Kanuu – Kanada ideaalne sõiduvahend

PRANTSUSE maadeavastaja Samuel de Champlain ületas Atlandi ookeani ja seilas mööda Saint Lawrence’i jõge läbi tänapäeval Kanadaks kutsutavate alade. Peagi ootas teda Montreali juures tõsine takistus – Lachine’i kärestik. Kõik ponnistused kärestikust paatidega läbi saada luhtusid, kirjutas ta oma päevaraamatusse aastal 1603. Tiheda metsa tõttu oli jalgsi reisimine ebaotstarbekas. Kuidas siis Champlain oma meestega rännakut jätkas?

Nad talitasid põlisrahvaste eeskujul ja kasutasid kanuusid. Champlain märkis: „Kanuudega saab maa takistamatult ja kiiresti risti-põiki läbi reisida, tehes seda nii mööda väikseid kui suuri jõgesid.”

Ideaalne sõiduvahend

Kanada järved ja jõed olid tõepoolest oivalisteks ühendusteedeks ning kanuu ideaalseks sõiduvahendiks. See võimaldas põlisameeriklastel maad läbi uurida, küttida ja kaupa vedada. Kanuude konstruktsioonid ja ehitusviisid teadagi erinesid. Määravateks teguriteks olid kanuu otstarve ja käepärane materjal. Näiteks Kanada lääneranniku asukad valmistasid kanuusid hiigel-elupuu tüve õõnestades. Õõnestüvi täideti vee ja tuliste kividega, et puit pehmeneks ja seda saaks sobivalt vormida. Mõningad sellistest kanuudest  suutsid kanda paaritonnist lasti ning olid kiired ja uppumiskindlad, võimaldades küttida merel suurimetajaid, näiteks vaalu.

Küllap tuntuim Põhja-Ameerika kanuu oli kasetohust valmistatu. Peaasjalikult tänu ainele nimetusega betuliin on kasetoht nii vastupidav kui ka veekindel. Lisaks on see erakordselt painduv ja sitke. „Kasetohust kanuuga saab sõita läbi selliste kärestike, kus puidust ja lõuendist kanuu puruneks,” selgitab kanuumeister David Gidmark.

Kasetohust kanuu puhul kasutati ka kase- ja seedripuitu, kuusejuuri ja vaiku. Kuna kõike seda sai metsast, käis kanuu remontimine suuremate raskusteta. Pealegi olid sellised veesõidukid suhteliselt kerged, nii et neid oli hõlbus ohtlikest kärestikest ja muudest takistustest mööda vedada. Samuti olid need keskkonnasõbralikud. Kui kanuu ära visati, siis see lihtsalt kõdunes otsekui mahalangenud puu.

Ehitusmeetodid olid muljetavaldavad. Põlisasukad „ei kasutanud üldsegi naelu ja kruvisid – kõik õmmeldi ja seoti kokku”, nagu seda täheldas üks 19. sajandil elanud pealtnägija. „Õmblused, sõlmed ja aasad on nii korrapärased, tugevad ja kunstilised, et paremat oleks raske soovida.”

Suuremas osas Kanadas oli kanuu enne raudtee tulekut kiireim ja töökindlaim sõiduvahend. Kanuudega reisimine ei kadunud ka pärast raudteede ehitamist niipea. Tihtipeale kasutasid inimesed reisimiseks nii rongi kui kanuud.

Algusaegade Põhja-Ameerikas olid kanuud sedavõrd elutähtsad, et mõjutasid põlisrahvaste kultuuri ja uskumusi. Näiteks räägivad legendid, et suures veeuputuses jäid inimesed ellu tänu kanuudele, mitte Piiblis mainitud laevale.

Kanuusõit tänapäeval

Nüüdki on kanuusõit Kanadas populaarne, kuid pigem on see meelelahutuslik ettevõtmine. Kahjuks võib üha harvem leida kasetohust kanuude ehitamiseks sobilikke puid. Kuid kättesaadavamad on muud materjalid, nagu alumiinium, lõuend, puit ja klaaskiud.

Tuntud kanuusõitja Bill Mason mainib veel üht kanuusõidu aspekti: „Kanuuretk mööda iidseid veeteid on tore moodus leida taas üles hääbunud suhted loodusmaailma ja Loojaga, kes kõik selle on ammumöödunud aegadel valmistanud.” Raske on sellega mitte nõustuda!

[Kast/pilt lk 11]

KAJAK

Innuiidid elavad Kanada metsalagedas piirkonnas. Ent see ei takistanud neid ehitamast veesõidukeid. Materjalina kasutasid nad hülge- ja karibunahku, samuti luid ja ajupuitu Põhja-Jäämere kallastelt. Loomarasv andis sõidukitele veekindluse. Nõnda sündiski kajak.

Kõige selgem kajaki ja tavapärase kanuu erinevus on kajaki põll ehk kattetekk, mis kaitseb sõitjat mingil määral tuule ja vihma eest ning võimaldab kajakki üle külje keerata, ilma et sellesse kuigipalju vett valguks. Nüüdisaja kajakid valmistatakse üldjuhul klaaskiust ja muudest kunstmaterjalidest.

[Pildi allikaviide lk 10]

Kongressi Raamatukogu