Kõrbedelikatess lähkersipelgad

JUMINIJA, meie aborigeenist sõbranna, soovib jagada meiega üht oma kõrbesaladust. Viinud meid Kesk-Austraalias Alice Springsist põhja poole põuasesse võsarohtlasse, uurib ta hoolega liivapinnast. Seal, mulga akaatsiate all, luurab ta tillukeste oleste järele, kes juhiksid meid magusa noosini. Nendeks olesteks on lähkersipelgad.

Juminija kaevab innukalt piki sipelgate käike ja jõuab sügavale liivapinnasesse. Üsna varsti on ta uuristanud enam kui meetrisügavuse augu, kuhu mahub istuma. „Lähkersipelgate kättesaamiseks võib kaevata auke igal ajal aastas, ent kõige parem on seda teha talvel, sest siis pole nii palav,” kostab august ta hääl. Jälgime, kuidas ta vilunud pilk avatud käike uurib. „Vaja on teada, millist käiku mööda edasi minna,” seletab ta.

Juminija leiab peagi pesa. Selles on ligi paarkümmend sipelgat, kelle viinamarjasuuruseks paisunud  tagakehad on täis merevaiguvärvi vedelikku. Need väikesed putukad ripuvad savist laes, suutmata pundunud oleku tõttu end liigutada. Mõne minutiga kogub naine mitmest kambrist kokku enam kui sadakond sipelgat. „Neilt sipelgatelt saadav mesi on üks võsatoitude maiustest,” märgib Juminija.

Elusad „meetünnid”

Enam kui 10 000 sipelgaliigist on lähkersipelgad ühed iseäralikumad. Erinevalt mesilastest, kes talletavad mett kärgedes, talletavad lähkersipelgad nektarit „meehoidjatest” töölissipelgate keredes. Need elusad „meetünnid” aitavad sipelgakoloonial kehvad ajad üle elada.

Toidu hoiustamiseks või väljavõtmiseks edastab sipelgas oma tundlatega töölise-”meehoidja” tundlatele õige koodi. Seepeale avab tööline suu, et „meepott” lahti teha. Spetsiaalne neljast klapist koosnev kõhukraan reguleerib sisse- ja väljavoolu. Töölist-”meehoidjat” võidakse tema mitme kuu pikkusel eluajal tühjendada ja uuesti täita arvatavasti nii mõnigi kord.

Tavapäraselt elavad töölised-”meehoidjad” paikset, kuid turvalist elu maa all, kus nad on kaitstud põua, palavuse ja röövputukate eest. Nad kaitsevad end selles pimedas maa-aluses riigis bakterite ja seente eest, määrides oma keha antibiootilise toimega vedelikuga, mida eritab spetsiaalne nääre.

Kust tuleb see „mesi”? Nõndanimetatud toiduahel saab alguse akaatsiapuude mahlast ja nektarist. Neist looduslikest mahladest toituvad lehetäid. Seejärel lüpsavad töölissipelgad neilt magusat eritist, mida kutsutakse mesikasteks. Lisaks koguvad töölised nektarit otse puudelt. Lõpuks toidavad nad selle kogutud vedelikuga töölisi-”meehoidjaid”. Kuna neil liikumatutel töölistel on toiduvajadus tagasihoidlik, jõuab suurem osa mesikastet muidugi mõista „meehoidlasse”.

Kuidas on lugu lehetäidega? Kas nemad on selles loos kaotajad? Üldsegi mitte. Esiteks jätavad sipelgad neile piisavalt nektarit, teiseks kaitsevad nad lehetäisid parasiitide ja röövloomade eest. Selles sümbiootilise kooselu vormis nimetusega mutualism on võitjad nii sipelgad kui lehetäid.

„Mine sipelga juurde,” ütleb Piibel, „vaatle tema viise ja saa targaks! Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat, valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikuseajal oma toiduse!” (Õpetussõnad 6:6–8). Kui paikapidavad sõnad, sest sipelgad on tõepoolest koostöövalmid, ülimalt organiseeritud ja töökad. Millist imelist magusat delikatessi oskavad need vastupidavad kõrbeputukad sellises karmis keskkonnas toota!

[Pilt lk 11]

Lähkersipelga paisunud tagakeha on täis magusat nektarit

[Piltide allikaviited lk 11]

Lk 10, 11 ülal: M Gillam/photographersdirect.com; lk 11: © Wayne Lynch/age fotostock