Natsid ei suutnud mind ümber kasvatada

Jutustab Hermine Liska

MINU muretu lapsepõlv sai ootamatult läbi, kui 1938. aastal haaras mu kodumaa Austria üle võimu Adolf Hitler koos oma natsiparteiga. Peagi nõuti minult ja mu koolikaaslastelt, et kasutaksime tervitust „Heil Hitler!”, laulaksime natsilaule ja ühineksime hitlerinoorte liikumisega. Loomulikult keeldusin resoluutselt seda tegemast. Selgitan kohe lähemalt, miks.

Kasvasin koos nelja vanema vennaga üles talus Austrias Kärnteni liidumaal Sankt Walburgeni külas. Minu vanemad olid Johann ja Elisabeth Obweger. 1925. aastal sai isast Bibelforscher (piibliuurija), nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti. Ema ristiti aastal 1937. Lapsest saadik õpetasid nad mulle Piibli põhimõtteid ja aitasid mul hakata Jumalat ja tema loodut armastama. Näiteks selgitasid nad, miks on vale ühtki inimest jumaldavalt austada. Jeesus Kristus sõnas: „Sa pead kummardama Jehoovat, oma Jumalat, ja osalema üksnes tema pühas teenistuses” (Luuka 4:8).

Ema ja isa olid väga külalislahked. Meil käis palju külalisi ja mitu põllutöölist elas meie seitsmeliikmelise pere juures. Laulsime palju – see komme on siiani Kärntenis laialt levinud – ja meil oli palju põnevaid keskustelusid piibliteemadel. Meenutan heldimusega pühapäevahommikusi piibliuurimisi, mil terve pere oli kogunenud elutuppa laua äärde.

Hirm asendab vabaduse

Saksamaa annekteeris Austria, kui olin umbes kaheksa aastat vana. Sealtpeale suurenes surve alluda natsipartei nõudmistele ja peagi sunniti kõiki kodanikke tervitama üksteist natsitervitusega „Heil Hitler!”. Keeldusin sellest, kuna „heil” tähendab saksa keeles „päästet” ja ma ei kavatsenud anda mõista, nagu ootaksin päästet Hitlerilt. Teadsin, et Jeesus Kristus on minu päästja (Apostlite teod 4:12). Selle seisukoha tõttu pilkasid mind pidevalt mu õpetajad ja klassikaaslased. Kui olin 11-aastane, teatas algkooli direktor: „Hermine, ma saadan su tagasi 1. klassi. Ma ei talu nii põikpäist last oma klassis!”

Kuna keeldusime vendadega vankumatult Hitlerit tervitamast, kutsuti isa kohtu ette. Teda sunniti kirjutama alla dokumendile, kus ta oma usust lahti ütleb. Lisaks oli dokumendis kirjas, et ta kohustub kasvatama oma lapsi natsiideoloogia järgi. Isa keeldus alla kirjutamast ja selle tagajärjel võeti vanematelt ära kõigi oma laste eestkosteõigus ning mind saadeti kodunt 40 kilomeetri kaugusele ümberkasvatusasutusse.

Peagi valdas mind koduigatsus ja ma nutsin sageli. Sealne kasvataja püüdis samal  ajal sundida mind ühinema hitlerinoortega, ent tulutult. Teised tüdrukud püüdsid natsilipu tervitamise ajal minu paremat kätt üleval hoida, kuid ma sõdisin sellele vastu. Tundsin nii nagu vanaaja jumalateenijad, kes sõnasid: „Jäägu see meist kaugele, et me jätame maha Jehoova ja teenime teisi jumalaid!” (Joosua 24:16).

Vanematel oli keelatud mind külastada. Nad leidsid siiski salaja võimalusi minuga kooliteel ja koolis kohtuda. Need lühikesed kokkusaamised andsid mulle tohutult jõudu, et Jehoovale ustavaks jääda. Ühel sellisel korral andis isa mulle väikese Piibli, mille ma hoolikalt voodisse ära peitsin. Armastasin nii väga Piiblit lugeda, kuigi pidin olema ülimalt ettevaatlik. Kord oleksin äärepealt vahele jäänud, aga mul õnnestus Piibel kiiresti teki alla sokutada.

Mind saadetakse ära kloostrisse

Kuna kasvatajatel ei õnnestunud mind kuidagi ümber kasvatada, kahtlustasid võimud, et vanemad avaldavad mulle siiani mõju. Seepärast saadeti mind 1942. aasta septembris rongiga Saksamaale Münchenisse. Seal pandi mind katoliiklikusse Adelgundeni-nimelisse kooli, mis oli ühtlasi klooster. Üleviimisel leidsid nunnad mu Piibli ja võtsid selle ära.

Sellest hoolimata olin kindlalt otsustanud pidada kinni oma uskumustest ja ma keeldusin minemast jumalateenistustele. Rääkisin ühele nunnale, et vanemad lugesid mulle igal pühapäeval Piiblit. Mind üllatas, mida nunn seepeale tegi. Ta andis mulle Piibli tagasi! Ilmselt puudutasid mu sõnad ta südant. Nunn laskis mul koguni Piiblit ette lugeda.

Kord sõnas üks õpetaja: „Hermine, sa oled blond ja sul on sinised silmad. Sa oled germaani, mitte juudi päritolu. Jehoova on juutide jumal.”

Vastasin: „Aga Jehoova on teinud kõik. Ta on meie kõigi Looja!”

Ka direktor avaldas mulle survet. Ta lausus: „Hermine, kas sa tead, et üks su vendadest astus sõjaväkke. Sa võiksid ta head eeskuju järgida!” Teadsin, et see vastab tõele,  ent mul polnud mingit kavatsust venna jälgedes käia.

„Ma ei järgi mitte oma venda, vaid Jeesus Kristust,” kostsin. Direktor ähvardas, et saadab mu psühhiaatrilisse osakonda, ja käskis nunnadel isegi mu asjad valmis panna. Miskipärast aga ei viinud ta oma ähvardust ellu.

1943. aasta suvel pommitati Münchenit ja meid lapsi viidi Adelgundenist maale. Seal olles mõtlesin sageli ema sõnadele: „Isegi kui me peaksime olema teineteisest lahus ja sa ei saa minult kirju, siis tea, et Jehoova ja Jeesus on alati sinuga. Nad ei hülga sind eales. Palveta lakkamata!”

Mind lubatakse koju

1944. aasta märtsis viidi mind tagasi Adelgundenisse, kus veetsime enamiku ajast nii päeval kui öösel pommivarjendis, kuna Münchenit pommitati ägedalt. Mu vanemad nõudsid sel ajal vahetpidamata, et mind neile tagastataks. Lõpuks tuldi neile vastu ja 1944. aasta aprilli lõpus lubati mul koju naasta.

Kui saabus aeg direktoriga hüvasti jätta, sõnas ta: „Hermine, kirjuta meile, kui koju jõuad. Jää endale kindlaks!” Milline hämmastav meelemuutus! Kuulsin, et üsna pea pärast minu lahkumist sai üheksa tütarlast ja kolm nunna pommirünnakus surma. Kui õudne on küll sõda!

Samas olin ääretult õnnelik, et saan jälle koos oma perega olla. Mais 1944, kui sõda veel möllas, lasin end vannis ristida, sümboliseerimaks oma pühendumust Jehoovale. Kui 1945. aastal sõjategevus lõppes, alustasin täisajalist teenistust. Ihkasin nii väga jagada teistega head sõnumit Jumala kuningriigist, mis on inimkonna ainus lootus leida kestvat rahu ja julgeolekut (Matteuse 6:9, 10).

Aastal 1950 kohtusin Erich Liskaga, noore Jehoova tunnistajate reisiva ülevaatajaga Viinist. Abiellusime 1952. aastal ja peagi käisin Erichiga kaasas, kui ta külastas kogudusi, et neid vaimselt tugevdada.

Meie esimene laps sündis 1953. aastal ja pärast teda sündis veel kaks last. Suurenenud perekohustuste tõttu katkestasime täisajalise teenistuse. Elu on mulle õpetanud, et Jumal ei valmista meile eales pettumust, kui me tema ligi hoiame, vaid annab meile jõudu. Ta ei ole jätnud mind iial hätta. Eriti osutus see tõeks pärast mu kalli kaasa surma 2002. aastal. Jehoova on olnud mulle lohutuse ja jõu allikas.

Vaadates tagasi oma elule, olen ääretult tänulik emale ja isale, kes istutasid minu noorde südamesse armastuse Jumala ja tema Sõna – tõelise tarkuseallika – vastu (2. Timoteosele 3:16, 17). Üle kõige aga olen tänulik Jehoovale, kes aitab mind ikka eluraskustest läbi.

[Väljavõte lk 19]

„Ma ei järgi mitte oma venda, vaid Jeesus Kristust”

[Pilt lk 19]

Meie pere oma talumaal Sankt Walburgenis

[Pildid lk 19]

Minu vanemad Elisabeth ja Johann Obweger

[Allikaviide]

Mõlemad fotod: Foto Hammerschlag

[Pilt lk 20]

Koos abikaasa Erichiga