Kuidas tulla toime kogelemisega

„Kui juhtun kogelema, lähen närvi, see aga ajab mind veelgi enam kogelema. Tunnen end nagu sügavas augus, kust on võimatu välja saada. Kord otsisin psühholoogilt abi. Tema ütles, et mul on vaja endale tüdruk otsida ja temaga seksida, tõstmaks enesehinnangut! On ütlematagi selge, et sinna psühholoogi juurde ma enam ei läinud. Soovin, et inimesed võtaksid mind sellisena, nagu ma olen.” (32-aastane Rafael)

KUJUTLE, kuidas sa end tunda võid, kui pelgalt bussipiletit küsides kattub su nahk külma higiga ning kui sa kõneldes esimest häälikut korrutades ikka ja jälle sõnadesse takerdud. Nõnda on lugu umbes 60 miljoni inimesega maailmas, sest iga sajas inimene kogeleb. Alatasa naerdakse nende üle ja arvustatakse neid. Neid võidakse võtta kui mitte eriti arukaid, sest nad asendavad probleemsed sõnad lihtsamatega, mida nad suudavad välja öelda.

Mis põhjustab kogelust? Kas seda saab ravida? Kas kogelejal on võimalik kõne voolavuse parandamiseks midagi ära teha? * Kuidas saavad teised teda abistada?

Kas põhjused on teada?

Muistsetel aegadel usuti, et kogelemist põhjustavad kurjad vaimud, keda on vaja välja ajada. Keskajal peeti süüdlaseks keelt. Mis oli „ravim”? Muu hulgas tulise rauaga kõrvetamine ja kibedad vürtsid! Hilisematel sajanditel lõikasid kirurgid keele närvid ja lihased läbi ja koguni eemaldasid mandlid, et ravida kogelust. Ent kõik need karmid meetodid osutusid tõhutuks.

Nüüdisaja uuringud näitavad, et kogelemise taga pole üksainus põhjus, vaid see võib tuleneda tervest reast teguritest. Üks tegur võib olla inimese stressitaluvus, teine aga pärilikkus, sest 60 protsendil kogelejatel on samasuguse probleemiga sugulasi. Lisaks näitavad ajuskaneeringud, et kogeleja ajus toimub kõnetöötlus teistmoodi. Mõningad „võivad hakata kõnelema enne, kui aju jõuab dikteerida, kuidas sõnu välja öelda”, kirjutab dr Nathan Lavid oma raamatus „Understanding Stuttering”. *

Seega ei pruugi kogelemise peapõhjus olla psühholoogilist laadi, nagu varem arvati. „Teiste sõnadega, kogelemine pole mõjustatud meelestatusest ning kogelejaid ei saa panna soravalt kõnelema neid psüühiliselt õigesti häälestades,” kirjutab raamat „No Miracle Cures”. Küll aga võivad kogelejate psühholoogilised probleemid olla tingitud nende seisundist. Näiteks võivad nad karta teatud olukordi, nagu rahva ees või telefoniga kõnelemine.

 Kust saavad kogelejad abi

Huvitav on see, et tavaliselt suudavad kogelejad laulda, sosistada, endamisi või lemmikloomadega rääkida, kooris deklameerida või kedagi teist kehastada vaid vähe või üldsegi mitte kogeledes. Pealegi paraneb 80 protsenti lastest, kes kogelevad, iseeneslikult. Kuidas on aga lugu ülejäänud 20 protsendiga?

Tänapäeval on olemas kõne voolavust parandavad kõneteraapiaprogrammid. Mõningad menetlused keskenduvad lõua, huulte ja keele lõdvestamisele ning diafragma õigele kasutamisele hingamisel. Patsiente õpetatakse ka „hoogu maha võtma”, see tähendab, tõmbama diafragmast vähem hingeõhku ning väljutama vähesel määral õhku kõnelema hakates. Lisaks õpetatakse neid ütlema pikemalt täishäälikuid ja mõningaid kaashäälikuid. Voolavuse paranedes suurendatakse tasapisi kõne tempot.

Nende oskuste omandamisele võib minna vaid mõni tund. Ent selleks, et neid võtteid tõsises stressiolukorras edukalt rakendada, võib kuluda tuhandeid tunde harjutamist.

Kui varakult tuleks harjutamisega alustada? Kas oleks tark oodata, et näha, kas laps ise kogelemisest välja kasvab? Andmed näitavad, et lastest, kes kuni viie aasta vanuseni kogelevad, paraneb iseenesest alla 20 protsendi. Raamatus „No Miracle Cures” öeldakse, et „kuueaastane laps ilma kõneteraapiata tõenäoliselt ei parane”. Seepärast „tuleks kogelevad lapsed viia võimalikult varakult kõnepatoloogi juurde”, lisatakse raamatus. Neist 20 protsendist lastest, kes kogelevad ka täiskasvanueas, saab kõneteraapiast abi hinnanguliselt 60–80 protsenti. *

Olgem realistlikud

Nagu ütleb kõnepatoloog Robert Quesal, kes ka ise kogeleb, pole eesmärk saavutada igas olukorras kõne laitmatu voolavus suuremale osale patsientidest realistlik. Algul  mainitud Rafael pole kõnehäirest täielikult lahti saanud, ehkki tema kõne voolavus on paranenud. Ta sõnab: „Probleem annab endast rohkem märku, kui pean rahva ees lugema või kõnelema või kui olen veetleva vastassooesindaja seltskonnas. Varem olin üsna kohmetu, sest inimesed heitsid mu üle nalja. Viimasel ajal aga olen püüdnud võtta end sellisena, nagu olen, suhtumata oma äpardustesse liiga tõsiselt. Niisiis, kui mingi sõna paneb mind kogelema, suudan selle üle naerda ning püüan lõdvestuda ja jätkata.”

Rafaeli mõtteavaldust toetab Ameerika kogelusravi sihtasutus, nentides, et „üldiselt on kogelemisest ülesaamine pigem kogelemiskartusest vabanemise kui suurte ponnistuste küsimus”.

Paljusid kogelemise all kannatajaid pole see probleem takistanud elamast täisväärtuslikku elu. Mõningad on saanud ka kuulsaks, näiteks füüsik Isaac Newton, Briti riigimees Winston Churchill ja Ameerika näitleja James Stewart. Teised on arendanud mittekõnelisi oskusi, nagu pillimäng ja maalimine, või õppinud viipekeelt. Need, kes suudavad kogeluseta rääkida, peaksid hindama seda, kui palju kogelejad vaeva näevad. Toetagem siis ja julgustagem neid nii, kuidas suudame.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 13]

KUIDAS KOGELEJAT AIDATA?

● Hoolitse vaba ja rahuliku õhkkonna eest. Tänapäeva tempokas ja agressiivne elulaad tihtilugu halvendab probleemi.

● Selle asemel et paluda kogelejal juttu aeglustada, ole ise eeskujuks ja kõnele aeglasemalt. Kuula kannatlikult. Ära sega vahele. Ära tema asemel lauseid lõpeta. Tee enne vastamist paus.

● Hoidu kritiseerimast ja parandamast. Näita silmside, näoilme, kehakeele ja kommentaaridega, et sind huvitab see, mida ta ütleb, mitte see, kuidas ta midagi ütleb.

● Kogelus ei pruugi olla tabuteema. Sõbralik naeratus ja mõnikord ka probleemi lahke omapoolne nentimine laseb kogelejal end ehk vabamalt tunda. Võib-olla võiksid lausuda midagi sarnast: „Seda, mida tahaksime, pole sugugi alati kerge välja öelda.”

● Mis kõige tähtsam, anna talle mõista, et aktsepteerid teda sellisena, nagu ta on.

[Kast/pilt lk 14]

„MINU KOGELEMINE VÄHENES TASAPISI”

Víctor, kes tõsiste pereelu pingete aegu aastaid kogeles, sai oma kõnetakistusest jagu ilma ravita. Jehoova tunnistajana astus ta kogudustes iga nädal peetavasse teokraatlikku teenistuskooli. Ehkki kõneteraapia pole kooli eesmärk, aitab see siiski õpilastel parandada kõnelemisoskusi ja saada enesekindlust.

Koolis kasutatakse õpikut pealkirjaga „Saa kasu teokraatliku teenistuskooli väljaõppest”. Raamatus öeldakse pealkirja all „Kuidas kogelusega toime tulla”: „On tähtis aina edasi püüda. ... Kui kavatsed esitada kõne, valmistu selleks hoolega. Süvene oma ettekandesse. ... Kui hakkad kõnelemise ajal kogelema, siis püüa hoida oma häält ja esituslaadi võimalikult rahulikuna. Lõdvesta lõualihased. Kasuta lühikesi lauseid. Vähenda miinimumini selliseid asjatuid häälikuid nagu „aa” ja „ee”.”

Kas Victorile oli koolist abi? Ta jutustab: „Keskendusin eelkõige sellele, mida kavatsen öelda, mitte sellele, kuidas ma seda ütlen, nii et unustasin oma probleemi. Lisaks harjutasin oma ettekandeid tublisti. Minu kogelemine vähenes tasapisi.”