Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mida ütlevad lapsevanemad

Mida ütlevad lapsevanemad

Mida ütlevad lapsevanemad

Lapse teismeiga esitab paljudele vanematele terve rea uusi väljakutseid. Kuidas aidata tal läbida edukalt see elujärk, mis võib temale sama segadusttekitav olla kui sinule? Lugegem, mida ütlevad lapsevanemad maailma eri paigust.

MUUTUSED

„Kui mu poeg oli noorem, võttis ta mu nõu kuulda, ilma et oleks seda küsitavaks pidanud. Ent kui ta teismeikka jõudis, paistis, nagu seadnuks ta minu autoriteedi kahtluse alla. Ta pidas küsitavaks nii seda, mida ütlesin, kui ka seda, kuidas ma seda ütlesin.” (Frank, Kanada)

„Mu poeg ei räägi enam nii palju kui varem. Mul tuleb pigem küsida, mis tal mõttes on, kui oodata, et ta mulle sellest ise kõneleks. Pole kerge küsimusele vastust saada. Vastus küll tuleb – ent mitte kohe.” (Francis, Austraalia)

„Kannatlikkus on väga oluline. Mõnikord on tahtmine midagi ägedalt pahvatada, aga alati on paremaks lahenduseks maha rahuneda ja lastega vestelda.” (Felicia, USA)

SUHTLEMINE

„Vahetevahel püstitab teismeeas tütar mu ette kaitsemüüri, vahetevahel aga arvab, et ma kritiseerin teda alusetult. Pean talle meelde tuletama, et ma armastan teda, et me oleme ühel poolel ning et ma kaitsen tema huve.” (Lisa, USA)

„Kui mu lapsed olid väiksemad, rääkisid nad heal meelel, mis neil meeles mõlkus. Nende mõtteid oli kerge teada saada. Nüüd tuleb mul üritada olla mõistev ning näidata, et pean neist kui indiviididest lugu. Ainult nii räägivad nad mulle, mis neil südamel on.” (Nan-hi, Lõuna-Korea)

„Sellest ei piisa, kui teismelistel teatud asjad ära keelata. Meil tuleb küsimust koos analüüsida ja pidada tõsiseid vestlusi, mis puudutaksid nende südant. Selleks, et nad ütleksid seda, mida nad tegelikult mõtlevad, tuleb meil olla valmis kuulama, mis neil öelda on, kuigi sealt võib tulla midagi sellist, mida eelistaksime mitte kuulda.” (Dalila, Brasiilia)

„Kui mul on vaja tütart parandada, püüan teha seda nelja silma all, mitte teiste juuresolekul.” (Edna, Nigeeria)

„Mõnikord, kui ma pojaga kõnelen, kipuvad mu tähelepanu hajutama muud kodused toimetused ning ma pole keskendunud täielikult temale. Ta tajub seda ning ma arvan, et see on üks põhjusi, miks ta minuga suurt ei räägi. Mul on vaja püüda talle rohkem tähelepanu pöörata, nii et ta ka edaspidi oma mõtteid avaldaks.” (Miriam, Mehhiko)

ISESEISVUS

„Olin alati kartnud oma teismeeas lastele iseseisvust anda ning kahtlemata oli see nii mõnegi konflikti põhjuseks. Arutasin nendega seda küsimust avameelselt. Selgitasin, mis minus kartusi äratab, misjärel nemad selgitasid, miks nad soovivad saada rohkem vabadust. Suutsime jõuda kokkuleppele, et nemad saavad rohkem vabadust minu kehtestatud mõistlikes piirides.” (Edwin, Ghana)

„Mu poeg soovis saada mootorratast. Olin sellele mõttele sedavõrd vastu, et hakkasin teda hurjutama ja tooma välja mootorratta ostmisega kaasnevaid kõikvõimlikke negatiivseid seiku, ilma et oleksin jätnud talle võimalust omapoolset selgitust anda. See ajas ta vihale ja andis talle otsusekindlust mootorratas igal juhul saada. Otsustasin asjale teistmoodi läheneda. Soovitasin pojal uurida küsimust iga nurga alt, võttes arvesse ka ohte, kulusid ning nõudeid juhiloa taotlemisele ja säilitamisele. Samuti panin talle ette küsida nõu koguduse küpsetelt kristlastelt. Jõudsin arusaamisele, et selle asemel et ma enda arvamust peale suruksin, on hoopis etem julgustada poega oma soovidest vabalt rääkima. Sel teel jõudsin tema südameni.” (Hye-young, Lõuna-Korea)

„Kehtestasime piirid, kuid andsime ka järk-järgult vabadusi. Mida paremini lapsed neid vabadusi kasutada oskasid, seda enam nad neid said. Avasime neile võimalusi vabadus välja teenida, näidates seega, et me soovime, et nad seda saaksid. Kui nad aga usaldust kuritarvitasid, lasime neil kanda ka selle tagajärgi.” (Dorothée, Prantsusmaa)

„Ma ei madaldanud kunagi oma mõõdupuid. Aga kui lapsed olid sõnakuulelikud, olin valmis tegema mööndusi. Näiteks mõnel korral lubasin neil hiljem koju tulla. Kui nad enam kui kord kojutulekuajast kinni ei pidanud, tuli neil tagajärgede eest vastutada.” (Il-hyun, Lõuna-Korea)

„Mida kuulekam ja vastutustundelisem on töötaja, seda vastutulelikum on ta ülemus. Samamoodi võib mu poeg näha, et mida kuulekam ja vastutustundelisem ta meie seatud piirides on, seda enam iseseisvust ta vähehaaval ära teenib. Mu poeg teab, et nii nagu töötaja saab karistada, kui ta oma kohustusi ei täida, võib ka tema väljateenitud iseseisvusest ilma jääda, kui ta ei kasuta seda vastutustundeliselt.” (Ramón, Mehhiko)

[Väljavõte lk 22]

„Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õpetussõnad 22:6)

[Kast/pildid lk 23]

PERELOOD

„On tore kogemus olla teismeliste isa”

Joseph: Mu kaks vanimat tütart on teismelised ja minu meelest on oluline kuulata ja tunnustada nende seisukohti. Püüan olla aus oma puuduste suhtes ja lugupidav tütardega vesteldes, kuna see aitab avameelselt suhelda. Tunnen, et tänu Jumala Sõna Piibli juhatusele on tore kogemus olla teismeliste isa.

Lisa: Märkasin, et kui meie vanim tütar jõudis teismeikka, vajas ta veel enam mu tähelepanu. Mäletan, et võtsin palju aega, et teda kuulata, temaga rääkida ja teda kinnitada. Oleme mehega oma tütardele öelnud, et nad võivad meiega kõigest rääkida ning et me austame nende tundeid. Katsun elada kirjakohas Jaakobuse 1:19 toodud sõnade järgi ja olla „nobe kuulama, pikaldane rääkima”.

Victoria: Ema on mu parim sõbranna. Ma pole kunagi kohanud teist nii armast ja hoolivat inimest, ja ta on kõikidega samasugune. Teda võiks iseloomustada üheainsa sõnaga „lahe”. Teda ei suudaks küll keegi asendada.

Olivia: Mu isa on hooliv ja heldekäeline. Ta on alati valmis teisi materiaalselt aitama, kuigi meil endilgi tuleb piskuga läbi ajada. Isa oskab olla tõsine, aga oskab ka tõesti mõnusalt aega veeta. Ta on musterisa ja mul on hea meel, et ta on just minu isa!

„Meil pole aega igavleda!”

Sonny: Kui tüdrukutel on mõni probleem, istub kogu pere maha ja arutab seda. Räägime ausalt oma tunnetest ja lähtume otsuste tegemisel Piibli põhimõtetest. Katsume Yneziga aidata kaasa sellele, et tüdrukutel oleksid head ja vaimselt küpsed kaaslased. Meie sõbrad on nende sõbrad ja vastupidi.

Ynez: Oleme tegusad ja teeme kõike koos perega. Jehoova tunnistajatena osaleme kuulutustööl, uurime isiklikult ja koos perega Piiblit ning lööme kaasa vabatahtlikus töös – sealhulgas hädaabi andmises ja kuningriigisaalide ehitustel. Seda kõike tasakaalustame mõnusa meelelahutusega. Meil pole aega igavleda!

Kellsie: Isa on hea kuulaja ja ta peab terve perega nõu, enne kui mõne tähtsa otsuse teeb. Mu ema on alati minu jaoks olemas, kui ma abi vajan või kui tahan temaga lihtsalt rääkida.

Samantha: Ema paneb mind end tundma nii erilise, armastatu ja tähtsana – ta ise ei pruugi sellest arugi saada. Ta kuulab mind ja hoolib minust. Ma ei vahetaks meie sõprust mitte millegi vastu.

[Pildid]

Perekond Camera: Joseph, Lisa, Victoria, Olivia ja Isabella

Perekond Zapata: Kellsie, Ynez, Sonny ja Samantha

[Pilt lk 22]

Vanemad võivad lubada mingil määral iseseisvust, kuid neil tuleb kehtestada ka mõistlikud piirid