„Kõige võimekam õpimasin universumis”

VÄIKESE lapse aju on nimetatud „kõige võimekamaks õpimasinaks universumis” ja seda täiesti põhjendatult. Kui lapsuke tuleb maailma, on ta valmis haarama endasse kõiki teda ümbritsevaid vaatepilte, helisid ja tundmusi.

Üle kõige on beebi huvitatud teistest inimestest: nägudest, häältest, puudutustest. Penelope Leach ütleb oma raamatus „Babyhood”: „On tehtud hulk uuringuid selle kohta, millised vaatepildid huvitavad beebit kõige enam, millised helid talle meeldivad ja ta tähelepanu köidavad ning milliseid tundmusi ta kõige ilmsemalt püüab jäljendada. Sagedamini ja hõlpsamini kättesaadavaks teeb kõik selle tema eest hoolitsev täiskasvanu.” Pole siis midagi imestada, et vanematel on lapse arengus sedavõrd tähtis roll!

„Ma rääkisin nagu pisike laps”

Nii vanemaid kui ka pediaatreid hämmastab see, kuidas vastsündinu on võimeline õppima keelt seda vaid kuulates. Teadlased on leidnud, et mõne päevaga saab beebi tuttavaks ema häälega ja eelistab seda võõra omale; mõne nädalaga eristab ta oma vanemate emakeele kõnepilti muude keelte omast; ja mõne kuuga taipab ta sõnadevahelisi seoseid ning suudab eristada tavapärast kõnelemist mõistetamatutest häälikulistest väljendustest.

 Kristlik apostel Paulus kirjutas: „Kui ma olin pisike laps, siis ma rääkisin nagu pisike laps” (1. Korintlastele 13:11). Kuidas imik räägib? Tavapäraselt väljendab ta end seosetu lalisemisega. Kas need on tühipaljad häälitsused? Kaugel sellest! Dr Lise Eliot tuletab meile meelde, et kõneakt on „keerukas motoorne oskus, mis eeldab huuli, keelt, suulage ja kõri juhtivate kümnete lihaste kiiret koordinatsiooni”. Ta lisab: „Ehkki lalisemine näib beebidel olevat lihtsalt võluv viis tähelepanu võita, on tegemist ka väga olulise harjutusega keeruka kõnegümnastika valdamiseks.” („What’s Going On in There? – How the Brain and Mind Develop in the First Five Years of Life.”)

Vanemad vastavad beebi lalisemisele end elavalt väljendades ja ka sellel on oma eesmärk. Liialdatud kõneviis stimuleerib imikut vastama. Selline edasi-tagasi suhtlus õpetab talle kõnelemise algeid, mida läheb vaja väljendusoskuseks kogu ülejäänud elu jooksul.

Muutuvad rollid

Beebi vanemad on üsnagi hõivatud oma lapsukese igapäevavajaduste rahuldamisega. Laps nutab, ja kohe on keegi valmis teda toitma. Laps nutab, ja kohe on keegi valmis ta mähkmeid vahetama. Laps nutab, ja kohe on keegi valmis teda sülle võtma. Selline hell hoolitsus on igati kohane ja vajalik. Eeskätt just nõnda täidavad vanemad endi kui hooldajate rolli (1. Tessalooniklastele 2:7).

Ülaltoodut silmas pidades on täiesti loomulik, et beebi peab end universumi keskpunktiks ning arvab, et täiskasvanud – eriti vanemad – on olemas üksnes selleks, et tema soove rahuldada. Selline suhtumine on küll ekslik, ent täiesti mõistetav. Pidagem meeles, et rohkem kui aasta kogeb beebi seda tõepoolest päevast päeva. Tema vaatekohast on ta monarh impeeriumis, mille alamateks on suured inimesed, kelle ülesandeks ongi teda teenida. Perenõustaja John Rosemond kirjutab: „Kulub kõigest napilt paar aastat sellise ebarealistliku mulje kujundamiseks; kulub aga veel vähemalt kuusteist aastat, et sellest lahti saada! Ja paradoksaalsel kombel jääb vanemate teha järgmine: panna laps sellist muinasjutulist pilti uskuma, et see siis hiljem – ehk küll leebel moel – purustada.”

Umbes kahe aasta vanuses hakkab see pettekujutelm tõepoolest haihtuma, kui lapsevanema hooldajaroll läheb üle kasvatajarolliks. Nüüd saab pisipõnn teadlikuks, et vanemad ei tantsi tema pilli järele – hoopis temalt oodatakse nende juhendamisele allumist. Lapse ainuvalitsus on kukutatud ja ta ei pruugi muutunud režiimi üle sugugi õnnelik olla. Nördinult üritab ta oma juhtpositsiooni säilitada. Mil moel?

 Mida teha jonnitujudega

Umbes kahe aasta vanuselt ilmneb paljude väikelaste juures käitumise radikaalne muutumine tihtilugu just jonnitujude näol. See on vanematele nördimusttekitav periood. Äkitselt on põngerja lemmikväljendiks saanud „Ei!” või „Ei taha!”. Oma vastuoluliste tunnetega võideldes võib ta tunda pettumust nii iseenda kui oma vanemate pärast. Ta soovib neist kaugeneda ja samas nende lähedal olla. Nõutud vanemad ei oska midagi mõistlikku ette võtta ja millestki ei paista ka abi olevat. Milles on asi?

Mõelgem sellele, kui radikaalne muutus on toimunud pisipõnni elus. Alles hiljuti pruukis tal vaid nuttu tihkuda, kui täiskasvanud jooksujalu kohale tõttasid. Nüüd hakkab ta taipama, et tema „käsud” kehtisid vaid ajutiselt ning et edaspidi tuleb tal vähemalt mõne asjaga ise hakkama saada. Üha enam hakkab ta saama aru, et on alluva rollis, mida kokkuvõtlikult võiks iseloomustada Piibli manitsusega „Lapsed, kuulake oma vanemate sõna igas asjas” (Koloslastele 3:20).

Neil keerulistel aegadel peaksid vanemad jääma kindlalt oma autoriteedi juurde. Kui nad teevad seda vankumatul, kuid armastaval moel, kohaneb laps oma uue rolliga. Ja see, mida ta õpib, valmistab teda ette edasiseks imetlusväärseks kasvuks.

Iseloomulikud moraalsed omadused

Loomad ja isegi masinad suudavad tuvastada sõnu ja jäljendada kõnet. Ent vaid inimene oskab end kõrvalt jälgida. Nii suudabki kahe-kolmeaastane väikelaps tunda selliseid emotsioone nagu uhkus, häbi ning süü- ja piinlikkusetunne. Need on esimesed etapid, et saada moraalsete omadustega täiskasvanuks, kes ka siis, kui teised käituvad valesti, suudab vankumatult seista selle eest, mis on õige.

Umbes sel ajal märkavad vanemad veel üht imelist asja. Nende laps saab teadlikuks teiste tunnetest. Paariaastasena ta mängis kõrvuti teistega, nüüd aga mängib ta koos teistega. Ka tajub ta, mis vanematele rõõmu teeb, ja soovib neile meele järele olla. Seega muutub ta tõenäoliselt kergemini õpetatavaks.

Kolmeaastane laps omandab järjest rohkem arusaamu õige ja vale, hea ja halva kohta. Kahtlemata on see vanematele õige aeg õpetada oma lapsi sihiga aidata neil sirguda vastutustundelisteks täiskasvanuteks.

[Väljavõte lk 5]

Mõne päevaga saab beebi tuttavaks ema häälega ja eelistab seda võõra omale

[Väljavõte lk 6]

Kolmeaastane laps omandab järjest rohkem arusaamu õige ja vale, hea ja halva kohta

[Kast lk 6]

MIKS LAPS AINA JONNIB

„Mõnikord arvavad vanemad, et jonnitujud johtuvad sellest, et nad on lapse nõudmistele reageerides vea teinud,” kirjutab John Rosemond väljaandes „New Parent Power”. „Vanemad võivad mõelda, et kuna nemad ise on teinud midagi, mis jonnituju vallandas, tuleb neil selle lõpetamiseks võimalikult kiiresti midagi ette võtta. Niisiis, öelnud enne „Ei!”, ütlevad nad nüüd „Jah!”. Või olles lapsele laksu andnud, lubavad nad nüüd talle enamgi, kui ta algselt nõudis, et vaid oma süütunnet vaigistada. Sellised manöövrid lähevad läbi. Jonnituju kaob, vanemad tunnevad kergendust ning laps, kes õpib, et jonnihoog on edukas moodus enda tahtmist saada, korraldab seda üha enam ja aina meisterlikumalt.”