„Kasvasin ateistlikus peres”

PRAHA Karli ülikooli professor František Vyskočil on oma uurimistööde poolest rahvusvaheliselt tuntud neurofüsioloog. Varem oli ta ateist, kuid nüüd usub ta kindlalt Jumalasse. Ajakirjale „Ärgake!” antud intervjuus selgitab professor Vyskočil, miks ta oma vaadet muutis.

Kuidas te vaatasite usule enne oma teadlasekarjääri algust?

Kasvasin ateistlikus peres ning mu isa heitis alatasa vaimulike üle nalja. Lõpetasin aastal 1963 kõrgkooli ning sain kraadi bioloogias ja keemias. Õpinguaastatel uskusin, et elu mitmekesisust saab seletada evolutsiooniteooriaga.

Rääkige veidi oma teadlasekarjäärist.

Saanud doktorikraadi, uurisin närvisünapside keemilisi ja elektrilisi omadusi. Lisaks uurisin neuroneid, membraanpumpasid, transplantatsiooni ja ravimitele tundetuks muutumist. Palju minu uuringute tulemusi on avaldatud ning mõningad artiklid on kuulutatud normatiivseteks. Hiljem võeti mind vastu Tšehhi Vabariigi Õpetatud Seltsi, teadlaste ühendusse, mille liikmeid valivad välja kolleegid. Pärast 1989. aasta detsembrikuu nõndanimetatud sametrevolutsiooni sai minust Karli ülikooli professor ja mulle anti luba käia kohtumas Läänemaade kolleegidega, kelle seas oli ka Nobeli auhinna laureaate.

Kas te mõnikord ka Jumalale mõtlesite?

Mingis mõttes jah. Aeg-ajalt imestasin, miks paljud kõrgesti haritud inimesed, ka mõningad minu professorid, usuvad Jumalat – seda küll kommunistliku režiimi tõttu salamisi. Siiski pidasin Jumalat inimeste väljamõeldiseks. Ka tekitasid minus vastikust usu nimel sooritatud hirmuteod.

Kuidas hakkas muutuma teie vaade evolutsioonile?

Hakkasin evolutsioonis kahtlema, kui teostasin närvisünapside uuringuid. Mulle avaldas sügavat muljet oletatavasti lihtsate närvirakkude vaheliste ühenduste rabav keerukus. Imestasin, kuidas küll said sünapsid ja neid juhtivad geneetilised programmid olla kõigest  pimeda juhuse produkt. See ei tundunud sugugi mõistlik olevat.

1970. aastate algul käisin ühe kuulsa vene teadlase ja professori loengul. Ta avaldas seisukohta, et elusorganismid ei saa olla juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku tulemus. Seejärel küsis keegi kuulajaist, miks nii väita saab. Professor võttis kuuetaskust pisikese venekeelse Piibli, hoidis seda väljasirutatud käes ning lausus: „Lugege Piiblit – eeskätt 1. Moosese raamatu loomislugu!”

Hiljem fuajees pärisin professorilt, kas ta mõtles Piiblit tõsiselt. Kokkuvõttes kostis ta midagi sellist: „Lihtsad bakterid suudavad jaguneda iga 20 minutiga ning neil on sadu erinevaid valke, igas 20 liiki aminohappeid, mis on korrastatud sadade kaupa ahelaisse. Et bakterid saaksid areneda üks kasulik mutatsioon korraga, kuluks määratult rohkem aega kui kolm-neli miljardit aastat, mille jooksul paljude teadlaste arvates on elu maakeral eksisteerinud.” Tema meelest oli Piibli 1. Moosese raamatu seisukoht tunduvalt mõistlikum.

Kuidas teile professori mõtteavaldused mõjusid?

Tema tähelepanekud koos mu enda närivate kahtlustega sundisid mind asja arutama paljude religioossete kolleegide ja sõpradega, aga ma ei pidanud nende vaateid veenvaks. Siis aga rääkisin Jehoova tunnistajast farmakoloogiga. Kolm aastat jagas ta mulle ja mu naisele Emale Piibli kohta selgitusi. Meid hämmastas kaks asja. Esiteks, traditsioonilisel kristlusel on Piibliga tegelikult väga vähe ühist. Teiseks, ehkki Piibel pole teaduslik raamat, on ta tõsiteadusega täiesti kooskõlas.

Kas teie muutunud vaade on teaduslikele uuringutele takistuseks?

Sugugi mitte. Iga hea teadlane, olgu ta tõekspidamised millised tahes, peab olema nii objektiivne kui võimalik. Kuid usk on muutnud mind. Esiteks, selle asemel et olla liigselt enesekindel, ülimalt võistlushimuline ja oma teadlasevõimete üle upsakas, olen nüüd Jumalale tänulik kõigi oskuste pärast, mis mul on. Lisaks, selle asemel et ebaõiglaselt kanda looduses ilmnev hämmastav kavandatus pimeda juhuse arvele, küsin mina ja küsib ka päris suur hulk teisi teadlasi: „Kuidas on Jumal selle kavandanud?”

[Väljavõte lk 9]

Mina küsin ja päris suur hulk teisi teadlasi küsib endalt: „Kuidas on Jumal selle kavandanud?”