Otsiti kulda, leiti kodu

HIINALINN. Paljudes linnades maailma eri paikades toob see sõna silme ette värvika pildi hiina poodidest, restoranidest, pidustustest ja draakonitantsudest. Kuid igal Hiinalinnal on oma ajalugu. Austraalias panid neile enamasti aluse vaprate hiina immigrantide varasemad põlved, kes tulid lõunapoolsetele rannikualadele lootuses vastavastatud kullaväljadel rikkaks saada.

Uus-Kullamägi

Tasane hiinlaste migratsioon Austraaliasse kasvas lausa tormiliseks, kui sealt aastal 1851 kulda leiti. Hiinast Guangdongi provintsist Pärlijõe deltapiirkonnast lahkus tuhandeid mehi, et asuda vaevalisele merereisile lõunasse. Varem oli kulda leitud USA-st Californiast ning Kantoni murret kõnelevad hiinlased olid kutsunud sealseid kullavälju Kullamäeks. Seepärast said Austraalia kullaväljad nimeks Uus-Kullamägi.

Mehi ei sundinud kodumaalt lahkuma mitte ainult lootus kulda leida – Hiinat olid rängalt laastanud kodusõda, looduskatastroofid ja rõhuv vaesus.

Kurb küll, kuid osal neist Austraaliasse suundunud pioneeridest jäidki selle rannad nägemata. Pikal reisil surid nad ülerahvastatud laevadel jõudsasti levinud haigustesse. Kui ellujäänud lõpuks uuele maale jõudsid, ei kujunenud nende elu kaugeltki mitte kergeks.

Rassimine kullaväljadel

Peagi sai üksildusest meeste lahutamatu kaaslane, sest traditsiooni kohaselt tuli naistel lastega Hiinasse jääda, et säilitada koht suguvõsa iidses põlvnemisliinis. Aastal 1861 elas Austraalias üle 38 000 hiina mehe, kuid kõigest 11 hiina naist. Vähe oli neid, kes plaanisid  sinna elama jäädagi. Enamikul oli kindel tahe pöörduda rikkust ja aulisust kogunult koju pere juurde tagasi.

Selline ambitsioon õhutaski neid kullaotsinguile. Kullakaevajad elasid telkides ja rassisid kõrvetava päikese käes pikki tunde. Algul oli neid, kes ebausu tõttu kartsid maa all kaevandada. Seetõttu alustasid nad kulla pealmaakaevandamise ja uhtmisega, pestes aherainet puidust rennides. Nende rängeldamine kandis vilja. Dokumentidest on näha, et aastatel 1854–1862 saadeti Victoria osariigist Hiinasse rohkem kui 18 ja pool tonni kulda.

Õnnetuseks neelasid selle vastse rikkuse hasartmängud ja oopium – pahed, mille küüsi üksildased inimesed nii kergesti langesid. Liigagi sageli olid tagajärjeks laastatud tervis ning haihtunud sissetulekud ja kojunaasmislootus. Ühed said abi hiina organisatsioonidelt ja heldetelt üksikisikutelt, teised aga surid vaesunu ja üksijäänuna üsna varakult.

Hiinlastele sai osaks ka mittehiinlastest kullakaevajate kiivus ja kahtlustused. Nende meelest olid võõramaalased üks tihedate sidemetega ja edukalt ettetrügiv kaevandusühisus. Selline pahatahtlik suhtumine viis rahutusteni  ja hiinlaste ründamiseni. Nende kulda rööviti ja telke koos muu kraamiga põletati. Lõpuks vaenutegevus vaibus. Sellegipoolest sulgus Aasia immigrantidele 50 aastat pärast kulla leidmist uks Austraaliasse, kui aastal 1901 kehtestati immigratsiooni piirav seadus – uuesti avanes see uks alles aastal 1973.

Kui kuld otsa sai

Kuigi kaevandused enam toodangut ei andnud, otsustas osa hiinlasi Austraaliasse jääda. Seepärast täitusid kullapalaviku aegu kerkinud linnad hiina pesukodade, restoranide ja aianditega. Hiinlased tegid endale nime ka mööblimeistritena ning värske puu- ja köögivilja müütajatena. Nii kujuneski, et 19. sajandi lõpus võis hiina kogukondi ehk Hiinalinnu leida paljudes Austraalia linnades, mille hulka kuulusid ka Atherton, Brisbane, Broome, Cairns, Darwin, Melbourne, Sydney ja Townsville.

Kuna Austraaliasse tuli vaid üksikuid Hiinas sündinud naisi, jäi suur hulk mehi vallaliseks. Kuid oli neid, kes abiellusid austraalia naistega, seda hoolimata selliste ühenduste kohta valitsenud eelarvamustest. Aja jooksul sulandusid nendest segaabieludest sündinud järglased Austraalia ühiskonda.

Meie päevil elab Austraalias rohkem hiina immigrante kui eales varem. Suurem osa tuleb lootuses saada paremat haridust või leida äritegemisvõimalusi. Ka on praegu immigrantide hulgas palju naisi. Ja muutuvast maailmamajandusest johtuva keerdkäiguna lendavad paljud Austraalias pere loonud mehed tagasi Aasiasse, et teenida leiba kas Hiinas, Hongkongis, Singapuris või Taiwanis.

Jah, ajad on muutunud. Ent kõikjal maailmas on immigrantide põhisihid jäänud enamasti samaks – leida võõrsilt turvalisust ja saavutada edu.

[Kast/pilt lk 20]

RÜHKIDES EESMÄRGI POOLE

Vältimaks maaletulekumaksu, läksid hiinlased laevalt maale kaugel suurematest sadamatest, nii et kullaväljadeni jäi sadu kilomeetreid. Üheks selliseks maabumispaigaks kujunes Robe Lõuna-Austraalias. Selles elas sada kuni paarsada inimest, kuid aastal 1857 käis sealt kõigest viie kuu jooksul läbi vähemalt 12 000 hiinlast.

Mööda peaaegu asustamata sisemaad rühkis kangelaslikult kullaväljade poole korraga sadu mehi, osutades hämmastavat vastupidavust ja koostöövaimu. Ent sihtkoht oli palju kaugemal, kui nad olid arvanud, ja rännak võis kesta kuni viis nädalat. Immigrandid kogusid teekonnaks merevetikaid. Teel olles söödi känguruid ja vombateid. Lisaks kaevasid nad kaevusid ja tähistasid järgmistele saabujatele teeradu.

Traditsioonilise juuksepatsi ja koonusja õlgkübaraga mehed vantsisid ühest paigast teise tavaliselt poollauldes ja hanereas. Raja ümbrusest on leitud Hiina münte: kui uustulnukatele selgus, et Austraalias nende raha ei kehti, viskasid nad selle minema.

[Allikaviide]

Image H17071, State Library of Victoria

[Kast/pilt lk 21]

MIDAGI HINNALISEMAT KUI KULD

Wayne Qu töötas Hiina Teaduste Akadeemias keskkonnauurijana. Et teha karjääri, siirdus Wayne Qu koos oma naise Suega 1990. aastatel Euroopasse, kus Wayne jätkas hariduse omandamist. Euroopas kohtas abielupaar Jehoova tunnistajaid ja arutas koos nendega Piibli üle. Aastal 2000 läksid Wayne ja Sue Austraaliasse, kus nad mõlemad jätkasid õpinguid – Sue õppis molekulaarbioloogiat. Samuti ei katkestanud nad Piibli uurimist.

Wayne selgitab: „Olime kõrgema teadusliku kraadi nimel aastakümneid vaeva näinud. Ent ma mõtlesin endamisi, kas see ongi elu eesmärk – lõppude lõpuks jääme kõik me vanaks ja haigeks ning sureme. Kõik tundus nii tühine. Seevastu Piibel andis meile Suega loogilised ja rahuldustpakkuvad vastused elu kõige olulisematele küsimustele.

Piiblit uurides tuli vaatluse alla ka idee, mida me kunagi varem polnud käsitlenud – Looja olemasolu. Lugesin tunnistajate väljaannet „Elu maa peal – kas evolutsiooni või loomise tulemus?”, samuti Charles Darwini evolutsioonialast tööd. Kõik see, mida ma lugesin, lisaks veel mu enda teaduslik uurimistöö, veenis mind, et on olemas Looja. Sedasama järeldas ka Sue.

Veel üks asi, mis veenis meid Jumala olemasolus, on Piibli vägi muuta inimese elu paremaks. Tuleb öelda, et see oivaline raamat on lisaks tulevikulootusele andnud meile tõelisi sõpru ning tugevdanud meie abielu. Aastal 2005 meid Suega ristiti. Nüüd oIeme õnnelikud, et võisime leida midagi palju hinnalisemat kui kõrgelt haritus ja „kuld, mis hävib” (1. Peetruse 1:7).”

[Pilt lk 19]

Hiina kullakaevaja, 1860. aastad

[Piltide allikaviited lk 19]

Sydney Hiinalinn: © ARCO/G Müller/age fotostock; kullakaevaja: John Oxley Library, Image 60 526, State Library of Queensland