19. sajandi enimkardetud haigus

Oli aasta 1854 ning London vaevles järjekordse koolerapuhangu käes (koolera on soolte nakkushaigus, mida iseloomustab ränk kõhulahtisus ja veekaotus). Haigus levis murettekitava kiirusega. Paljud, kes olid veel hommikul hea tervise juures, olid öö hakul juba surnud. Haiguse ravist ei teatud midagi.

SEE oli sajandi enimkardetud haigus, mille põhjus püsis mõistatuslik. Arvati, et koolerasse nakatutakse orgaanilise aine lagunemisel erituvaid gaase sisse hingates. Need kahtlused olid mõistetavad. Läbi Londoni voolav Thamesi jõgi lehkas kohutavalt. Kas mitte ei kandnud see läpatis haigust edasi?

Viis aastat varem oli arst John Snow tulnud välja mõttega, et koolerat ei põhjusta mitte saastatud õhk, vaid hoopis saastatud vesi. Arst William Budd aga arvas seenetaolisi elusorganisme haigust edasi kandvat.

Snow kontrollis oma teooriat 1854. aasta epideemia ajal. Ta vaatles lähemalt nende elu, kes olid nakatunud koolerasse Londonis Soho linnaosas. „Mis on neil kõigil ühist?” tahtis ta teada. See, mida Snow välja uuris, viis jahmatamapaneva avastuseni: kõik selles piirkonnas koolerasse nakatunud olid tarvitanud joogiks ühe ja sama pumbakaevu vett, mis oli saastatud koolerapisikuid täis roiskveega! *

Samal aastal leidis meditsiini vallas aset teinegi läbimurre, kui itaalia teadlane Filippo Pacini avaldas artikli, milles ta kirjeldas koolerat põhjustavat elusorganismi. Paraku ei leidnud ei tema uurimistöö ega Snow ja Buddi tähelepanekud eriti suurt vastukaja. Kooleranuhtlus hakkas taanduma alles aastal 1858.

„Suur Lehk”

Parlament polnud kuigi agar Thamesi puhastamiseks uut kanalisatsiooni ehitama, kuid küsimuse lahendamisele andis tõuke 1858. aasta suve kuumalaine. Saadikutekojast mööda voolava jõe hais oli nii kohutav, et poliitikud olid sunnitud lõhna summutamiseks riputama akende ette desinfektsioonivahendisse  kastetud eesriided. Nähtus nimega Suur Lehk pani parlamendi tegutsema. 18 päeva pärast tehti teatavaks korraldus rajada uus kanalisatsioon.

Ehitati hiigelsuured kollektorid heitvee käitlemiseks enne selle jõkke jõudmist ja Londoni idaossa kandumist ning lõpuks mõõnaga merre valgumist. Tulemused olid pöördelised. Pärast uue kanalisatsiooniga ühendamist lõppesid Londoni kooleraepideemiad.

Polnud enam kahtlustki selles, et koolerat põhjustab saastatud vesi või toit, aga mitte läpatanud õhk. Selgeks oli saanud ka ennetuse võti: korralikud sanitaarolud.

Seadus, mis oli oma ajast ees

Tuhandeid aastaid enne Londonit nuhelnud kooleraepideemiaid viis Mooses iisraeli rahva Egiptusest välja. Ehkki iisraellased rändasid Siinai kõrbes 40 aastat, ei tabanud neid sellised epideemiad nagu koolera. Kuidas oli see võimalik?

Rahvale anti käsk väljaheited laagrist eemal eraldi paigas maha matta, vältimaks elupiirkonna ja veevõtukohtade saastamist. Seda määrust võib lugeda Piibli kirjakohast 5. Moosese 23:13, 14:

„Väljaspool leeri olgu sul üks paik, kuhu sa välja käid. Ja sul olgu labidake su relvade juures; kui sa väljas kükitad, siis kaeva sellega auguke ja kata kinni oma roe.”

See lihtne juhtnöör kaitses iisraellasi haiguste eest, mille käes vaevlesid ümberkaudsed rahvad. Samasuguste hügieenireeglite  järgimine on päästnud ka hilisematel aegadel elusid. * Vaadelgem üht näidet.

„Meil polnud ühtki haiguspuhangut”

Malawi 1970. aastate tagakiusamislaine sundis paljusid Jehoova tunnistajaid maalt põgenema. Nad leidsid varju naabermaas Mosambiigis, kus põgenikelaagritesse asus elama enam kui 30 000 meest, naist ja last. On üldteada, et põgenikelaagrid on tihtilugu saastatud veest põhjustatud haiguste taimelavaks. Kuidas käis neis oludes Jehoova tunnistajate käsi?

Lemon Kabwazi elas koos veel 17 000 põgenikuga suurimas laagris Mlangenis. Ta meenutab: „Laagris hoiti kogu aeg puhtust. Laagrist väljapoole kaevati välikäimlad – mitte kellelgi ei lubatud endale laagrisse käimlaauku kaevata. Ka prügiaugud kaevati laagrist kaugemale. Vabatahtlikud kandsid hoolt hügieeni kõigi aspektide eest, sealhulgas hoolitsesid nad selle eest, et vesi, mida saadi laagrist väljapoole eri kohtadesse kaevatud kaevudest, oleks puhas. Ehkki elasime kokkusurutult, pidasime kinni Piibli hügieeninormidest, mistõttu meil polnud ühtki tõsist haiguspuhangut ja koolerasse ei jäänud keegi.”

Mõningates maailma paikades pole kahjuks seniajani elumajades korralikku reoveeärastust. Väljaheidetest põhjustatud haigused nõuavad päevas umbes 5000 lapse elu.

Ehkki koolera ja muud taolised haigused on ennetatavad ja hügieeni vallas on nii mõndagi saavutatud, annab Piibel lootust, et peagi kõrvaldatakse kõik haigused. Kirjakohas Ilmutus 21:4 öeldakse, et Jumala kuningriigi valitsuse all „surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam”. Selle aja kohta tõotab Piibel: „Ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24).

Sellest, mida Jumala kuningriik inimkonna heaks teeb, võib lugeda raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” 3. ja 8. peatükist (väljaandjad Jehoova tunnistajad).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 21]

Nagu võib näha paljudelt oma aja piltidelt, oli läbi Londoni jooksev Thamesi jõgi saastatud koolerapisikutest nakatatud roiskveega

[Pilt lk 22]

Enam kui 30 000 meest, naist ja last paigutati Mosambiigi põgenikelaagritesse, mida hoiti kogu aeg puhtana

[Piltide allikaviited lk 20]

Surm Thamesil: © Mary Evans Picture Library; kaart: University of Texas Libraries