„Mayday! Mayday! Mayday!”. Hädasignaal, mis päästab elusid

Kalalaev oli täis suitsu ja tuld. Kõik pardalolijad olid tõsises ohus. „Kui kapten poleks edastanud mayday-signaali, oleks „Nautical Legacy” jäänudki kadunuks,” nentis üks rannavalveametnik. Kanada rannavalve reageeris kiiresti ja suutis päästa kogu meeskonna. *

„MAYDAY! Mayday! Mayday!” Need raadio teel edastatavad sõnad teavitavad eluohtlikust olukorrast ning tähendavad palavikulist appikutset. Kas mayday-signaal on ka tõhus? Aastal 2008 osales USA rannavalve enam kui 24 000 päästeoperatsioonil. Päästeti 4910 elu – keskmiselt 13 elu päevas – ning abistati rohkem kui 31 000 hättasattunut.

Miks siis kasutatakse väljendit „mayday”? Kuidas hättasattunud laevad enne raadioülekandeid hädasignaale edastasid?

Varajaste aegade appikutsemeetodid

Kui Hispaania Armaada laev „Santa Maria de la Rosa” aastal 1588 rängas tormis hätta sattus, edastati sellelt hädasignaale kahureid paugutades. Laev uppus ning pole teada, et keegi oleks ellu jäänud. Muudel juhtudel heiskasid meremehed noil aegadel spetsiaalsed hädasignaallipud. Praegugi on rahvusvaheliselt tuntud appikutsesignaaliks valge lipp punase diagonaalristiga.

1760. aastatel hakkasid meremehed õppima nähtavalt edasiantavat koodi nimetusega semaforisüsteem. Seda koodi edastas signaliseerija kahe käeshoitava lipukesega kellaosutite asendeid imiteerides. Iga signaliseerija osutatud „ajanäit” tähistas eri tähte või numbrit.

Paraku on lippudest, suurtükitulest ja visuaalsetest signaalidest abi vaid siis, kui  ollakse piisavalt lähedal, et keegi hädasignaale näha või kuulda võiks. Tihtilugu oli surmaohus meeskonnal vähe lootust, et abi kohale jõuab. Kuidas olukorda parandada?

Tõhusamad hädasignaalid

Hiigelsamm sidetehnikas tehti 1840. aastatel. Samuel Morse leiutas koodi, mis võimaldas telegrafistidel saata traadi teel sõnumeid, kasutades käsijuhtimisega morsevõtit. Seni kui telegrafist hoidis võtit all, võis inimene traadi teises otsas püüda kinni elektrilise impulsi. Morse võttis tarvitusele unikaalse kombinatsiooni pikkadest ja lühikestest signaalidest või punktidest ja kriipsudest, mis vastavad tähtedele ja numbritele.

Meremehed edastasid merel morset pigem valguskiirtega kui telegraafisignaalidega. Signaliseerija näidatav lühiajaline valguskiir täitis punkti, pikemaajalisem aga kriipsu aset. Peagi hakkasid nad kasutama lihtsat ja unikaalset hädasignaali, mis koosnes tähti SOS tähistavast kolmest punktist, kolmest kriipsust ja kolmest punktist. *

Õnneks laienes hädasignaalide levipiirkond pidevalt. Aastal 1901 saatis Guglielmo Marconi esimese raadiosignaali üle Atlandi ookeani. Nüüd võidi SOS-sõnumeid läkitada raadiolainete, mitte valguskiirte vahendusel. Siiski ei saanud radistid hädasignaali vokaalseks muuta. Väljend „Mayday! Mayday! Mayday!” ootas veel oma aega.

Suulist kõnet hakati raadio teel kuulma aastal 1906, mil Reginald Fessenden kandis üle kõne- ja muusikaprogrammi. Raadiotehnikaga varustatud meremehed kuulsid Fessendeni raadiosaadet koguni 80 kilomeetri kauguselt. Aastal 1915 võis rohkemgi rahvast põnevusega kuulata sõnalist otseülekannet USA-s Virginias asuvast Arlingtonist rohkem kui 14 000 kilomeetri kaugusele Pariisi Eiffeli torni. Ja kujutlegem merel viibiva aurulaeva „America” meremeeste vaimustust aastal 1922, kui nende laeva ja enam kui 600 kilomeetri kaugusel asuva Deal Beachi (New Jersey, USA) vahel peeti esimene laevalt-maismaale-raadiovestlus.

Hädasignaal ühtsustub

1920. ja 1930. aastatel hakkasid radistid omavahel raadio teel suhtlema. Kuidas sai kapten edastada ülitähtsat hädaabikutset, mis oleks kõigile mõistetav, kui meresõitjad kõnelesid eri keeli? Probleemi lahendas aastal 1927 rahvusvaheline raadiotelegraafia-alane lepe, mis sätestas sõna „Mayday” kasutamise rahvusvahelise hädasignaalina. *

Võime olla tänulikud, et sidekanalid on pidevalt täiustunud. Näiteks suurtükke ja lipusignaale asendab radar koos globaalse asukoha määramise süsteemidega. Lisaks kuuluvad laevade standardvarustusse raadiod ning päästeametid on alati valvsad püüdma kinni raadiosignaale. Nii nagu see oli „Nautical Legacyga”, oleks hädasignaal „Mayday! Mayday! Mayday!” tõenäoliselt kuulda, tekkigu kriitiline olukord ükskõik kus ja ükskõik millal. Juhul kui jääksime kaugel merel hätta, saaksime erinevalt möödunud põlvede ülimalt kasinast pääsemislootusest oodata kindlas usus abi.

[Allmärkused]

[Pilt lk 27]

Tulle ja suitsu mähkunud „Nautical Legacy”

[Allikaviide]

Courtesy Fisheries and Oceans Canada, reproduced with the permission of © Her Majesty the Queen in Right of Canada, 2010

[Pilt lk 28]

Meremehed edastasid merel morset pigem valguskiirtega kui telegraafisignaalidega

[Allikaviide]

© Science and Society/SuperStock