Olen elanud väga rahuldustpakkuvat elu

Jutustab Herawati Neuhardt

Olen sündinud Indoneesias Cireboni linnas, mis on kuulus käsitsi maalitud värvikirevate motiividega batikriide poolest. Teatud mõttes on minu elu misjonärina olnud nagu batikkangas – rohkelt värvikaid kokkupuuteid Kagu-Aasia ja Vaikse ookeani lõunaosa mitmepalgeliste kultuuridega. Selgitan nüüd lähemalt.

AASTAL 1962, mil olin 10-aastane, hakkas ema Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Aja jooksul said tunnistajaks mu ema ja isa, kes mõlemad olid Indoneesias sündinud hiinlased, ning nende viis last, kaasa arvatud mina.

Meie kodu oli alati avatud misjonäridele ja reisivatele ülevaatajatele, kes külastasid meie kogudust, et pakkuda vaimset kosutust. Nende suurepärane eeskuju ja ülesehitavad vestlused avaldasid mulle sügavat muljet. 19-aastaselt alustasin kristlikku täisajalist teenistust. Aasta hiljem abiellusin saksa misjonäri Josef Neuhardtiga, kes oli Indoneesiasse saabunud 1968. aastal. Pärast mesinädalaid kolisime Sumatrale, mis on Indoneesia rohkem kui 17 000 saarest suuruselt teine. Seal sai minust Josefi kaaslane reisiva ülevaataja töös, mis seisnes Jehoova tunnistajate koguduste külastamises.

Kuulutustöö Sumatral

Meie ringkond ehk meile töötamiseks määratud territoorium ulatus troopilisest kiire elutempoga Padangi linnast Lääne-Sumatral kauni ja hiiglasliku vulkaanilise Toba järveni Põhja-Sumatra mägismaal. Hiljem külastasime kogudusi ka saare lõunaosas. Olime aina liikvel oma vana Volkswagen Põrnikaga, kas rappudes konarlikel džungliteedel, ületades logisevaid kookospalmipuidust sildu või sõites ringi ümber kõrgete nii kustunud kui tegevate vulkaanide jalamite. Öösel magasime mõne tagasihoidliku rohuonni põrandal. Onnides polnud ei elektrit, veevärki ega tualetti. Pesime end ja oma riideid järvedes ja jõgedes. Elu oli ääretult lihtne, aga me armastasime sealseid inimesi. Nad võtsid meid soojalt vastu ja andsid meile süüa ning paljud olid Piiblist huvitatud.

Padangi ümbruses elavad minangkabaud,  kellest enamik on muslimid, olid üllatunud ja rõõmsad, kui näitasime neile Piiblist, et Jumal on ainus, mitte kolmainsus, nagu ristiusu kirikutes väidetakse (5. Moosese 6:4). Paljud võtsid hea meelega endale ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!” ning mõned huvilised tegid hiljem häid vaimseid edusamme. Toba järve ääres elavad batakid (suuremalt jaolt nime poolest kristlased) olid tuttavad Jumala nimega Jehoova, kuna see esineb batakikeelses Piiblis (Laul 83:19). Ent nad vajasid selgemat arusaamist Jumalast ning tema eesmärgist seoses inimkonnaga. Suur hulk neist nõustus Piiblit uurima ning nad said innukateks kristliku hea sõnumi kuulutajateks.

Jagame lootust Jaava elanikega

1973. aastal määrati meid Josefiga tööle Jaava saarele, mille suurus võrdub poole Suurbritannia pindalaga ning kus tol ajal elas 80 miljonit inimest. * Jagasime head sõnumit jaavalaste, sundalaste ning hiina etnilistesse gruppidesse kuuluvate inimestega.

Tänu oma hiina-indoneesia päritolule valdasin mitut keelt, sealhulgas jaava, sunda, indoneesia ja inglise keelt. Nii oli mul inimestega Piibli teemadel rohkelt põnevaid vestlusi nende emakeeles.

Indoneesia Jaaval asuvas pealinnas Jakartas kõnelesin igavese elu lootusest paradiislikul maal nukra olemisega 19-aastasele neiule. Näitasin talle Piiblist ühte mõtet, mispeale ta nutma puhkes. „Aitäh, kallis tädi, et rääkisite mulle neid asju,” kostis ta lugupidamise ja soojusega. Ta lisas: „Ma vajan homseks 1,5 miljonit ruupiat (160 USA dollarit), et maksta ülikooliõpingute eest. Olin teinud otsuse oma süütus raha eest maha müüa. Just enne teie tulekut palvetasin Jumala poole juhatuse saamiseks. Nüüd ongi mul vastus käes. Olen otsustanud lükata oma õpingud edasi ja hoida moraalset puhtust.” Ta oli tänulik võimaluse üle õppida Piiblit lähemalt tundma.

Lisaks sellele neiule on suur hulk jaavalasi, nende seas sundasid ja hiinlasi, viinud oma elu kooskõlla Jumala Sõna mõistlike nõuetega. See omakorda on andnud neile tõelise sisemise rahu ja õnne, nii nagu Jumal on tõotanud (Jesaja 48:17, 18).

Kalimantan – dajakkide kodu

Jaavalt kolisime Josefiga Kalimantanile (Indoneesia provints), mis on Gröönimaa ja Paapua Uus-Guinea järel maailma suuruselt kolmas  saar. Seda saart iseloomustavad tihedad džunglid, järskude nõlvadega mäed ja võimsad jõed. Kalimantanil elavad hiinlased, muslimitest malailased ja põliselanikud dajakid – peamiselt jõerahvas, kes minevikus olid raevukad peadekütid.

Kaugemate dajaki kogukondadeni jõudmiseks tuli meil sageli sõita paadi või kanuuga mööda puutumata loodusega džunglijõgesid. Hiigelsuured krokodillid peesitasid jõekallastel, ahvid vahtisid meid puude otsast ja linnud uhkeldasid oma värvilise sulestikuga. Misjoniteenistus seal oli tõeline seiklus!

Enamik dajakke elab kohalikust metsamaterjalist ehitatud vaionnides. Osa hütte olid väiksed, osa aga pikkmajad, kuhu mahtus elama hulk peresid. Paljud sealsetest inimestest polnud eales oma silmaga eurooplast näinud, nii et Josef oli neile tõeline ilmaime. Lastel oli tavaks joosta läbi küla ja karjuda: „Pastor! Pastor!” Kõik tulid seepeale kokku kuulama, mida valgel jumalamehel on öelda. Kõnepidamisel olid Josefile abiks kohalikud Jehoova tunnistajatest tõlgid, kes pärast kõnet hoolitsesid selle eest, et paljude huvilistega sai hakata Piiblit uurima.

Edasi Paapua Uus-Guineasse

Usuliste vastaste ägeneva vastupanu tõttu keelustas Indoneesia valitsus 1976. aasta detsembris Jehoova tunnistajad. Seetõttu saadeti meid Josefiga teenima Paapua Uus-Guineasse.

Saabusime pealinna Port Moresbysse, kus õppisime kaks kuud kohalikku ärikeelt hirimotut. Peagi kolisime kaugel lääneprovintsis asuvale väiksele Daru saarele. Kohtusin seal suurt kasvu tugeva ja armastusväärse naise Eunice’iga, kelle hambad olid aastatepikkusest beetelpähkli närimisest punase-mustaplekilised. Kui Eunice sai teada, et Jumala tahte kohaselt peavad tema teenijad olema füüsiliselt, moraalselt ja vaimselt puhtad, loobus ta sellest sõltuvusttekitavast harjumusest ja temast sai ustav kristlane (2. Korintlastele 7:1). Iga kord, kui olime tunnistajaks sellele, kuidas Eunice’i-sarnased alandlikud inimesed hakkasid järgima oma elus Piibli tõdesid, mõistsime veelgi selgemini piiblikoha Laul 34:9 tõesust: „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!”

Mõne aja pärast määrati Josef taas ringkonnaülevaatajaks ja me külastasime peaaegu kogu Paapua Uus-Guinead, riiki, kus kõneldakse ligikaudu 820 keelt. Tahtsime pöörduda sõnumiga rohkemate inimeste poole ja seepärast õppisime ära veel ühe keele: kohaliku suhtluskeele tokpisini. Selleks et jõuda paljude linnade ja küladeni, tuli meil jalgsi kõndida või siis auto, paadi ja kanuuga sõita või väikelennukiga lennata. Pidime taluma lämmatavat kuumust ja moskiitosid ning põdema periooditi malaariat.

1985. aastal määrati meid aga teenima misjonäridena Paapua Uus-Guineast ida pool asuvatele Saalomoni saartele. Seal töötasime kohalikus Jehoova tunnistajate harubüroos ning lisaks reisisime saarestiku risti ja rästi läbi, et julgustada kogudusi ning võtta osa kristlikest kokkutulekutest. Taas tuli meil hakata uut keelt õppima – seekord Saalomoni pidžini keelt. Kuid millist rõõmu pakkus küll see, et saime Saalomoni saartel vestelda Piiblit armastavate inimestega!

Minu kõige raskem eluperiood

2001. aastal kõrvaldati Indoneesias Jehoova tunnistajate töölt keeld ja me tulime Josefiga tagasi Jakartasse. Kuid varsti pärast seda diagnoositi mu kallil abikaasal pahaloomuline melanoom, nahavähi agressiivne vorm. Naasime ravi saamiseks Josefi kodumaale Saksamaale. Paraku uinus ta 2005. aastal, meie 33. pulma-aastapäeval surmaunne ja ootab nüüd ülesäratamist paradiislikule maale uues maailmas (Johannese 11:11–14). Ta oli 62-aastane ja teeninud täisajaliselt 40 aastat.

Mina jäin Jakartasse, kus teenin siiani misjonärina. Tunnen oma mehest suurt puudust. Kuid inimestele Jumala Sõna kallihinnaliste tõdede õpetamine on aidanud leinaga toime tulla, sest teenistus annab mulle sügava rahulolutunde ja elueesmärgi. Võin kõhklematult öelda, et Jehoova on õnnistanud mind ülimalt värvika ja rahuldustpakkuva eluga.

[Allmärkus]

[Kaart lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

INDONEESIA

Jaava

JAKARTA

Cirebon

Sumatra

Padang

Toba järv

Kalimantan (Borneo)

PAAPUA UUS-GUINEA

PORT MORESBY

Daru

SAALOMONI SAARED

[Pilt lk 26]

Herawati koos piibliõpilase ja tema lastega Saalomoni saartel

[Pilt lk 26]

Josefiga Hollandis vahetult enne tema surma 2005. aastal