Kes on tegelikult okultismi taga?

PIIBEL ütleb meie Looja kohta: „Jumal on valgus ja tema juures ei ole mitte mingit pimedust” (1. Johannese 1:5). Eelkõige kehtib see vaimses mõttes. Kas saab siis tõeline Jumal olla okultismi taga olev vägi? Või on asjaga seotud mingi kurikaval jõud?

Okultsetes tavades annab tooni ennustamine ja spiritism, kuhu kuulub ka astroloogia, numeroloogia, käejoontest lugemine ja nõiakunst, samuti „surnutega” lävimine ja loitsimine. Neil tavadel on väga pikk ajalugu. Enamik neist ulatub tagasi muistse Babülonini, mille varemeid võib näha praeguses Iraagis (Jesaja 47:1, 12, 13). Babülonist levisid okultsed tavad kogu vanaaja maailma ning kinnitasid kõvasti kanda paljudes kultuurides ja tsivilisatsioonides.

Mõelgem juhtumile muistse Makedoonia Filippi linnas. Seal kohtasid kristlikud jumalateenijad, nende seas apostel Paulus ja arst Luukas, tütarlast, kel oli okultseid võimeid. Pangem tähele, kuidas piiblikirjutaja Luukas toob välja tütarlapse võimete salaallika. Ta kirjutab teenijatüdrukust, „kelles oli vaim,  ennustamise deemon. Tüdruk tõi ennustamiskunstiga oma isandatele palju kasu” (Apostlite teod 16:16–18).

Jah, tütarlapse võimed ei pärinenud tõeliselt Jumalalt Jehoovalt, vaid deemonilt, kurjalt vaimult. Seepärast keeldus Paulus koos kaaslastega teda kuulda võtmast. Võib tekkida küsimus, kes on deemonid ja kust nad on pärit? Pangem taas tähele Piibli vastust.

Kes on deemonid?

Kaua enne inimeste loomist lõi Jehoova taevas lugematul arvul mõistuslikke vaimolendeid, „Jumala poegi” (Iiob 38:4, 7). Nagu inimestel, on ka neil tahtevabadus, kusjuures pikka aega olid kõik nad Jumalale ustavad. Kuid sellele õnnelikule olukorrale saabus järsk lõpp. Kuidas see juhtus?

Pärast seda, kui Jumal oli loonud inimesed, hakkas üks vaimolend himustama midagi, milleks talle polnud õigust antud: et teda teenitaks kui Jumalat. Kasutades madu, nii nagu kõhurääkija kasutab nukku, ahvatles see kuri ingel esimest naist Eevat sõnakuulmatusele Looja vastu (1. Moosese 3:1–6). Piibel nimetab seda mässulist inglit „algseks maoks, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks” (Ilmutus 12:9). Jeesus iseloomustas teda kui „inimesetapjat”, kes pole püsinud tões, ja lisas: „Kui ta räägib valet, räägib ta nii, nagu on talle omane, sest ta on valetaja ja vale isa” (Johannese 8:44).

Aja jooksul ühines Saatana mässuga teisigi „Jumala poegi” (1. Moosese 6:1, 2). Hiljem räägitakse neist kui „inglitest, kes tegid pattu” ja „inglitest, kes ei hoidnud oma esialgset seisust, vaid hülgasid enda õige eluaseme” ehk neile määratud koha taevas (2. Peetruse 2:4; Juuda 6). Neid hakati kutsuma deemoniteks (Jaakobuse 2:19). Lisaks on nad võtnud nõuks ahvatleda võimalikult palju inimesi õigest jumalakummardamisest kõrvale, nagu seda suur hulk iisraellasi piibliaegadel tegidki (5. Moosese 32:16, 17). Otsekui minevikus, nii kasutab Saatan koos deemonitega ka tänapäeval osavalt ära usulisi valesid (2. Korintlastele 11:14, 15).

Kaitse end!

Olgugi et kurjadel vaimudel on üleinimlikke võimeid, suudame Jumala abiga seista neile vastu ja olla võidukad (1. Peetruse 5:9). Kuid et seda abi pälvida, peame saama selgeks Jumala nõuded ja nendele vastavalt tegutsema. Apostel Paulus kirjutas oma aja kristlastele: „Me [pole] ... lakanud palvetamast teie eest ja palumast, et teid täidetaks tema tahte täpse tundmisega kogu tarkuses ja vaimses arusaamises, selleks et käia Jehoova vääriliselt, et temale igati meeldida” (Koloslastele 1:9, 10).

Sellise „täpse tundmise” omandajate seas oli hulk Efesoses elavaid inimesi, kes olid tegelenud okultsete kunstidega. Pangem tähele, millist mõju tõde neile avaldas. Piibel ütleb: „Üsna suur hulk neid, kes tegelesid maagiaga, tõid oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide ees.” Muide, need raamatud olid väärt „viiskümmend  tuhat hõbetükki”, mis polnud kaugeltki väike raha! (Apostlite teod 19:17–19.) See vapper eeskuju on kirjas meile õpetuseks (2. Timoteosele 3:16).

Kaitset pakkuvad põhimõtted

Me saame veel muudki teha, et kaitsta end deemonite eest. Mõelgem järgmistele Piibli juhtnööridele.

„Armsad, ärge uskuge igat inspireeritud sõnumit, vaid kontrollige neid sõnumeid, et näha, kas need lähtuvad Jumalast” (1. Johannese 4:1). Mõningad astroloogide, selgeltnägijate, meediumite ja nõidarstide ütlused võivad tõepoolest õiged olla. Näiteks tütarlaps Filippist ütles deemonite mõju all olles Pauluse ja ta kaaslaste kohta tõtt: „Need inimesed on kõigekõrgema Jumala orjad, kes kuulutavad teile pääsemise teed!” (Apostlite teod 16:17). Ometi polnud Paulus koos kaaslastega nõus tema seltsiga leppima. Ta hoopis käskis kurjal vaimul tütarlapsest välja minna. Kontrolli usulisi tõdemusi, võrreldes neid Piiblis öelduga (Apostlite teod 17:11).

„Alistuge Jumalale. Ent Kuradile seiske vastu, siis ta põgeneb teie juurest” (Jaakobuse 4:7). Deemonid on Jumala ja ka sinu vaenlased. Ära tunne isegi mitte uudishimu nende tumedate tegude vastu. Selle asemel alistu Jumalale, pidades kinni tema armastavatest käskudest, mis ei ole koormavad (1. Johannese 5:3). Näiteks ütles Jumal muistsele iisraeli rahvale: „Ärgu leidugu su keskel ... ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes seda teeb, on Jehoovale jäle” (5. Moosese 18:10–12). Jumala seisukoht ei ole muutunud (Galaatlastele 5:19, 20).

„Ei ole lausumist Jaakobis [Jehoova sulaste vastu]” (4. Moosese 23:23). Mitte kellelgi, kel on soov olla Jumalale meelepärane, pole vaja deemoneid karta. Tegelikult need kurjad vaimud värisevad Jumala ees, olles teadlikud tema ülekaalukast väest, mida rakendades ta nad lõpuks hävitab (Jaakobuse 2:19). Jumal aitab võimsasti „neid, kes siira südamega hoiavad tema poole”, ega „lase iialgi kõikuda õiget” (2. Ajaraamat 16:9; Laul 55:23).

„Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Jumala Sõna õpetab, et surnud ongi surnud! Neid pole vaja karta, sest nad ei saa enam kellelegi kahju teha (Jesaja 26:14). Mõnikord esinevad deemonid inimeste petmiseks surnu vaimuna. Sellega saab seletada, miks endisel ajal nii kena meile tuttav inimene võib „vaimuna” paista hoopis teistsugune.

„Te ei või süüa „Jehoova lauast” ja deemonite lauast” (1. Korintlastele 10:21, 22). Igaüks, kes tõesti Jehoovat armastab, hoidub raamatutest, filmidest ja arvutimängudest, mis on olemuselt okultistlikud või propageerivad okultseid tavasid või uskumusi. * „Ei ma sea oma silma ette tühje asju,” öeldakse Laulus 101:3. Pealegi ülistab okultne meelelahutus tihtilugu vägivalda ja kõlblusetust, mida need, kes armastavad Jehoovat, jälestavad (Laul 97:10).

Deemonid on alati püüdnud oma tõelist olemust inimeste eest varjata. Ent päriselt pole see neil õnnestunud. Jehoova on Piibli vahendusel paljastanud, kes nad tegelikult on: kuritahtlikud petised ning inimeste õelad vaenlased. Milline kontrast Looja Jehoova Jumalaga! Nagu järgnevast artiklist näeme, ta armastab meid, räägib meile alati tõtt ja soovib, et oleksime õnnelikud ja elaksime igavesti (Johannese 3:16; 17:17).

[Allmärkus]