Kaalugem tõendeid

SA VIIBID kaugel asustamata saarel. Rannal kõndides jääb sulle silma kivirahn, millele on uuristatud „John 1800”. Kas sa arvad, et kuna see on kauge ja asustamata saar, on kiri tuule ja vee toimel tekkinud? Loomulikult mitte! Sa järeldad igati põhjendatult, et keegi on selle kivisse kraapinud. Mis annab selleks alust? Esiteks, selgesti loetavate tähtede ja numbrite jada – isegi kui need on võõras keeles – ei teki iseenesest. Teiseks, kirjas on mõttekas teave, mis osutab mõistuslikule allikale.

Igapäevaelus puutuvad inimesed kokku kõikmõeldavas vormis kodeeritud infoga: muu hulgas pimedate kirja või tähestikutähtedega, samuti skeemide, nootide, väljaöeldud sõnade, käeviibete, raadiosignaalide ning arvutiprogrammidega, kus kahendkoodis kasutatakse nulle ja ühtesid. Infokandjaks võib olla praktiliselt ükskõik mis alates valgusallikast ja raadiolainetest kuni paberi ja tindini. Igal juhul seostavad inimesed mõttekat teavet alati mõistuslikkusega – välja arvatud juhul, kui sedalaadi teave on mahutatud elusrakku. See info lihtsalt tekkis juhuslikult või pani end mingil moel ise kirja, nagu seda väidavad evolutsionistid. Kuid kas see ikka on nii? Vaadelgem tõendeid.

Kas keerukas info suudab end ise kirja panna?

Peaaegu igasse inimese keha elusraku tuuma on talletatud imestusväärne kood nimetusega desoksüribonukleiinhape, lühendatult DNA. Seda kannab pikk kaksikahelaline molekul, mis sarnaneb keerdunud köisredeliga. Inimese DNA on justkui retsept või programm, mis juhendab triljonite tema keha rakkude formeerumist, kasvu, tööd ja taastootmist. DNA-d moodustavaid põhiühikuid nimetatakse nukleotiidideks. Neid ühikuid märgistatakse tähtedega A, C, G ja T, olenevalt millist keemilist alust need sisaldavad. * Nii nagu tähestiku tähti, saab neid nelja tähte mitmeti kombineerida, nii et moodustuksid „laused” – kopeerumist ja teisi rakusiseseid protsesse määravad juhendid.

Kogu seda DNA-s talletuvat infopakendit nimetatakse genoomiks. Tähtede mõningad järjestused inimese DNA-s on temale ainuomased, sest DNA sisaldab informatsiooni  inimese pärilikkuse kohta – silmade ja naha värvi, nina kuju ja muu kohta. Lühidalt öeldes võiks inimese genoomi võrrelda hiigelsuure raamatukoguga, kus on retseptid keha iga osa kohta, nii et lõpp-produktiks on konkreetne indiviid.

Kui suur on see „raamatukogu”? Selles on umbes kolm miljardit „tähte” ehk nukleotiidi (alusepaari). Kui see kõik paberile ümber kirjutada, koosneks teos 200-st 1000-leheküljelisest telefoniraamatu suurusest köitest, nagu teatab Inimgenoomi Projekt.

Need faktid tuletavad meelde üht suurepärast umbes 3000 aastat tagasi kirja pandud palvet Piibli Laulus 139:16: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud.” Muidugi mitte ei lähtunud kirjutaja teaduse seisukohalt, kuid ta andis lihtsas keeles edasi hämmastavalt täpse käsituse, mis toob ilmekalt välja Jumala aukartustäratava tarkuse ja väe. Kuidas küll see erineb muudest iidsetest religioossetest kirjutistest, mis kubisevad mütoloogiast ja ebausust!

Kes koostas „raamatukogu”?

Kui mõistus ütleb meile, et kivirahnule uuristatud kirjal „John 1800” peab olema mõistuslik allikas, siis kas ei peaks olema mõistuslik allikas ka määratult keerukamal ja tähendusrikkamal infol, mida sisaldab DNA? Info on ju info, ükskõik kus või millisel kandjal see ka poleks. Arvuti- ja infoteadlane Donald Johnson ütleb, et keemia- ja füüsikaseadusi arvestades oleks keeruka info või selle info töötlemise süsteemide juhuslik teke võimatu. Võib põhjendatult järeldada, et mida keerukam infopakend, seda suuremat mõistuslikkust eeldab selle kirjapanek. „John 1800” võib ka laps kirja panna, ent elukoodi suutis kirja panna vaid üleinimlik mõistus. Liiatigi, koos iga uue avastusega „paistab eluslooduse keerukus kasvavat lausa astmeliselt”, nagu seda mainib ajakiri „Nature”.

Kanda raamatukogutäis DNA-s sisalduvat keerukat infot pimeda juhitamatu protsessi arvele tähendab minna vastuollu mõistuse ja inimkogemusega. * Selline arusaam nõuab usku, mis läheb üle igasuguse mõistlikkuse piiride.

Püüdes kõigest väest Jumalat kogupildist välja jätta, on evolutsionistid jõudnud mõnikord järeldustele, mis hiljem on osutunud  ekslikeks. Võtkem näiteks vaate, et umbes 98 protsenti meie genoomist on rämps – raamatukogu täis retsepte, mis sisaldavad miljardeid kasutuid sõnu.

Kas see ikka on rämps?

Bioloogid on kaua aega olnud arvamusel, et DNA on valkude tootmise retsept ja mitte midagi muud. Ent aja jooksul on saanud selgeks, et valgusünteesi koodi sisaldab kõigest 2 protsenti genoomist. Mis on ülejäänud 98 protsendi DNA otstarve? Kohe oletati, et see mõistatuslik DNA on „evolutsiooniline rämps”, mainib Austraalia Brisbane’i Queenslandi ülikooli molekulaarbioloogia professor John Mattick.

Termini „rämps-DNA” väljamõtlejaks peetakse evolutsionist Susumu Ohnot. Oma referaadis „Nii palju rämps-DNA-d meie genoomis” kirjutab ta, et allesjäänud DNA-järjestused on „looduse ebaõnnestunud eksperimentide jäänukid. Maakera on väljasurnud liikide fossiilsetest jäänustest üle külvatud; kas saab siis imestada, et ka meie genoom on täis väljasurnud geenide jäänukeid”.

Kuidas mõjutas käsitus rämps-DNA-st geneetikateadust? Molekulaarbioloog Wojciech Makalowski ütleb, et selline mõttesuund „tõukas peavoolu teadlasi mittekodeeriva [rämps-]DNA uurimisest eemale”. Erandiks oli väike hulk teadlasi, kes, „riskeerides saada naeruvääristatud, uurisid vähepopulaarseid valdkondi. Tänu neile hakkas vaade rämps-DNA-le ... 1990. aastatel algul muutuma”. Ta lisab, et üldiselt peavad bioloogid nüüd seda, mida nimetati rämpsuks, „genoomseks kallisvaraks”.

Mattick on arvamusel, et rämps-DNA teooria on klassikaline näide teaduslikust traditsioonist „kalduda faktide objektiivsest analüüsist kõrvale”. „Seda, et tõrguti tunnistamast kõiki järelmeid, võiks õigusega liigitada üheks suuremaks veaks molekulaarbioloogia ajaloos,” sõnab ta. On ilmselge, et teaduslik tõde tuleb kindlaks määrata tõendite, aga mitte populaarse arvamuse põhjal. Mida näitavad seda silmas pidades viimasel ajal leitud tõendid „rämps-DNA” rolli kohta?

Mis on „rämpsu” funktsioon

Autotehas kasutab osade valmistamiseks masinaid. Nende osadega võiks võrrelda raku valke. Tehasel on tarvis ka seadmeid ja süsteeme, millest ühed monteeriksid need osad sammhaaval kokku, teised aga toimiksid montaažiliini kontrollide või reguleerijatena. Sama käib ka rakusiseste talitluste kohta. Ning siin astubki teadlaste sõnul tegevusse „rämps-DNA”. Valdav osa sellest sisaldab retsepti rühma keerukate molekulide tarbeks nimetusega regulaator-RNA (ribonukleiinhape), millel on võtmeroll raku arengus, küpsemises ja talitluses. * „Juba ainuüksi see, et need mõistatuslikud regulaatorid olemas on, näitab, et meie arusaam kõige põhilisematest asjadest ... on uskumatult naiivne,” tõdeb matemaatik ja bioloog Joshua Plotkin ajakirjas „Nature”.

Samuti vajab tõhusalt töötav tehas hästitoimivaid kommunikatsioonisüsteeme. See kehtib ka raku puhul. Ontario Toronto ülikooli rakubioloog Tony Pawson selgitab: „Rakkudesisene signaalinfo levib pigem infovõrgustike kui lihtsate ja eraldi funktsioneerivate juhtteede vahendusel”, mis teeb kogu protsessi varemarvatust „määratult keerukamaks”. Jah, nagu tõdes üks Princetoni ülikooli geneetik, „on paljud rakkudesisest ja -vahelist talitlust määravad mehhanismid ja printsiibid seniajani mõistatus”.

Iga uus raku kohta tehtud avastus viitab veelgi kõrgemale korrastatuse ja keerukuse tasemele. Miks siis ikka püsivad nii paljud arvamuse juures, et elu ja keerukaim infosüsteem, mida inimene üldse teab, on juhusliku evolutsiooniprotsessi tagajärg?

[Allmärkused]

[Kast lk 5]

KUI PIKK ON INIMESE DNA?

Inimese ühe keharaku DNA on väljavenitatuna ligikaudu kaks meetrit pikk. Kui saaks eraldada kogu organismi triljonist rakust DNA ja ahelad järjestikku liita, võrduks kogupikkus mõningate arvestuste järgi 670-kordse vahemaaga maakeralt päikseni ja tagasi. Selle distantsi läbimiseks valguse kiirusel kuluks umbes 185 tundi.