaigustele, kui mainida vaid mõnda häda. Kaua enne seda, kui eurooplased avastasid kummi, kogusid Amasoonia rahvad kautšukipuust piimmahla, millega nad katsid oma korve, et neid veekindlaks muuta, ning tegid kautšukist mängupalle. Samuti saavad põliselanikud metsast materjali sõidu- ja kaugsidevahendite valmistamiseks. Langetatud puudest tahutakse välja kanuusid, millega võetakse ette pikki teekondi mööda džunglite veeliiklussooni, ning suurtest õõnestatud pakkudest tehakse trumme, millel põristades edastatakse kaugele kostvaid sõnumeid.

Šamaanid ja ebausukammitsad

Amasoonia elanikele on džungel täis öösiti ringihulkuvaid hingi, haigusi levitavaid vaime ja jõgedes ohvreid varitsevaid jumalusi. Aguarunad, kes moodustavad Peruu ühe suurima hõimu, austavad viit jumalust, kelleks on: Isa Sõdalane, Isa Vesi, Maaema, Isa Päike ja Šamaan Isa. Paljud usuvad, et inimesed moonduvad taimedeks ja loomadeks. Kartusest vaime solvata hoiduvad põliselanikud teatud loomi tapmast ning muudelegi loomadele peetakse jahti üksnes hädakorral.

Kogu küla traditsioonilist usu- ja ühiskonnaelu juhivad šamaanid-ravitsejad, kes tarbivad hallutsinogeenseid taimi, et transsi langeda. Neilt meestelt otsitakse abi haigustest lahtisaamiseks, jahi- ja maaharimisõnne ning tulevikusündmuste ennustamiseks.

Kas Amasoonial on tulevikku?

Amasoonia rahvaste elukeskkond on kiiresti kahanemas. Metsa killustavad uued maanteed. Ja tükk tüki järel haaravad džunglit enda alla farmid ja kokaistandused. Illegaalse metsaraiega langeb puid nagu loogu, nii et iga päevaga jääb vähemaks 1200 jalgpalliväljakuga võrduvat metsaala. Kannatavad ka veeteed, ja seda nii legaalse kaevandamise kui ka illegaalse kokaiinitootmise tõttu, mis reostab Amazonast toitvaid lisajõgesid.

Niisiis ei jää isegi sügaval Amasoonias elavad inimesed puutumata Piiblis ennustatud viimsete päevade „kriitilistest aegadest, millega on raske toime tulla” (2. Timoteosele 3:1–5). Kas Amasoonia on siis määratud hukule? Piibel kinnitab, et nii see õnneks pole. Jumala kuningriigi valitsuse all täitub meie Looja eesmärk ning kogu maast saab paradiis (Jesaja 35:1, 2; 2. Peetruse 3:13).

[Pilt lk 16]

Amazonas

[Pilt lk 17]

Aguarunad, kes kummardavad viit jumalust

[Pilt lk 17]

Lamase naised

[Pilt lk 18, 19]

Amasoonia põliselanik puhkpüssiga

[Allikaviide]

[Pilt lk 18]

Tüüpiline hütt

[Pilt lk 19]

Illegaalse raie tõttu jääb Amasoonias iga päevaga vähemaks 1200 jalgpalliväljakuga võrduvat metsaala

[Allikaviide]

[Pildi allikaviide lk 16]

[Piltide allikaviited lk 17]

ÄRGAKE!