Kuidas ma pöördusin ära vägivallateelt

Jutustab Jose Antonio Nebrera

MIS sunnib inimest vägivallast abi otsima? Kogesin lapsena omal nahal rohkesti vägivalda. Mu isa teenis Hispaania sandarmiväeosas, kus kehtis range distsipliin. Teda oli isa sageli nüpeldanud ja ta järgis sama tava. Isa nahutas mind tihtilugu jämeda rihmaga. Asja tegi hullemaks see, et ta sõimas mind alatasa lollpeaks, samal ajal aga hoidis mu nooremat õde nagu oma silmatera. Ema kartis isa vihahooge ega püüdnudki hajutada mu nördimust sellise ebaõiglase kohtlemise üle ega osutada armastust, mida ma nii väga vajasin.

Koolis teiste õpilastega koos olles lõin endale fantaasiamaailma, kus elu oli palju õnnelikum. Kõrvaltvaatajatele võisin ma näida suhteliselt rõõmsameelse ja optimistliku lapsena. Kuid see kõik oli vaid näitemäng. Peitsin teiste eest oma hirmu ja viha. Tagasi reaalsusesse pöördusin iga koolipäeva lõpus, kui sammusin aeglaselt kodu poole, kartes uusi solvanguid – ja uut keretäit.

13-aastaselt põgenesin sellest armastuseta elukeskkonnast, astudes jesuiitide internaatkooli. Mõnda aega kaalusin preestriametit. Kuid elu koolis ei andnud mulle mingit elumõtet. Meid sunniti igal hommikul kell viis tõusma ja külma duši alla minema. Seejärel järgisime terve päeva ranget kava täis õpinguid, palvetamist ja kiriklikke teenistusi. Puhkust oli ette nähtud vaid mõni põgus hetk.

Kuigi me pidime lugema lugusid pühakutest, ei käsitletud tunnis eales Piiblit. Ainsat Piiblit hoiti klaaskastis ja selle lugemiseks tuli saada eriluba.

Kolmandal internaatkooli aastal lisandusid meie karmi päevakavva julmad enesepiitsutamise ehk „vaimse treeningu” õppetunnid. Et pääseda sellest õudusest, üritasin end haigeks teha, kugistades alla suurtes kogustes toitu. Kahjuks ei saatnud mu püüdeid edu. Pärast ligikaudu kolme kooliaastat oli olukord minu jaoks talumatuks muutunud. Põgenesin jesuiitide koolist ja naasin koju. Olin 16-aastane.

Seikluste otsinguil

Kodus olles hakkasin tegelema poksimise ja maadlusega. Sain nendel vägivaldsetel spordialadel väga osavaks ja tundsin, et lõpuks ometi olen keegi. Kuna olin füüsiliselt tugev, leidsin julgust suruda toore jõuga oma tahtmist läbi just nii nagu mu isa.

 Kui olin 19-aastane, toimus aga midagi, mis tõi natukegi hellust ja õrnust mu ellu. Kohtusin Encarnitaga, kellest üheksa kuud hiljem sai mu abikaasa. Encarnita nägi üksnes minu vaprat, lahket ja rõõmsat pealispoolt. Tal polnud vähimatki aimu, kui kibestunud ja haavatud ma seesmiselt olen. Need peidetud tunded tõstsid aga varsti pead, kui mind kutsuti sõjaväkke. See toimus vahetult pärast meie esimese lapse sündi.

Osaliselt selleks, et mitte lasta endale pügada sõjaväelase soengut ja soovist ellu põnevust tuua, liitusin pikemalt mõtlemata Hispaania võõrleegioniga. Kujutasin ette, et leian vabaduse kuskil Maroko kõrbes, võttes osa ohtlikest erioperatsioonidest. Lisaks paistis see võimalusena pageda perekohustuste eest. Paraku tõi kõik järgnev minus esile vaid halvima.

Ei läinud kaua, kui sattusin vastuollu ühe pikka kasvu jõhkra seersandiga, kellele meeldis noorsõdureid julmalt kohelda. Vihkasin ülekohut ja olin valmis õigluse eest välja astuma. Ühe hommikuse loenduse ajal heitsin nalja, millest seersant valesti aru sai. Kui ta tõstis käe, et mind lüüa, haarasin sellest kiiresti kinni ja virutasin ta pikali. Hoidsin ta kätt maha surutuna, kartes, et kui ma selle oma haardest vabastan, laseb ta mu maha.

Veetsin selle vahejuhtumi pärast kolm kuud trahviroodus. Elasin pisikeses askeetlikus ruumis koos kolmekümne mehega. Kogu selle aja jooksul ei lubatud mul isegi riideid vahetada. Meie roodul oli sadistlik seersant, kes nautis meestele piitsahoopide jagamist. Kord ähvardasin ta maha lüüa, kui ta mind puudutab, ning siis vähendas ta mu karistust 30 hoobilt kolmele. Olin õppinud olema sama kõva kuju nagu mu piinajad.

Salajased missioonid

Võõrleegionis toimunud väljaõppe ajal andsin end järelemõtlematult üles, et osaleda veel põnevamates „seiklustes”. Taas kord polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Sain partisanisõjaks väljaõpet, mille käigus õppisin kasutama igasuguseid relvi ja lõhkeaineid. Kursuse lõpus saadeti mind Ameerika Ühendriikidesse Virginia osariiki Langleysse, kus treenisin koos CIA (USA Luure Keskagentuur) salaagentidega.

Peagi võeti mind salajasse eriüksusse. 1960. aastatel osalesin tosinal salajasel missioonil. Aitasin sõdida narkootikumide ja relvade smugeldajate vastu Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Smugeldajatega kokku puutudes oli meil käsk „likvideerida” nad. Mul on häbi tunnistada, et osalesin isiklikult sellistes operatsioonides. Me ei võtnud mitte kunagi vange, erandi tegime ainult nende puhul, kellelt oli võimalik infot välja pressida.

Hiljem sain ülesande luurata Hispaania kõrgete sõjaväelaste järele, et jõuda jälile, kas keegi neist töötab kindral Franco diktatuuri vastu. Nuhkisime ka Franco režiimi vastutöötajate järel, kes elasid Prantsusmaal. Eesmärk oli nabida kinni peamised oponendid ja viia nad Hispaaniasse, kus nad eeldatavasti oleks tapetud.

Minu viimaseks ülesandeks oli moodustada palgasõduritest brigaad, kes korraldaks ühel väikesel Aafrika maal riigipöörde. Meile anti juhis joosta pealinnas tormi sõjaväekasarmutele ja hõivata presidendipalee. Kõik sujus nagu õlitatult. Tungisime riiki keskööl ning saavutasime oma eesmärgi kõigest nelja tunniga. Tulevahetuses, kus ka mina osalesin, hukkus kolm mu kaaslast ja tosin vaenlase sõdurit.

See jube kogemus hakkas mu südametunnistust painama. Ma ei suutnud magada. Kannatasin alaliste õudusunenägude all, milles tapsin vaenlasi käsitsivõitluses. Õudusunenägudes nägin tapetute klaasistunud pilke.

Otsustasin, et ei võta enam iial osa mitte ühestki missioonist. Niisiis tagastasin sõjaväele kõik oma dokumendid ja palusin end erru lasta. Kolme kuu pärast aga kutsusid ülemused mind taas välja, et osaleksin ühes luureoperatsioonis. Põgenesin Šveitsi ja mitu kuud hiljem tuli mu naine Encarnita – kellel  polnud mu salajasest tegevusest mingit aimu – mulle Baselisse järele.

Halvad harjumused on visad kaduma

Selle kolme aasta jooksul, mil mina sõjaväes teenisin, uuris Encarnita Hispaanias Jehoova tunnistajatega Piiblit. Ta rääkis mulle, et on leidnud tõe Jumala kohta, ja ta entusiasm oli nakkav. Võtsime Šveitsis Jehoova tunnistajatega peagi ühendust ja hakkasime koos Piiblit uurima.

Olin vaimustuses, õppides tundma Jumala eesmärke. Kuigi soovisin oma elu Piibli põhimõtetega kooskõlla viia, oli mul raske end muuta, eriti rängaks osutus mulle agressiivse isiksuse muutmine. Kuid ma armastasin oma äsjaleitud usku. Olin uurinud kõigest mõni kuu, kui olin kindel, et tahan osaleda Jehoova tunnistajana majast majja kuulutustöös.

Jehoova abiga õppisin viimaks ennast valitsema ning mõne aja pärast lasime Encarnitaga end ristida. 29-aastaselt määrati mind teenima koguduse ülevaatajana.

1975. aastal otsustasime Hispaaniasse naasta. Ent sõjavägi polnud mind unustanud ja mind kutsuti taas välja ühest salajasest missioonist osa võtma. Vältimaks probleeme, põgenesime varsti jälle Šveitsi. Elasime seal perega kuni 1996. aastani, mil pöördusime lõpuks Hispaaniasse tagasi.

Meie poeg ja tütar on abielus ning meil on kaks lapselast. Nad kõik teenivad Jehoovat. Aastate jooksul on mul olnud võimalus aidata Jehoovat tundma õppida 16 inimesel, kaasa arvatud üks noor mees, kes oli varem seotud vägivaldsete tänavaprotestidega Põhja-Hispaanias. Õpetustegevus on pakkunud mulle tohutut rahulolu.

Olen korduvalt palunud Jumalat, et ta aitaks mul saada üle vägivaldsest minevikust ning vabaneda ikka ja jälle korduvatest õudusunenägudest. Püüdes teha seda, mis on õige, olen juhindunud Laulu 37:5 sõnadest „Veereta Jehoova peale oma tee ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi”. Jehoova on oma sõnale truuks jäänud. Ta on aidanud mul pöörduda ära vägivallateelt ning see on olnud mulle ja mu perele hiigelsuureks õnnistuseks.

[Pilt lk 21]

13-aastaselt astusin jesuiitide internaatkooli

[Pilt lk 23]

Lahkun aastal 1968 pärast errulaskmist võõrleegionist

[Pilt lk 23]

Praegu koos abikaasa Encarnitaga