Miks ma loobusin tulutoovast karjäärist

Jutustab Martha Teresa Márquez

OLEN alati laulda armastanud. Laulsin lapsena isegi raadios. Peale lasteaias õpitu ei ole ma saanud mingit kooliharidust, kui välja arvata see, et võtsin hiljem Mexico riikliku sümfooniaorkestri dirigendi käe all hääleseade tunde.

Aastal 1969, kui olin 24-aastane, kutsus üks tantsijast sõbranna mind prooviesinemisele tolleaegsesse prestiižikasse La Rampa Azuli restoran-baari. Laulsin Mehhiko helilooja Tomás Méndezi kuulsat laulu „Cucurrucucú Paloma” ning mu etteaste meeldis publikule. See oli mu professionaalse karjääri algus. Esinesin soololauljana Romelia Romeli nime all.

Tegin koostööd Tomás Méndezi ja teiste andekate Mehhiko laulukirjutajate ja lauljatega, sealhulgas Cuco Sánchezi ja Juan Gabrieliga. Oli fantastiline näha oma nime reklaamtahvlitel, ajalehtedes ja ajakirjades. Laulsin ööklubides ja raadios ning käisin kontsertturneedel Mehhikos ja Belize’is. Samuti töötasin koos populaarse Mehhiko koomiku Leonorilda Ochoaga, kui tema telešõu Mehhikos veel suhteliselt uus oli.

Mu kuulsus aina kasvas ja ma hakkasin hästi teenima. Sain endale lubada luksuslikke väärisehteid ja naaritsakasukaid ning elasin kallis katusekorteris. Paistis, et mul on kõik, millest üldse unistada võiks, kuid ometigi olin ma õnnetu. Mind valdas tühjustunne. Kuigi olin kasvanud roomakatoliiklasena, häbenesin minna kirikusse. Tundsin end oma vabade elukommete pärast räpasena.

Kuidas hakkasin Jehoovat armastama

Ajal, mil ma esimese plaadi jaoks laule harjutasin, rääkisin oma murest sõbrannale Lorena Wongile, kes oli ranchera-laulja. Ütlesin, et tahaksin nunnaks saada ja õnnetuid inimesi aidata. „Nunnaks? Oled sa hulluks läinud?” hüüatas Lorena.

Seejärel küsis ta: „Kas sa tead, mis on Jumala nimi?”

„Issand Jeesus Kristus,” vastasin mina.

„Ei. Jehoova on Jumala nimi,” sõnas Lorena. „Jeesus on tema poeg.”

„Jehoova?” küsisin üllatusega. See nimi ei kõlanud üldse tuttavalt. Lorena andis mulle Piibli ja lubas saata minu juurde Jehoova tunnistaja, kes talle Piiblit õpetas. *

Iga kord, kui Lorenaga kohtusime, küsisin talt, millal ta siis oma õpetaja lõpuks minu  juurde saadab. Ootasin pikisilmi seda, et saaksin Jumala kohta rohkem teadmisi.

Niikaua lugesin Piiblit omaette ja nägin, et Jumala nimi on tõepoolest Jehoova (Laul 83:19). Olin üllatunud. Sattusin ka lugema kümmet käsku ja mind jahmatas keeld „Sa ei tohi abielu rikkuda!” (2. Moosese 20:14). Elasin tollal abielumehega, kellega mul oli kaheksakuune poeg. Mul oli ka vanem poeg teise mehega, kes polnud samuti olnud minu seaduslik abikaasa.

Ühel päeval, kui ma uue šõu jaoks laulu harjutasin, koputati mu korteri uksele. Ukse taga seisis Lorena õpetaja Mauricio Linares oma naisega. Nad rääkisid, mis on Jumala eesmärk inimkonnaga ja jätsid mulle raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu”. * Kuigi mul oli keerulisemaid sõnu raske kokku veerida, lugesin raamatu läbi vaid ühe ööga. Siis hakkasingi Jehoovat armastama.

Muudan oma elu

Jehoova tunnistajad aitasid mul nii Piiblist aru saada kui ka lugemisoskust parandada. Tänu sellele mõistsin, et mul tuleb Jehoovale meeldimiseks elus muudatusi teha. Viskasin vähehaaval ära oma pühakujud, religioossed medaljonid ja amuletid, vaatamata sellele et need olid kullast.

Eriti raske oli lahti saada suitsetamisest ja joomisest. Alkoholipoest möödumine oli mulle paras katsumus. Pidin lõpetama läbikäimise kõigi sõpradega, sest nemad oleks mulle ikka alkoholi pakkunud ja peentesse restoranidesse kaasa kutsunud. Teadsin, et varem või hiljem viiks see ikkagi selleni, et läheksin joomisega üle piiri.

Ka oli mul raske loobuda pidudest, mida korraldasid rikkad ja kuulsad. Kui mind kutsuti ühe tuntud Kuuba poksija sünnipäevale, palvetasin: „Jehoova, ma lähen veel viimast korda. Enam ma sellistesse kohtadesse ei lähe ega tee midagi sellist, mis sulle ei meeldi.” Ja ma pidasin oma sõna.

Lõpetasin suhted noorema poja isaga. Tegin seda hoolimata tema suurest rikkusest ja kõigist ta lubadustest, kui ma teda vaid maha ei jätaks. See oli mulle väga raske samm, sest armastasin teda, ja ta teadis seda. Ta ütles mulle üleolevalt: „Mina olen sinu Jumal ja sinu Kristus!”

„Jah, varem sa võisid küll olla, aga nüüd on minu Jumal Jehoova,” vastasin talle. Ta ähvardas mind vägivallaga ning lubas mult oma poja ära võtta.

Samal ajal ütlesid mulle mõned tuttavad, et laulmine on töö nagu iga teinegi. Ma võiksin olla niihästi Jehoova tunnistaja kui ka laulja. Teised aga tuletasid meelde: „Ära arva, et sul on ümber kaitsemüür, mis hoiab sind suitsetamisest, joomisest ja fännide siivututest ettepanekutest.” Mõistsin, kui targad on need viimased sõnad.

Kui olin kuulus laulja, püüdsid inimesed minult intiimteenuseid osta. Otsustasin end mitte enam sellistesse kiusatuslikesse olukordadesse seada. Seepärast katkestasin 1975. aastal lepingu Hiinas esineda ning pool aastat hiljem ristiti mind Jehoova tunnistajaks.

 Mured ja rõõmud

Kuidas aga end ja oma peret edaspidi ülal pidada? Mul polnud peaaegu mitte mingisugust kooliharidust ja laulmine oli ainus, mida ma tõesti teha oskasin. Pidin hoolitsema nii enda laste kui ka oma vanema õe Irma ja tema kolme lapse eest. Olime sunnitud kolima kallist apartemendist kitsukesse kahetoalisse korterisse. Polnud sugugi kerge astuda luksuslikust elust vaesusesse. Õde ja tema lapsed tegid mulle mõnda aega etteheiteid ja käisid peale, et ma lauljakarjääri jätkaksin. Mina aga olin otsustanud teha seda, mis vaja, et teenida Jehoovat.

Müüsin tasapisi maha oma kallid ehted, kasukad ja auto. Nii püsisime veidi aega vee peal. Lõpuks oli aga saadud raha otsas. Selleks et pääseda mu noorema poja isa ahistamise eest, kolisime aastal 1981 riigi teise otsa, kust ta meid üles ei leidnud.

Selles uues elukohas õpetasid kaasusklikud mind valmistama maisikakke tamale’sid, sõõrikuid ja muid toite, mille müümisega end elatada. Hiljem sain tööd vabrikus, kus töötasin öösiti. See töökoht segas aga kristlikel koosolekutel käimist ja Jumala teenimist. Niisiis võtsin end lõpuks töölt lahti ning hakkasin kodus tamale’sid valmistama. Panin need korvidesse ja müüsin neid tänaval. Selle tööga olen suutnud end täisajalise teenistuse kõrvalt ära elatada.

Valik, mida ma pole kunagi kahetsenud

Kui mult küsitakse, kas kahetsen seda, et loobusin paljutõotavast lauljakarjäärist, ütlen, et ei vahetaks Jehoova ja tema imeliste eesmärkide tundmaõppimist mitte millegi vastu. Mul on olnud rõõm näha, kuidas mu pojad hakkasid Piibli õppimist tõsiselt võtma, oma elu Jehoovale pühendasid ja hiljem kaasusklikuga abiellusid. Mõlemad pojad koos naistega kasvatavad nüüd oma lapsi Jehoova Jumalat teenima.

Olen teeninud pioneeri ehk täisajalise kuulutajana peaaegu kolm aastakümmet. Jehoova on aidanud mul õpetada Piibli tõdesid paljudele inimestele, kes on oma elu temale pühendanud. Nende hulgas on ka Irma ja ta tütar. Milline rõõm on kohtuda oma vaimsete lastega ja näha neid endiselt tõeteel käimas. Paljud neist on isegi pioneerid (3. Johannese 4). Nüüd olen 64-aastane ja mul on praegugi 18 piibliuurimist.

Hingetühjus, mida tundsin noore lauljana, on ammu kadunud, ja soov teisi aidata on täitunud, kuna olen võtnud kuulda Jeesuse käsku teha inimesi jüngriteks (Matteuse 28:19, 20). Olen tänulik, et Jehoova on mind kõik need aastad toetanud ja teeb seda edasi. Võin öelda, et olen tõesti saanud ’maitsta ja vaadata, et Jehoova on hea’ (Laul 34:9).

[Allmärkused]

[Pilt lk 25]

Koos oma poegade, miniate ja vanema õega, kellega koos teeme pioneeritööd

[Pilt lk 26]

Müün veel praegugi tänaval omatehtud tamale’sid, et end täisajalise teenistuse kõrvalt ülal pidada