Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Saagem tuttavaks! Alpi ümiseja

Saagem tuttavaks! Alpi ümiseja

Saagem tuttavaks! Alpi ümiseja

Õhku läbistas terav vile – justkui oleks poisike sõbrale vilistanud, kuid tunduvalt valjemini. Vile kajas mäeküljelt vastu, andes aimu, kust see tuleb. Märkasin seejärel, kuidas pisike karvane näriline läheduses asuvasse urgu sööstis. Kiirpilk reisijuhti andis kinnitust, et olin äsja näinud ja kuulnud alpi ümisejat.

JÄRGNEVATEL päevadel võisingi nende karvaste närilistega tutvuda. Sain teada, millistel kaljurahnudel nad eelistavad päikest võtta, kus paiknevad nende püsiurud ning kuidas neil õnnestub karmis keskkonnas metsapiirist kõrgemal ellu jääda.

Perekondlik koostöö ja valvsus

Ümiseja elu alpiniitudel pole kergete killast. Talved on külmad ja elupaik võib kuudeks lume alla jääda. Ohuks on ka nii maal kui õhus ringi liikuvad kiskjad. Nii olenebki ümiseja eluspüsimine koostööst, ettenägelikkusest ja valvsusest.

Ümisejad eelistavad elada perekonnana, mis tavaliselt koosneb vanaloomade paarist ja nende järglastest. Igal perel on hulk urgusid: üks on poegimisurg, teised aga varjeurud. Mõnikord kaevavad ümisejad oma urud lõhedesse suurte kaljurahnude all. Neid soodsaid kindlusesarnaseid elupaiku kasutavad ümisejad nii vaatetornidena kui lõõgastust pakkuvate päikeseterrassidena.

Hügieen on ümisejal au sees. Tualetina kasutatakse uru kõrvalharu, nii et pesakamber püsib puhtana. Ümisejad laiendavad peauru sopi koopaks ning vooderdavad selle rohuga. See koobas on poegivale emasele turvapaigaks. Ka on see soe varjupaik, kus kogu pere saab pikas talveunes olles tihedalt koos kössitada.

Küllap kõige vastutusrikkam töö peres on valvuriamet. Sel ajal kui pere lähedusest toitu otsib, on üks täiskasvanud ümiseja tunnimeheks. Et avastada ohtu, seisab ümiseja ümbruse paremaks jälgimiseks mõnikord tagajalgadel. Peamiseks ohuks on alpi ümisejale kotkad, rebased ja inimesed. Nende lähedus või mõne suure röövlinnu nägemine kutsub kohe esile hoiatushüüu. Huvitav on see, et ümiseja kõige suurema tiivulise vaenlase kotka eest hoiatav hüüd on märkimisväärselt teistsugune. Kuuldes hoiatushüüdu, liduvad ümisejad varju. Vaid silmapilk – ja viimnegi ümiseja on maapinnalt kadunud!

Kuulekus võib olla tõesti elu ja surma küsimus, eriti kehtib see noorte ümisejate kohta, kes on kaljukotkaste eelisroog. Juhul kui oht on väga lähedal, tõmbub valvur koos teistega lähedalasuvasse urgu, kust ta mõne minuti pärast ettevaatlikult pea välja pistab, et näha, kas oht on möödas.

Jahedas tegutsejad ja tublid magajad

Mägiaasadel, kus alpi ümisejad elavad, on rikkalikult rohtu söömiseks ning valitseb mõõdukas suvekliima. Kui ilm on jahe, võtavad ümisejad sobival kivirahnul päikest. Kuumus on neile karvakasuka tõttu tõsisem probleem. Seepärast on ümisejad üldiselt aktiivsemad varahommikul ja õhtutundidel.

Unetus ei valmista alpi ümisejale kindlasti probleeme – on ta ju ligikaudu kuus kuud talveunes. Sugulasliik hallümiseja võib viibida talveunes koguni üheksa kuud. Talveund magades aeglustub alpi ümiseja südame löögisagedus ühe-kahe löögini minutis, kehatemperatuur aga langeb 5 kraadini. Nii pikaajaliseks paastumiseks tuleb mõistagi valmistuda. Suvel ja varasügisel toituvad ümisejad aplalt, et koguda rasvavarusid, millest piisaks pikaks talveuneks.

Noored ümisejad on mängutujulised ja ajavad tihtilugu üksteist ringiratast taga. Nägin, kuidas kolm väikest ümisejat tormasid rohunõlva mööda uperkuuti alla ja hakkasid nalja pärast kaklema. Igas eas ümisejad tervitavad üksteist ninasid kokku pannes; pereliikmed puhastavad ka vastakuti karvkatet ja poevad külmal ajal sooja saamiseks üksteise kaissu.

Ümisejad valmistuvad tulevikuks ja on ohu suhtes valvsad (Iiob 12:7). Inimperedel peaks olema neilt närilistelt nii mõndagi õppida.

[Väljavõte lk 11]

Ümisejad lisavad alpiniitudele kütkestavust ning nende perekondlik koostöö annab tunnistust Looja tarkusest (Laul 50:10)

[Väljavõte lk 12]

Sel ajal kui pere lähedusest toitu otsib, on üks täiskasvanud ümiseja tunnimeheks