Jooksen oma elu parimat võidujooksu

Jutustab Karl-Erik Bergman

Tundsin end fantastiliselt, kui sain osaleda kiirjooksus. Mul olid selleks sünnipärased eeldused ja sprintimine tõusis minu elus kõige tähtsamale kohale.

AASTAL 1972 astusin 17-aastaselt spordiklubisse. Mõistsin peagi, et kui soovin kuuluda tippatleetide hulka, ootab mind ees kõva töö. Selleks et tulla sprindis meistriks, jääb loomupärasest andest väheks. Kuid ma olin valmis oma eesmärgi nimel vaeva nägema.

22-aastaselt võeti mind Soome rahvuskoondisesse. Järgmisel aastal oli mul 100 meetri sprindis kõige parem keskmine aeg Soomes. Kanna- ja põlvekõõluse vigastuste tõttu ei saanud ma aga rakendada kõiki oma võimeid. Ent kuna olin jooksmisest vaimustunud, hakkasin treenima lootustandvaid sportlasi. 1982. aastal kavatsesin kolida Ameerika Ühendriikidesse Californiasse, et alustada ülikoolis õpinguid ja teha spordi vallas soodsamas kliimas karjääri. Mul oli juba lennupiletki ostetud.

Mis muutis mu elu

Ühel õhtul, vahetult enne reisi Californiasse, helises uksekell. Avasin ukse ning seal seisid kaks naist, kes olid Jehoova tunnistajad. Nad olid väga rahulikud ja tasakaalukad, just selliseid omadusi hinnatakse sportlases. Kutsusin nad sisse ja me istusime maha, et rääkida. Pärast sisukat vestlust jätsid nad mulle raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. * Asusin seda lugema. Umbes poole peal mõistsin, et seal kirjutatu on tõde. Kui need naised tagasi tulid, uurisin, kuidas ma võiksin saada Jehoova tunnistajaks. Nad kostsid, et selleks on vaja Piiblit uurida.

Olingi nõus Piiblit uurima ja lisaks hakkasin käima koosolekutel Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis Vantaas, kus ma elasin. Mõistsin, et seal õpetatav põhineb Piiblil. Tasapisi hakkasid Piibli tõed muutma minu arusaama sellest, mis on elus tegelikult tähtis. Seepärast läksin reisibüroosse ja vahetasin oma lennupileti raha vastu. Osa raha eest ostsin endale ülikonna, mida koosolekutel kanda, ning portfelli Piibli ja piiblilise kirjanduse jaoks. Mind ristiti Jehoova tunnistajaks Helsingi konvendil 1983. aastal.

 Teised sportlased liituvad minuga

Jagasin Piibli tõdesid innukalt oma sõpradega, kes esmalt suhtusid sellesse küll umbusklikult. Peagi lasti minu kohta liikvele kuulujutt, et olen hulluks läinud. Üksteise järel hakkasid sõbrad mind vältima. Pärast ristimist kohtusin tuttavate sportlastega staadionil, kus tegin ikka korrapäraselt trenni, et vormis püsida. Meie vestlused veensid neid, et kuigi ma olen muutunud, pole ma aru kaotanud.

Mitmed neist mõistsid aja jooksul, et minu jutt on arukas ja seda tasub kaaluda. Nad märkasid, et ma ei ropenda enam ja et minu äge loomus on kadunud. Mõned soovisid Piiblist rohkem teada saada. Mulle meeldis Piiblist näidata, et seal võrreldakse kristlase elu spordivõistlusega. Me osaleme võidujooksus igavese elu auhinna nimel (2. Timoteosele 2:5; 4:7, 8).

Tõde on see, et tõelist elumõtet ja õnnetunnet ei anna mitte võistlusel esikoha võitmine, vaid Looja tahte täitmine. Vestlused teiste sportlastega panid mõningaid neist oma sihte ümber hindama, nii et paljud võtsid vastu Piibli tõe, mis oli mu elu muutnud. Mul on hea meel näha, et mitmed neist teenivad Jumalat siiani sama innukalt, nagu nad sporti tegid.

Üks neist oli Yvonne, andekas 800 meetri jooksja. Ta oli sel distantsil Skandinaavia kiireim naisjooksja ning tema nimel oli ka Soome rekord. Ta esindas Soomet edukalt Euroopa spordivõistlustel. Meie vestlused aitasid Yvonne’il näha, kui mõttetu on praeguses maailmas kuulsust taga ajada. Ta sai Piiblist teada, et see maailm on kadumas ning seda hakkab asendama Jumala uus maailm (1. Johannese 2:17).

Varsti oli Yvonne nõus Piiblit uurima. Sel ajal kurameeris ta Joukoga, kes andeka jooksjana kuulus Soome rahvuskoondisesse. Jouko oli esindanud Soomet Euroopa ja ka maailma meistrivõistlustel. Mõne aja pärast kolisid Yvonne ja Jouko Ameerika Ühendriikidesse, et jätkata seal oma sportlasekarjääri.

Seal uuris Yvonne Piiblit edasi ja Jouko ühines temaga. Kuid Jouko ainus eesmärk oli leida Jehoova tunnistajate õpetustes mõni nõrk koht ning tuua Yvonne tagasi mõistusele. Pikapeale aga puudutasid Piibli tõed ka Jouko südant. Yvonne ja Jouko abiellusid ning hiljem pühendasid nad oma elu Jumalale, sümboliseerides seda veeristimisega. Praegu teenivad mõlemad pioneeride ehk Jehoova tunnistajate täisajaliste teenijatena.

Mul õnnestus alustada piibliuurimist ka Barbroga, kes oli Soome meister naiste 400 meetri jooksus. Ta oli äsja esindanud Soomet Euroopa spordivõistlustel. Barbro kolis Rootsi koos oma abikaasa Jarmoga, kes oli olnud teivashüppaja. Seal uuris Barbro Piiblit edasi ja hiljem tegi seda ka Jarmo. Mõlemad olid otsinud elus eesmärki ja pärast Piibli tõdede õppimist ristiti nad Rootsis.Mõne aja pärast sai Jarmost füsioterapeut ning abielupaarina osalevad nad innukalt teenistuses. Jarmo teenib kristliku kogudusevanemana.

Siis oli veel ka andekas jooksja Heidi, kes oli just teismeikka jõudnud. Tema treenerina märkasin ta huvi usuasjade vastu. Niisiis rääkisin talle kord, mida Piibel õpetab seoses Jumala kuningriigiga ja milliseid õnnistusi see maa peale toob. Küsisin, kas ta usub, et need tõotused võiksid kunagi täituda. (Laul 37:11, 29; Matteuse 6:9, 10.)

Ta vastas jaatavalt ning tahtis Piiblit uurida. Üks kristlik õde hakkaski temaga uurima. Mõne aasta pärast sümboliseeris ka Heidi oma pühendumist Jumalale veeristimisega. Aja jooksul sirgus temast kaunis, sügava usuga naine ning me abiellusime. Heidi on olnud suurepärane kaaslane, kes on jäänud alati kindlaks oma otsusele teenida  Jumalat – sarnase otsusekindlusega sporti tehes oleks ta kindlasti tippsportlaste sekka jõudnud.

Minu noorem vend Peter, kes tegeles samuti spordiga, suhtus alguses väga negatiivselt sellesse, et ma Piiblit uurin. Andsin talle raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Mingi aja pärast tuli ta minu juurde ja ütles: „Asusin seda raamatut lugema, aga ma ei saa kõigest aru. Kas sa saaksid mind aidata?” Leppisin kokku, et üks teine tunnistaja hakkab temaga uurima, ja nelja kuu pärast mu vend ristiti. Nüüd on ta abielus ja ta naine teenib pioneerina.

Võidujooks jätkub

Juba enne ristimist küpses minus kindel soov saada misjonäriks. Varsti pärast ristimist alustasin pioneerteenistust. Mõistsin, et kui osaleda elu võidujooksus, peab kõik mängu panema. Täitsime koos abikaasa Heidiga avaldused, et pääseda Jehoova tunnistajate Gileadi misjonikooli New Yorgis. 1994. aastal kutsutigi meid sinna kooli. Kui olime selle lõpetanud, saadeti meid Lätti, kus paljud kõnelevad vene keelt.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine purustas inimeste petlikud lootused. Kuigi Piibel oli varem olnud põlu all ja isegi keelatud, huvitusid nüüd paljud sellest. Vene keele õppimine oli üks raskemaid ülesandeid mu elus. Kuid pärast kuut aastat misjoniteenistust Lätis määrati mind reisiva ülevaatajana külastama ja julgustama Jehoova tunnistajate kogudusi. Seda tööd teen ma siiani koos oma ustava abikaasaga.

Aastate jooksul on mul olnud võimalus anda paljudele väljaõpet elu võidujooksus, et nemadki võiksid saada „tõelise elu” Jumala uues maailmas (1. Timoteosele 6:19). Selleks et aidata sportlasel saavutada parimaid tulemusi, peab treener teda mõistma. Tal tuleb aidata sportlasel arendada tugevaid külgi, nõrkadest külgedest aga lahti saada. Treener peab innustama sportlast jätkama ning endast parimat andma.

Olen võinud näha, kui üllatavalt palju ühist on kristlastel ja sportlastel, nagu Paulus seda mainis oma esimeses kirjas korintlastele. Edukas sportlane keskendub treeningutele ja lihtsalt ei unista võidust. Ta seab endale realistlikke eesmärke ning teeb kavakindlalt tööd nende saavutamise nimel. Kui ta kaotab silmist oma peamise eesmärgi ega püüdle edasi, muutub kõik eelnev higivalamine mõttetuks. Samamoodi peab tõeline kristlane olema eesmärgile keskendunud.

Edukas sportlane peab kinni ka režiimist ning jälgib hoolsalt, mida sööb. Sama kehtib tõelise kristlase puhul. Ta ei toitu ebamoraalsetest õpetustest, ei söö „deemonite lauas”, nagu apostel Paulus seda kirjeldas. Selle asemel sööb ta tervislikku vaimset toitu, mida Jumal pakub oma Sõna Piibli kaudu (1. Korintlastele 10:21). Lisaks sellele jääb edukas sportlane raskuste kerkides positiivseks. Ta tunnistab oma vigu ja parandab end. „Ma ei jookse sihitult,” kirjutas Paulus, „vaid ma taon oma keha”, et mitte saada diskvalifitseeritud (1. Korintlastele 9:24–27).

 Meile naisega meeldib seniajani heas vormis püsida ja seepärast käime korrapäraselt spordisaalis. Ent me ei luba sel takistada end teenimast Jehoovat, kes lõi inimesed nii imeliselt (Laul 139:14). Koos püüdleme keskendunult „tõelise elu” auhinna poole, mis ootab meid ees tulevases Jumala uues maailmas (1. Timoteosele 4:8).

Pärast seda, kui apostel Paulus kirjeldas enne Kristust elanud „suurt pilve tunnistajaid”, innustas ta: „Heitkem meiegi endalt ära kõik, mis meid koormab, ja see patt, millesse me kergesti takerdume, ning jookskem vastupidavalt meie ette seatud võidujooksu” (Heebrealastele 12:1). Pole mitte midagi mõttekamat, kui osaleda selles võidujooksus, sest kõiki edukaid lõpetajaid ootavad ees igavesed õnnistused (2. Timoteosele 4:7, 8).

[Allmärkus]

[Pilt lk 14]

1980. aastate keskel: Heidi ja mina; Yvonne ülal ja Jouko ning nende tütar all

[Pilt lk 15]

Heidiga teenistuses

[Pilt lk 15]

2009. a Jehoova tunnistajate konvendil Helsingis. Yvonne ja Jouko meist vasakul ning Jarmo ja Barbro paremal

[Pildi allikaviide lk 12]

Ilmunud ajalehes „Aamulehti” 21.08.1979