Teraslint ookeanist ookeanini

MAAILMA suuruselt teise maa Kanada alad olid poolteist sajandit tagasi veel suures osas läbiuurimata kõnnumaa. Ajaloolane Pierre Berton selgitab: „Kolm neljandikku elanikkonnast elas võrdlemisi eraldatult oma taludes,” ning teeolude tõttu „oli peaaegu võimatu kaugemaid reise ette võtta”. Kitsendatud oli ka reisimine järvi ja jõgesid pidi, sest need külmusid kuni viieks kuuks aastas kinni.

Neile raskustele näkku vaadates tegi peaminister John Macdonald aastal 1871 ettepaneku rajada Kanadasse Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani rannikut ühendav raudtee. USA-s oli sedasorti raudtee saanud valmis aastal 1869, ent Kanadal nappis raha, siinsed kaugused olid suuremad ning elanikke võrreldes USA-ga vaid 10 protsenti. Üks Kanada juhtpoliitik nimetas kavatsetavat projekti „kõige tobedamaks asjaks, mida üldse ette võib kujutada”. Keegi teine poliitik ironiseeris, et küllap võtab peaminister järgmisena jutuks raudtee rajamise kuule.

Kulukas ettepanek

Kõigele vaatamata lubas valitsus raudtee kümne aastaga valmis saada. Sandford Flemingi, šoti raudteeinseneri arvestuste järgi pidi raudtee minema maksma umbes 100 miljonit dollarit, mis noil päevil oli tohutu suur summa. Kuigi osa rööpmestiku kulgemine USA kaudu oleks liini lühendanud ja lihtsustanud, oli Macdonaldi kindel seisukoht, et liin jääb täielikult Kanada piiresse, kaitsmaks riigi huve, juhul kui peaks puhkema sõda.

Paljud investorid tõrkusid lööma kaasa nii kulukas ja riskantses ettevõtmises. Siiski läks aastal 1875 lahti raudtee pealiini ehitamine, kui kompanii Canadian Pacific Railway labida maasse lõi. Kümne aasta pärast tekkis oht, et projekt soikub täiesti. 10. juulil kell 3 päeval jõudis kompaniile kätte tähtaeg tasuda 400 000 dollari suurune võlg, milleks ta aga polnud suuteline. Kuid sama päeva kella kaheks nõustus Kanada parlament lõpuks lisaraha laenama, nii et projekt jäi ellu.

Tõsised ehitusprobleemid

Põhjapoolses Ontarios rööpmestikku rajades avastasid töölised, et 30 sentimeetri sügavusel on kaljupinnas, nii et mulda tuli vedada kohale päris kaugelt. Kesk-Kanadas langes temperatuur talvel 47 miinuskraadini, millest tulenes terve rida ehitusprobleeme. Pealegi ulatus aastane lumesademete  hulk sadadesse sentimeetritesse. Kaljumäestiku lõik liini läänepoolses osas omandas kuulsuse kui paik, „kus surm tuleb hoiatamata”. Rajada tuli arvukalt tunneleid ja sildu. Kümnetunnised tööpäevad olid hoolimata vihmast, porist või lumest üsna tavalised.

Lõpuks 7. novembril aastal 1885 löödi läänes Briti Columbias Eagle Pass’i juures ilma erilise kärata sisse viimane polt. Jaam sai sümboolseks nimeks Craigellachie Šotimaa paiga järgi, kus keerulistel aegadel ühisjõul vapralt raskusi oli trotsitud. Kui kompanii juhatajale tehti ettepanek esitada kõne, lausus ta lihtsalt: „Kõik, mis ma oskan öelda, on see, et töö on igati hästi tehtud.”

Kuidas see inimesi mõjutas

Raudteeprojekti elluviimiseks kohale toodud tuhanded hiina võõrtöölised kindlustati alalise töökohaga raudteel. Tihti oli töö ohtlik, seda eriti Kaljumäestikus. Paljud töölised said kojupöördumiseks piisava rahasumma kokku alles aastaid pärast raudtee valmimist.

Sedamööda kuidas edenes raudtee ehitamine, liikus lääne poole ka tööstus ja kaubandus, mis aga traditsioonilisele elulaadile  sugugi soodsalt ei mõjunud. Rajati suuremaid ja väiksemaid linnu ning põliselanikud viidi ära reservaatidesse. Piki endisi kaubateid paiknenud väiksed äriettevõtted, nagu maanteekõrtsid, panid oma uksed lõplikult kinni. Kui vaadata positiivset poolt, siis öeldavasti vabastas rongi ilmumine „ühiskonna tolmu ja pori kammitsaist”, aga ka „talve kammitsaist”. Pealegi võidi Idamaadest Kanada Vaikse ookeani rannikule saabunud toiduained toimetada riigi idaosa linnadesse kõigest mõne päevaga.

Kuigi rongidel on seniajani tähtis roll Kanada kaubaveos, on reisijatevedu autode ja lennukite osatähtsuse suurenemise tõttu vähenenud. Sellegipoolest on palju neid, kes ikka eelistavad pääseda välja tõtakast 21. sajandi elustiilist ning nautida mugavas rongis Torontost Vancouverisse sõites kauneid maastikupilte. Selle asemel et elutempot tõsta, nagu see kord varem oli, võimaldab rong reisijatel piki seda Kanada teraslinti ühelt ookeanirannikult teiseni sõites lõõgastuda ja mõelda tagasi raudtee köitvale ajaloole.

[Kast/pilt lk 18]

JAGAME LOOTUST RONGIGA REISIDES

Paljudes Kanada osades on rongisõit ikka veel peamisi reisimismooduseid. Ka Jehoova tunnistajad võtavad seda ette, et jõuda kõrvalistesse paikadesse piiblisõnumiga Jumala kuningriigi valitsusest (Jesaja 9:5, 6; Matteuse 6:9, 10). „Rongis on kerge Piiblist rääkida,” jutustavad tunnistajad, „sest inimesi huvitab, kuhu me oleme minemas ja miks.”

Üks tunnistaja pajatab rongisõidust odžibveide reservaati Põhja-Ontarios Nipigoni järve lähistel: „Ehk küll nägime rabavalt kaunist puutumatut maastikku ja loomi, on parimad mälestused jäänud inimestest, keda kohtasime. Kuna külalisi käib neil harva, oli meie saabumine tõeline sensatsioon. Saime laenuks kanuusid ja võisime tasuta kasutada nende kooliruumi. Pärast seda kui olime kogu päeva kuulutanud, kogunesid kohalikud vaatama videot meie üleilmsest kuulutustööst.”

[Pilt lk 16]

John Macdonald

[Pilt lk 17]

Raudtee ehitamine oli ränk töö

[Pildid lk 17]

Mägedesse tuli rajada arvukalt sildu ja tunneleid

[Pilt lk 17]

Kanada transkontinentaalse raudtee ehitamise lõpulejõudmist tähistati viimase poldi sisselöömisega

[Pilt lk 18]

Rongisõit tänapäeval

[Piltide allikaviited lk 16]

Ülal: Canadian Pacific Railway (A17566); keskel: Library and Archives Canada/C-006513

[Piltide allikaviited lk 17]

Ülal vasakult paremale: Canadian Pacific Railway (NS13561–2); Canadian Pacific Railway (NS7865); Library and Archives Canada/PA-066576; all: Canadian Pacific Railway (NS1960)

[Piltide allikaviited lk 18]

Ülal: Canadian National Railway Company; paremal: Courtesy VIA Rail Canada Inc.