Haiti maavärin. Usk ja armastus paneb tegutsema

Teisipäeval, 2010. aasta 12. jaanuari pärastlõunal kell 16.53 kuulis Evelyn kõminat, otsekui tõuseks õhku hiigelsuur lennuk, ning maapind hakkas vappuma. Läheduses purunesid betoonpostid valju raksatusega ning hooned varisesid kokku. Kui rappumine lakkas, tõttas Evelyn kõrgemale, et ümbrust silmitseda. Kõikjalt oli kuulda inimeste hala. Haiti pealinna Port-au-Prince’i kohale kerkis tsemenditolmu pilv.

ELUMAJAD, valitsushooned, pangad, haiglad ja koolid kukkusid vaid sekunditega kokku. Enam kui 200 000 inimest kaotas elu, umbes 300 000 sai vigastusi.

Paljud ellujäänud kössitasid tuimalt ja sõnatult oma elumaja varemete kõrval. Teised üritasid palavikuliselt paljaste kätega kivipurust läbi kaevata, et päästa sugulasi või naabreid. Elektrit polnud enam ja kiiresti mähkus kõik pimedusse, mistõttu päästjad olid sunnitud töötama taskulambi- või küünlavalgel.

Jacmeli linnas jäi 11-aastane Ralphendy lõksu osaliselt kokku varisenud hoone alla. Linna päästekomando rabas tema vabastamiseks pikki tunde tööd teha. Korduvad järeltõuked sundisid neid tööd katkestama, sest karta oli, et mõrased ülemised korrused võivad sadada neile peale. Jehoova tunnistajast misjonär Philippe polnud nõus alla andma ning ta lausus hiljem: „Ma ei suutnud jätta Ralphendyt sinna surema.”

Philippe koos kolme kaaslasega pressis end läbi purunenud hoone aluse kitsuse ja nihkus toll-tollilt sinna, kus Ralphendy lamas, jalad langenud rusude all kinni. Keskööst saadik rajasid nad ettevaatlikult ligipääsu. Nad kuulsid, kuidas betoon pea kohal iga väringuga liigub ja ragiseb. Kell viis hommikul, enam kui 12 tundi pärast maavärisemist, tirisid nad Ralphendy välja ohutusse paika.

Kurb küll, aga mitte kõik sedasorti pingutused ei toonud edu. Raskeid purustusi saanud Léogâne’i linnas pääses Roger koos oma vanema poja Clidiga kokkuvarisevast majast välja. Tema noorem poeg Clarence hukkus. Rogeri naine Clana oli elus ja sai rääkida, kuid ta pea oli jäänud varisenud lae alla kinni. Roger koos sõbraga pingutas kõvasti, et teda vabastada. „Tehke ruttu!” õhutas naine varemete alt. „Mul ei jätku jõudu! Ma ei saa enam hingata!” Kolme tunni pärast saabus päästekomando. Ent kui nad naise välja tirisid, oli ta juba surnud.

Kolmapäev, 13. jaanuar, 2. päev

Koidu ajal sai ilmsiks purustuste ulatus. Enamik Port-au-Prince’ist oli varemetes. Peagi jõudis uudis maavärinast ülejäänud maailmani ning hädaabiorganisatsioonid ja paljud ennastsalgavad üksikisikud kõikjalt maailmast koondasid  oma jõud, et pakkuda tuge. Umbes 300 kilomeetri kaugusel Jehoova tunnistajate Dominikaani Vabariigi büroos tundsid vabatahtlikud töötajad samuti maavärinat. Kuulnud, et maavärina epitsenter asus tihedalt asustatud Port-au-Prince’is, kus elab kolmandik üheksast miljonist haitilasest, hakkasid Dominikaani Vabariigi Jehoova tunnistajad viivitamatult planeerima päästeabi.

Viimasest tugevast maavärinast Haitil oli möödunud 150 aastat. Seetõttu ei pööratud seal enam kuigipalju tähelepanu maavärinakindlate hoonete ehitamisele, vaid panustati rohkem selliste hoonete püstitamisse, mis kaitseksid elanikke orkaanide ja üleujutuste eest. Sel põhjusel variseski enamik suurhoonete seinu ja raskeid betoonlagesid 7-magnituudises maavärinas rusudeks. Ent Haiti Jehoova tunnistajate büroo, mis valmis 1987. aastal, oli ehitatud kooskõlas maavärinavööndis kehtivate nõuetega. Kuigi see asetseb Port-au-Prince’i linna idaosas, ei kannatanud see peaaegu mitte mingit kahju.

Üleöö muutus Haiti büroo siginat-saginat täis päästeabikeskuseks. Kuna ei saanud loota välisriikidega suhtlemisele telefoni või e-posti kaudu, sõitsid päästeabikeskuse töötajad kahel korral Dominikaani Vabariigi piiri äärde, et olukorrast ette kanda. Samal ajal saabusid büroosse sajad ohvrid, kellest paljud olid tõsiselt viga saanud. Hulgaliselt inimesi toimetati mõnda vähestest tolles piirkonnas veel tegutsevatest haiglatest, mis peagi olid rahvast üle ujutatud.

Kõikjal haiglate ümbruses lebasid kisendavad veritsevate haavadega ohvrid lihtsalt maas. Nende seas oli Marla, kes oli kaheksaks tunniks jäänud kokkuvarisenud hoone rusude alla lõksu. Tema jalad olid tundetud ja ta ei saanud neid liigutada. Naabrid olid ta rusude alt välja kaevanud ning haiglasse viinud. Aga millisesse neist? Jehoova tunnistajast arst Evan, kes oli tulnud appi Dominikaani Vabariigist, püüdis teda leida, kuid ta teadis üksnes ta nime.

Maavärinast oli möödas rohkem kui ööpäev ja taas saabus pimedus. Evan astus ühe haigla juures üle laipade, palvetas ja  aina hüüdis Marla nime. Lõpuks kuulis ta, et keegi vastab talle. Marla vaatas talle otsa, näol särav naeratus. Hämmastunult küsis Evan, miks ta naeratab. Marla kostis: „Kuna nüüd olen ma koos oma vaimse vennaga.” Evanil tulid pisarad silma.

Neljapäev, 14. jaanuar, 3. päev

Jehoova tunnistajate peakorter Ameerika Ühendriikides koordineeris koos Kanada, Dominikaani Vabariigi, Prantsusmaa, Saksamaa, Guadeloupe’i, Martinique’i ja teiste harubüroodega päästeabi, et olemasolevaid vahendeid, transporti, sideühendust, raha ja inimressursse parimal viisil ära kasutada. Kokku tuli Haitisse appi 78 Jehoova tunnistajast meedikut ühes paljude teiste vabatahtlikega. Kell pool kolm öösel lahkus Dominikaani Vabariigi büroost esimene hädaabisaadetisega veoauto, lastiks ligi seitse tonni toiduaineid, vett, ravimeid ja muid vahendeid.

Kui veoauto hommikupoolikul Haitisse jõudis, hakkasid harubüroo töötajad hädaabi jagamist organiseerima. Selleks et vargad ei saaks toiduaineid müümise eesmärgil näpata, maskeerisid töötajad kogu laadungi. Vabatahtlikud töötasid ööd ja päevad läbi, et toiduained ja teised vahendid väiksematesse pakkidesse jaotada ning siis peredele ja üksikisikutele edasi anda. Järgnevate kuude jooksul jagasid Jehoova tunnistajad tasuta laiali üle 450 tonni annetatud vahendeid, kaasa arvatud enam kui 400 000 toidupakki.

Reede, 15. jaanuar, 4. päev

Keskpäeval saabusid Dominikaani Vabariigist ja Guadeloupe’ist Haitisse 19 Jehoova tunnistajast arsti, meditsiiniõde ja muud meedikut. Nad rajasid kiiresti välihaigla. Teiste hulgas ravisid nad ka paljusid orbudekodu lapsi, kes olid viga saanud. Lisaks varustasid Jehoova tunnistajatest päästetöötajad orbudekodu toiduainete ja presendist varjualusega. „Ma olen Jehoova tunnistajatele äärmiselt tänulik,” sõnab orbudekodu juhataja Étienne. „Ma ei tea, mida me küll ilma nendeta oleksime teinud.”

Kadunud ja uuesti leitud

Maavärina ajal nägi seitsmeaastane Islande oma kodumajast, kuidas elektritraadid maha langesid ja sädemevihma põhjustasid. Maja sees deformeerusid seinad ja varisesid kokku ehitusplokid, mistõttu Islande murdis jala ja sai tõsiselt viga. Kui ta rusude alt välja toodi, sõidutas isa Johnny ta üle piiri ühte Dominikaani Vabariigi haiglasse. Sealt viidi ta aga edasi riigi pealinna Santo Domingosse. Kui Johnny hiljem haiglasse helistas, ei olnud Islandet enam seal.

Kaks päeva otsis Johnny Islandet kõikjalt, kuid tulemusteta. Tüdruk oli viidud teise haiglasse, kus üks sealne vabatahtlik kuulis teda Jehoova poole palvetamas. (Laul 83:19.) „Kas sa armastad Jehoovat?” küsis vabatahtlik. „Jah,” vastas Islande läbi pisarate. „Siis ära karda,” kinnitas vabatahtlik, „Jehoova aitab sind.”

Johnny pöördus Dominikaani Vabariigi Jehoova tunnistajate büroo poole palvega, et nad aitaksid tal Islande üles leida. Jehoova tunnistajast Melanie pakkus oma abi. Kui ta ühest haiglast päris, ega Islandet seal pole, juhtus seda kuulma seesama vabatahtlik, kes oli kuulnud Islandet palvetamas, ning ta osutas käega väikese  tüdruku poole. Peagi sai Islande taas oma perega kokku.

Operatsioonid ja taastusravi

Paljud vigastatud polnud saanud peaaegu mitte mingisugust ravi, enne kui nad jõudsid Haiti Jehoova tunnistajate büroosse rajatud välihaiglasse, ja nende haavatud jäsemetes oli tekkinud gangreen. Paraku päästis patsiendi elu liigagi sageli üksnes amputatsioon. Esimestel päevadel pärast maavärinat nappis kirurgilisi riistu, ravimeid ja isegi tuimastusvahendeid. Olukord oli traumeeriv ka arstidele. Üks neist sõnas: „Küll ma tahaks, et Jumal need painavad mälupildid ja hääled mu mälust kustutaks.”

Teisel nädalal pärast maavärinat hakkasid Euroopast saabuma Jehoova tunnistajatest arstid, kel oli kogemusi ja seadmeid, et teha keerulisi operatsioone, mida oli hädasti vaja. See arstide meeskond sooritas 53 operatsiooni ja osutas abi veel tuhandetele haigetele. 23-aastane Jehoova tunnistaja Wideline oli saabunud Port-au-Prince’i päev enne katastroofi. Kui maavärin toimus, sai ta parem käsi tõsiselt viga ja see tuli kohalikus haiglas amputeerida. Sugulased viisid ta hiljem seitsme tunni autosõidu kaugusel asuvasse Port-de-Paix’ haiglasse, mis oli nende kodule lähemal. Kuid Wideline’i olukord halvenes ja haiglatöötajad pidasid tema seisundit lootusetuks.

 Kuuldes Wideline’i täbarast olukorrast, võttis Jehoova tunnistajatest meedikute grupp ette reisi Port-au-Prince’ist Port-de-Paix’sse, et tuua ta ravi saamiseks pealinna tagasi. Kui teised patsiendid nägid, et Wideline’i vaimsed vennad olid talle järele tulnud, hakkasid nad plaksutama. Tänu perekonna ja koguduse abile saab Wideline oma uues olukorras hästi hakkama.

Dominikaani Vabariigi Jehoova tunnistajad üürisid elumaju, mida kasutada sinna saadetud patsientide taastusravikeskustena. Seal töötasid vahetustega Jehoova tunnistajatest vabatahtlikud: arstid, meditsiiniõed, füsioterapeudid ja teised hooldajad. Nad hoolitsesid patsientide paranemise ajal abivalmilt nende vajaduste eest.

Jagatakse usku, lootust ja armastust

Ainult kuus 56-st Jehoova tunnistajate kuningriigisaalist sai Haiti maavärinatsoonis tõsiselt viga. Enamik maavärinas peavarjuta jäänud Jehoova tunnistajaid paigutati kuningriigisaalidesse, mis polnud kahjustatud, või mujale avalikesse kohtadesse. Jehoova tunnistajad, kel oli juba harjumus koos käia, korraldasid nii, et nad said korrapäraselt kokku tulla.

„Me hoidsime kinni koguduse tavapärasest vaimsest kavast,” selgitas Jehoova tunnistajate kohalik ülevaataja Jean-Claude, „pakkudes elutähtsat kindlustunnet nii noortele kui vanadele.” Mis oli selle tulemus? „Mul on hea meel tõdeda, et Jehoova tunnistajad käivad ikka kuulutamas,” sõnas üks mees. „Kui me teid ei oleks näinud, oleksime arvanud, et olukord on palju hullem.”

 Jehoova tunnistajad pakkusid inimestele lohutust. „Peaaegu kõik, kellega me räägime, usuvad, et maavärin oli Jumala karistus,” mainis üks tunnistaja. „Kinnitame neile, et maavärin oli loodusõnnetus ja et Jumal ei põhjustanud seda. Näitame neile kirjakohta 1. Moosese 18:25, kus Aabraham ütleb selge sõnaga, et Jumal ei hävita eales häid inimesi ühes kurjadega. Me loeme neile ette ka piibliteksti Luuka 21:11. Seal on kirjas Jeesuse ennustus, et praegusel ajal esineb suuri maavärinaid, ning me selgitame, et peagi äratab ta üles meie kallid kadunud ja kõrvaldab kõik kannatused. Paljud väljendavad siirast tänu nende mõtete eest.” *

Muidugi on veel hulgaliselt raskusi. „Kõigepealt toimus katastroof – maavärin. Nüüd aga tuleb meil tegeleda selle tagajärgedega,” märkis tunnistajast arst Jean-Emmanuel. „Lisaks ohule haigestuda rahvarohketes, ebahügieenilistes ja vihmadest läbiligunenud laagrites mõnda paljudest nakkushaigustest tuleb inimestel toibuda hingetraumast, mis on sügaval sisemuses peidus ega taha kuidagi taanduda.”

Mitu nädalat pärast maavärinat tuli üks Jehoova tunnistaja välihaiglasse ning kurtis lakkamatute peavalude ja magamatuse üle – need on tavalised posttraumaatilised kaebused. „Kas su pea sai millegagi pihta?” küsis tunnistajast meditsiiniõde. „Ei,” vastas ta liikumatul ilmel. „Mu naine, kellega ma olin 17 aastat abielus olnud, sai surma. Aga me ju teadsime, et sellised asjad juhtuvad. Jeesus ennustas seda ette.”

Mõistes tervisehäda võimalikku põhjust, sõnas meditsiiniõde: „Sa kaotasid oma kalli kaasa. See on kohutav! Leinamine ja nutmine on igati omal kohal. Ka Jeesus nuttis, kui ta sõber Laatsarus suri.” Seepeale purskusid mehe silmist pisarad.

Selle piirkonna enam kui 10 000-st Jehoova tunnistajast hukkus maavärinas 154. Arvestuste kohaselt kaotas üle 92 protsendi Port-au-Prince’i elanikest katastroofis ühe pereliikme või enam. Et pakkuda tuge, on Jehoova tunnistajad korduvalt külastanud leinajaid, kes on füüsiliselt või emotsionaalselt traumeeritud, andes neile võimaluse vabalt väljendada oma tundeid kellelegi, keda nad võivad usaldada. Kuigi leinavad Jehoova tunnistajad juba olid tuttavad Piibli ülesäratamistõotuse ja maapealse paradiisi lootusega, vajasid nemadki võimalust jagada oma tundeid mõne empaatilise kaaskristlasega ning kuulda lohutavaid julgustussõnu.

Silmitsi oleviku ja tulevikuga

Apostel Paulus kirjutas: „Nüüd jäävad usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus” (1. Korintlastele 13:13). Need omadused aitavad paljudel Haiti Jehoova tunnistajatel taluda praegust olukorda, julgustada teisi ja vaadata kartust tundmata tulevikku. Ilmselgelt on sellise rahvusvahelise hädaabioperatsiooni taga tõeline usk, ühtsus ja kiindumus. „Ma pole eales kogenud nii suurt armastust,” sõnas Jehoova tunnistajast arst Petra, kes oli tulnud appi Saksamaalt. „Ma olen nii palju nutnud, kuid need on olnud rohkem rõõmu- kui kurbusepisarad.”

Ajaleht „The Wall Street Journal” nimetas 2010. aasta Haiti maavärinat „teatud mõttes kõige laastavamaks loodusõnnetuseks, mis üht riiki on tabanud”. Kuid pärast seda katastroofi on maailmas toimunud teisigi traagilisi õnnetusi, mida on põhjustanud loodus või inimesed. Kas sellised katastroofid lõppevad kunagi? Jehoova tunnistajad Haitil ja mujal maailmas on veendunud, et peagi koidab päev, mil Jumal täidab Piibli tõotuse: „Ta pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam. Endised asjad on möödunud” (Ilmutus 21:4).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 15]

„Ma ei suutnud jätta Ralphendyt sinna surema”

[Väljavõte lk 19]

„Mul on hea meel tõdeda, et Jehoova tunnistajad käivad ikka kuulutamas”

[Kast/pildid lk 17]

UUED KODUD KATASTROOFI OHVRITELE

Maavärinale järgnenud kuu jooksul vaatasid Jehoova tunnistajatest ehitusinsenerid majad üle, tegemaks kindlaks, millistesse kodudesse on asukatel turvaline naasta. Paljud kodu kaotanud vajasid ajutist peavarju, kuniks nad leiavad endale püsivama elukoha.

„Tuginedes rahvusvaheliste hädaabiorganisatsioonide kogemustele, projekteerisime odavad, lihtsasti kokkupandavad majad, mis on üldjoontes sama suured nagu paljude endised elupaigad,” selgitab Haiti harubüroo töötaja John. „Need majad kaitsevad vihma ja tuule eest ega varise kokku, juhul kui peaks toimuma uus maavärin.” Kõigest kolm nädalat pärast maavärinat hakkas haitilastest ja rahvusvahelistest vabatahtlikest moodustatud töörühm ehitama ajutisi kodusid.

Inimesed väljendasid tänavatel oma rõõmu, kui nägid veoautosid möödumas, lastiks monteeritavad majaelemendid. Üks Haiti tolliametnik, kes andis loa neid tarindeid riiki tuua, kommenteeris: „Jehoova tunnistajad olid esimeste hulgas, kes Haitisse sisenesid, et oma abi pakkuda. Nad üksnes ei räägi abistamisest, vaid tõesti ka teevad seda.” Mõne esimese kuu jooksul pärast katastroofi olid Jehoova tunnistajad ehitanud juba 1500 kodu neile, kes olid selle kaotanud.

[Kaart lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

HAITI

PORT-AU-PRINCE

Léogâne

Epitsenter

Jacmel

DOMINIKAANI VABARIIK

[Pilt lk 16]

Marla

[Pilt lk 16]

Islande

[Pilt lk 16]

Wideline

[Pilt lk 18]

Haiti Jehoova tunnistajad viimas lohutussõnumit maavärina ohvritele

[Pilt lk 18]

Arst ravimas poissi Jehoova tunnistajate rajatud välihaiglas