Koduarestis rändlind kaljuiibis

VIIELIIKMELINE pere sätib end pikale reisile ning sõbrad on tulnud nendega hüvasti jätma. Pere heidab veel viimase pilgu paigale, mis on olnud pikka aega nende koduks, ja asub teele. Ärasaatjate silme all kaovad nad horisondi taha.

Viibime kaljuiibiste kasvanduses Türgis Bireciki linnas, mis asub Eufrati jõe kaldal. Äsja lahkus „perekond” kaljuiibiseid, kes kuuluvad ohustatud liikide nimistusse. Igal linnul on jala küljes satelliitjälgija. Teelesaatjad – jaama töötajad ja külalised – vaatavad põnevusega, kuidas linnud taevaavarustesse kaovad, kuid samas on neil südames kartus, et nad ei pruugi neid enam iial näha.

Milline lind on kaljuiibis? Kuhu ta rändab? Miks pakub tema rändelend paljudele nii suurt huvi?

Saagem tuttavaks selle sulelise sõbraga

Kui kaljuiibise tibu koorub, on ta pealagi sulistunud. Vanemaks saades langevad need suled maha. Muidu on lind kaetud musta sulestikuga, mis särab päikese käes pronksi-, roheka- ja violettvärvilisena. Kui pealagi välja arvata, on ta nahk ja nokk punane. Ka selja kaelaosal on tal pikad suled.

Kaljuiibis saab suguküpseks kolme- või nelja-aastaselt. Tavaliselt elab ta 25–30 aastat. Toiduks on talle putukad, sisalikud ja koguni väiksemad imetajad. Emalinnud munevad iga aasta üks kuni kolm muna ning hauvad neid umbes neli nädalat. Neid linde iseloomustab midagi erilist – nad otsivad endale paarilise kogu eluks. Kui üks sureb, jääb kaaslane teda leinama. On märgatud, et sageli võib üksi jäänud lind end surnuks näljutada  või isegi kõrge kalju otsast surmasööstu teha.

Bireciki elanikud võivad rääkida, kuidas kuni 20. sajandi alguseni andis kaljuiibise rändelennult naasmine põhjust pidutsemiseks. Ta oli kevadekuulutaja. Veebruari keskel toimuvate pidustuste ajal tõmmatakse paadid trummipõrina saatel Eufrati jõelt kuivale maale.

Noil aastatel oli kaljuiibise parvi nii palju, et nad meenutasid taevas hiigelsuurt musta pilve. Kuid eriti eelmise sajandi teise poole jooksul on nende arvukus tohutult vähenenud. Bireciki koloonias oli kunagi 500 kuni 600 kaljuiibise paari, kuid populatsioon sai ränga hoobi, kui 1950-ndatel aastatel võeti põllumajanduses kasutusele pestitsiidid. Praegu elab kogu maailmas väga vähe kaljuiibiseid.

Kaitsemeetmed Türgis

Bireciki kaljuiibise kasvandus rajati 1977. aastal. Lindudel lasti igal aastal ära lennata – seda kuni aastani 1990, mil naasis kõigest üks lind. Seejärel nende rännet takistati kuni 1997. aastani. Ajal, kui linnud oleksid normaalselt rännet alustanud, viisid kasvanduse töötajad nad linnumajadesse. Seal hoiti linde järgmise aasta veebruari või märtsini, mil tavaliselt toimub tagasilend.

1997. aastal otsustati lasta lindudel taas ära lennata. Kahjuks ei nähtud enam ühtki 25-st vabakslastud linnust. Alates aastast 1998 on hoitud kõiki linde taas „koduarestis” ja koloonia kasvab jõudsalt. Praegu elab kasvanduses sadakond lindu.

Kaljuiibiste tulevik

Kahjuks naasis artikli alguses mainitud viiest linnust kõigest kaks. 2008. aastal lasti veel ühel linnugrupil ära lennata. Kurb küll, kuid ka nendest ei tulnud ükski lind tagasi. Spetsialistide teatel jõudsid linnud nii kaugele lõunasse, nagu seda on Jordaania, kus nad surid mürgitusse. Seega, kuigi kasvanduses on populatsioon tänu teadlaste ja valitsusametnike jõupingutustele suurenenud, on kaljuiibiste tulevik ikka veel tõsises ohus.

Need hiljutised katsetused on näidanud, et ehkki kaljuiibiseid hoitakse nende endi turvalisuse pärast „koduarestis”, pole nad unustanud oma rändeinstinkte. See kinnitab Piibli kirjakohas Jeremija 8:7 toodud sõnu: „Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas panevad tähele oma tulemisaega.”

[Piltide allikaviited lk 10]

Vasakul: Richard Bartz; paremal: © PREAU Louis-Marie/age fotostock