Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Uelsi karjuste aastaring

Uelsi karjuste aastaring

Uelsi karjuste aastaring

KARJUSED kõikjal maailmas hoolitsevad rohkem kui miljardi lamba eest. Igal aastaajal on omad väljakutsed. Gerwyn, Ioan ja Rhian kirjeldavad, milline näeb välja karjusetöö mägises Walesis, kus iga inimese kohta on umbes kolm lammast.

Kevadised talled

Kevade saabudes on karjused päeval ja ööl rakkes, et aidata poegivaid uttesid.

Gerwyn: „Kuigi poegimisaeg on aasta kõige kurnavam, on see kahtlemata ka kõige rõõmutoovam aeg, ja hea karjakoer on hindamatu abimees. Kui utel ilmneb poegimisel raskusi, haarab mu koer loomast õrnalt kinni ja hoiab teda pikali, et saaksin talle abi osutada.”

Ioan: „Kuigi olen nii palju kordi aidanud uttedel poegida, on iga uue talle sünd midagi erakordset!”

Suvine pügamine

Suvel tuleb karjustel lambaid pügada. Ühe lamba villak võib sõltuvalt tõust kaaluda kuni kümme kilogrammi. Karjus suudab pügada päevas ligi 250 lammast.

Rhian: „Valmistudes pügamiseks, eemaldan ma esmalt lamba saba ümbrusest määrdunud villa. Kogenud karjusel kulub ühe lamba masinaga niitmiseks kaks minutit. Aitan ka villa ära puhastada, misjärel rullin selle hoolikalt kokku ja panen müügiks kottidesse.”

Karjused loodavad, et allpool mägedes peab kuiva ilma vähemalt kaks nädalat, nii et nad jõuaksid heinamaa ära niita ja kvaliteetset heina teha. See on talvel lammaste põhisööt. Pereliikmed ja sõbrad aitavad heinakoormaid ära vedada.

Ioan: „Minu jaoks on üks õnnelikumaid aegu kõndida hommikul aasal pärast heinakoristust, kui kogu saak on sisse veetud.”

Sügisene lammaste kogumine

Et karjus saaks uted võõrutatud talledest eraldada, kogutakse lambad mägedest kokku.

Ioan: „Ka siis, kui mägedes pole tarasid või kiviaedu, eksivad lambad harva ära või lähevad kellegi teise maale uitama. Meie talus teab utt, kust piir läheb. Utt on selle õppinud oma emalt või karjaselt ning annab need teadmised edasi teistele emasloomadele. Ent tuleb ette ka seda, et mõnda ära eksinud lammast peab tunde või isegi päevi taga otsima.”

Karjused ka kontrollivad ja ostavad jäärasid ning valmistavad neid paaritamiseks ette. Iga 25 kuni 50 ute kohta on vaja ühte jäära. Jäärad on investeering karja tulevikku.

Kui jäärad on uttedega paaritunud, uurib karjus kümne kuni kaheteistkümne nädala pärast ultraheliskanneri abil, millised uted on tiined ja mitut talle on kevadel oodata. Sigimatud uted müüakse ära. Ühte talle ootavad uted pannakse kokku, kaksikuid või kolmikuid kandvatele uttedele pööratakse aga erilist tähelepanu ja antakse lisatoitu.

Talvine toitmine

Lühikestel talvepäevadel kulub karjusel enamik valgest ajast tiinete uttede toitmisele. Olgu ilm milline tahes, on karjus alati lammaste ligi ning hoolitseb selle eest, et neil oleks käredatel talvepäevadel piisavalt toitu.

Gerwyn: „Sellisel ajal vajavad lambad, et karjus neid toidaks ja kaitseks.”

Rhian: „On tõeliselt virgutav olla väljas igal aastaajal ja näha pealt loomastiku ja taimkatte muutumist – see on tore lisahüvitus karjasetöö eest, mida ma nii väga armastan.”

[Kaart lk 12]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PÕHJA-IIRIMAA

IIRIMAA

ŠOTIMAA

WALES

INGLISMAA

[Pilt lk 14]

Ioan kontrollib jäära

[Pilt lk 14]

Gerwyn koos hästitreenitud karjakoeraga