Hinda oma erilisi võimeid

INIMKEHA paistab silma oma mitmekülgse suutelisusega. Mitte ühegi looma võimete skaala pole nii lai kui inimestel. Üheks põhjuseks on näiteks meie püstine kehaasend, mis lisaks sellele, et võimaldab meil kaugemale näha, jätab käed vabaks loendamatute tegevuste jaoks. Kuidas see küll meie tegutsemisvõimalusi kärbiks, kui peaksime käimisel kasutama kõiki oma nelja jäset!

Veel üks tähelepanuväärne erijoon on meie ülikeerukas meeleelundkond, millele keskendubki käesolev artikkel. See elundkond hõlmab meie käsi, kõrvu, silmi ning loomulikult ka meie ainulaadset aju. Vaadelgem neid kõiki ükshaaval.

Inimese käsi

Käed on meie imelised ja hämmastavalt täpsed töövahendid. Nende abil võime niiti nõela taha ajada, kirvega raiuda, portreed maalida või klaverit mängida. Samuti on käed äärmiselt tundlikud. Mingit eset vaid põgusalt riivates tajume, kas tegemist on karvkatte, paberi, naha, metalli, vee või puiduga. Jah, käed suudavad palju enamat kui vaid millestki kinni haarata või seda käsitseda. Need aitavad meil ümbritsevat maailma tundma õppida. Lisaks on kätega võimalik väljendada soojust ja kiindumust.

Miks on inimkäsi nii osav, väljenduslik, tundlik ja mitmekülgne? Selleks on palju põhjuseid. Käsitlegem neist nelja.

1. Meie kahel käel on kokku rohkem kui 50 luud, mis on neljandik meie keha kõigist luudest. Käeosade – luude, liigeste ja sidemete – keeruline kombinatsioon annab inimkäele erakordse paindlikkuse.

2. Käe sadulliigese külge kinnitub sõrmedega vastasasendis pöial, nii et tegemist on kahe nutikalt, omavahel õige nurga all paigutuva liigesepinnaga. See liiges koos seonduvate lihaste ja muude kudedega annabki pöidlale hämmastava paindlikkuse ja tugevuse.

3. Käe talitlust juhivad kolm lihasgruppi. Neist kaks võimsaimat – sirutaja- ja painutajalihased – paiknevad käsivarres ja liigutavad kõõluste abil sõrmi. Kui need lihased paikneksid käelabas, oleks see äärmiselt kogukas ja kohmakas. Kolmas, palju väiksem lihasgrupp asetseb käelabas ning tagab sõrmede ülitäpsed liigutused.

4. Meie sõrmed on elavad sensorid – sõrmeotstes on kõigest kuuendikul ruutsentimeetril umbes 2500 retseptorit. Pealegi on retseptoreid erisuguseid, igal liigil oma funktsioon, tänu millele tajume tekstuuri, temperatuuri, niiskust, vibratsiooni, survet ja valu. Selle kõige tõttu on inimsõrm teadaolevalt kõige tundlikum puutesensor.

 Inimese kõrv

Kuigi mõned loomad võivad kuulda heli sagedustel, mida inimkõrv ei kuule, on inimese kõrva ja aju koostöö helispetsialistide sõnul ääretult muljetavaldav. Kuulmine võimaldab meil määrata kindlaks meieni jõudva heli tugevuse, kõrguse ja tooni ning ligilähedase suuna ja kauguse. Terve inimese kuuldepiirkond on sagedusega umbes 20 kuni 20 000 hertsi ehk võnget sekundis. Kõige tundlikum ala on 1000 kuni 5000 hertsi piires. Lisaks on inimene võimeline tajuma muutust ka kõigest ühe sagedusühiku võrra, näiteks 440 hertsilt 441 hertsile.

Terve inimese kõrv on nii tundlik, et võib tajuda helisid, kui õhuvõnge trummikile pihta on väiksem aatomi läbimõõdust! Ühel ülikoolikursusel mainiti kuulmise kohta, et „inimese kuulmisaparaadi tundlikkus on ligilähedal teoreetilistele füüsilistele piiridele. ... Veel suuremal helitundlikkusel poleks mingit mõtet, kuna siis kostaks meie kõrvu pidev kahin”, mis tekib õhuaatomite ja -molekulide juhuliikumisest.

Trummikile vibratsioonid võimenduvad mehaaniliselt nookuvmeetodil ja kanduvad sisekõrva kuulmeluukeste abil, mida tuntakse vasara, alasi ja jalusena. Mis juhtub siis, kui kõrvu peaks lukustama mingi ootamatu vali heli? Sellisel puhul on kõrvas sisemine kaitsemehhanism lihastegevuse näol, mis sunnib kuulmeluukesi vähendama helitugevust. Kõrvad ei tule aga toime pikaajalise valju müraga. Sel juhul valitseb oht püsivalt kuulmist kahjustada. Seepärast tuleb meil selle Looja kavandatud imelise meeleelundi eest hoolt kanda (Laul 139:14).

Meie kuulmisaparaat aitab meil ka teha kindlaks heliallika paiknemise. Selles on  abiks hulk tegureid, muu hulgas teokarbikujuline väliskõrv, selle õnarused, kahe kõrva lahusus ja aju hiilgav arvutusvõime. Kui helitugevus on ühes kõrvas võrreldes teisega isegi pisut väiksem või kui heli saabub ühte kõrva ainult kolmkümmend miljondik sekundit varem kui teise kõrva, suunab aju viivitamatult meie silmad heliallika suunas.

Kujutlegem, et peaksime kõiki neid arvutusi ise teadlikult tegema. Pole kahtlust, et meil tuleks sel juhul osata matemaatikat ülikõrgel tasemel ja teha arvutusi välkkiirelt. Kui paluda inseneril kavandada kuulmisaparaat, mis sarnaneks kas või natukenegi meile Looja poolt antuga, pärjataks teda autasudega. Ent kui sageli me kuuleme inimesi kiitmas Jumalat tema imeliste loomistööde eest? (Roomlastele 1:20.)

Inimese silm

Mõningate teadlaste hinnangul omandavad hea nägemisvõimega inimesed ligi 80 protsenti ümbritsevast keskkonnast tulevast informatsioonist silmade kaudu. Tänu aju ja silmade koostööle näeme värviliselt, suudame sujuvalt jälgida liikuvaid objekte ja kujutisi, tunda ära mustreid ja kujundeid ning näha kolmemõõtmeliselt. Lisaks näeme nii tugevas kui ka nõrgas valguses.

Viimati mainitud võimega on seotud terve hulk üksteist täiendavaid mehhanisme. Näiteks pupilli läbimõõt võib laieneda 1,5-st 8 millimeetrini, tänu millele võib jõuda silma 30 korda suurem valgushulk. Valgus läbib seejärel läätsed, mis koondavad selle võrkkestale. See võib kontsentreerida valgusenergia 100 000-kordseks. Seepärast ei tohi eales palja silmaga otse päikesesse vaadata!

Võrkkestas on kahte tüüpi fotoretseptorid: kolvikesed (umbes 6 miljonit), mis annavad meile värvustaju ja peeneraldusvõime, ning kepikesed (120–140 miljonit), mis on enam kui tuhat korda tundlikumad kui kolvikesed ja talitlevad hämara valguse korral. Ideaalilähedastes tingimustes võib kepike eristada ühteainust footonit ehk elementaarset valgusosakest!

Teine kohanemismehhanism on seotud võrkkesta närvirakkudega, mis on ühenduses kolvikeste ja kepikestega. Need närvirakud kohanduvad „kõigest mõne sekundiga ning parandavad hämaras nägemist kümme ja rohkem korda”, teatab Ameerika Optomeetria Assotsiatsioon. „Närvirakkude kohanemisvõimet võiks võrrelda sellega, nagu vaataksime kaameraga samal ajal nii aeglaselt kui kiirelt jooksvaid kaadreid.”

Insenerid valmistavad sageli kaameraid, skännereid ja arvuteid koos ühilduva tarkvaraga. Kuid saavutatud integratsiooni- ja keerukustase jääb kõvasti alla inimese meeleelunditele. Küsi endalt, kas on mõistlik omistada inimese kaugelt täiuslikum meeleelundkond pimedale juhusele, nagu evolutsionistid väidavad? Muistsel ajal elanud jumalateenija Iiob teadis meiega võrreldes vähe inimkehast. Ent siiski oli ta sunnitud ütlema Jumalale: „Sinu käed kujundasid [mind]” (Iiob 10:8).

Inimese aju

Inimese peaaju suudab hämmastavalt tõhusalt dekodeerida meelelunditest närvisüsteemi kaudu pidevalt tulvavaid signaale. Lisaks seostab aju neid signaale varem mällu talletatud informatsiooniga. Seepärast võibki teatud lõhn kutsuda automaatselt ajus esile ammu unustatud kogemuse või sündmuse. Ja kui inimene juhtub nägema kas või väikest osa millestki tuttavast – näiteks oma kassi saba –, täidab aju puuduvad detailid, nii et ta teab, et tema kass on lähedal.

Loomulikult pole kassikujutised eelnevalt programmeeritud inimese ajju, nii nagu ei ole ajju eelnevalt programmeeritud ka roosiaroom, voolava vee vulin või karvkatte tajumine. Aju on neid assotsiatsioone õppinud. See tõsiasi ilmneb hästi inimeste puhul, kes on pimedana sündinud, kuid kes on tänu operatsioonile hakanud nägema. Kuna inimene on varem olnud pime, tuleb ajul hakata tulvavaid nägemissignaale tõlgendama. Kuidas selline inimene reageerib?

 Ta on üsna pea võimeline tundma ära värve, liikumist ja lihtsamaid kujundeid. Kuid pärast seda ei pruugi edenemine jätkuda. Lapsed, eriti päris väikesed lapsed, jätkavad õppimist suhteliselt hästi. Paraku ei saa sama väita täiskasvanute kohta. Neil on ülimalt raske isegi inimesi nägupidi ära tunda. Sel viisil „terveks” saanud täiskasvanuid valdab tavaliselt „ühes nägemisvõimega alguses eufooria, sellele järgneb aga pettumus ja segadus, mistõttu neid tabab sageli raske depressioon”, annab teada California Tehnoloogiainstituudi Kochi labor.

Sellised tõsiasjad aitavad meil paremini mõista, millised olid Jeesus Kristuse tervendamised tema maise teenistuse ajal. Pimedatel ja kurtidel mitte ainult ei avanenud silmad ja kõrvad, vaid nad hakkasid ka tundma ära ümbritsevaid vaatepilte ja helisid. Ka tummad rääkisid normaalselt, mis oli eriti hämmastama panev nende puhul, kes olid tummana sündinud (Matteuse 15:30; Markuse 8:22–25; Luuka 7:21, 22). Me võime olla täiesti kindlad selles, et mitte ükski tervendatutest ei langenud depressiooni küüsi. On teada, et üks tervendatud mees kaitses julgelt Jeesust, öeldes tema usulistele vastastele: „Sellist asja pole ju veel kunagi kuuldud, et keegi oleks avanud pimedana sündinu silmad. Kui see inimene poleks Jumalast, ei suudaks ta mitte midagi teha” (Johannese 9:1–38).

Järgmises artiklis vaatleme lähemalt mõnda meie loomuomadust, muu hulgas vaprust ja armastust. Kas sa oled kunagi mõelnud, miks ainult inimestel on võime ilmutada selliseid omadusi? Kahtlemata on selliste ainulaadsete inimvõimete olemasolu osutunud üheks suuremaks takistuseks neile, kes ihkavad tõestada, et me oleme pelgalt kõrgeltarenenud loomad.

[Kast lk 7]

INIMAJU ON IME

Kuidas on inimese aju võimeline registreerima puudutust, heli, valgust või lõhna? Teadlastele on see mõistatus. „Inimese ajus pole mitte mingit vihjet selle kohta, mis võimaldab meil näha sõnu, mida parasjagu loeme,” sõnab teadlane Gerald Schroeder.

Samuti kirjutab ta: „Aju ääretult komplitseeritud funktsioonide parem mõistmine on pannud proovile lihtsakoelise teooria elu juhuslikust evolutsioonist.” Ta jätkab: „Olen täiesti kindel, et kui Darwin oleks teadnud, milline tarkus peitub eluslooduses, oleks ta püstitanud sootuks teistsuguse teooria.”

[Joonis/pildid lk 5]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

keerukad luud

sadulliiges

lihaste juhtimine

õrn puudutus

[Pilt]

Mis teeb meie käed nii mitmekülgselt suuteliseks?

[Pilt lk 7]

Inimese aju suudab tõlgendada meeleelundite kaudu saabuvaid signaale ja seostada neid varem mällu talletatud informatsiooniga