Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Püüded hoida Jumala Sõna rahvast eemal

Püüded hoida Jumala Sõna rahvast eemal

Püüded hoida Jumala Sõna rahvast eemal

AJA möödudes püüti Piiblit tõlkida üldkasutatavatesse keeltesse. Vähesed suutsid lugeda Piiblit heebrea või kreeka keeles, milles see algselt kirja pandi. Enamikul meist oleks raskusi Jumala Sõnast arusaamisega, kui see oleks olemas vaid neis vana-aja keeltes.

Umbes 300 aastat enne seda, kui Jeesus elas maa peal, hakati Piibli heebreakeelset osa tõlkima kreeka keelde. Seda kreekakeelset tõlget tuntakse kui Septuagintat. Umbes 700 aastat hiljem tegi Hieronymus kuulsa tõlke, mida nimetatakse Vulgataks. See on tervikpiibel ladina keeles, mis oli sel ajal Rooma impeeriumis laias kasutuses olev keel.

Hiljem hakkas ladina keel hääbuma ja seda oskasid üksnes hea haridusega inimesed. Katoliku kirik aga takistas Piibli tõlkimist muudesse keeltesse. Usujuhid väitsid, et heebrea, kreeka ja ladina keel on ainsad sobilikud Piibli keeled. *

Kirikulõhed ja Piibli tõlkimine

Üheksandal sajandil m.a.j hakkasid Tessaloonika misjonärid Methodios ja Kyrillos, kes tegutsesid Bütsantsi idakiriku heaks, edendama ideed, et slaavi keel võiks saada kiriku keeleks. Nende eesmärk oli aidata Ida-Euroopa slaavi rahvastel, kes ei osanud ei kreeka ega ladina keelt, õppida Jumalat tundma nende omas keeles.

Need misjonärid kohtasid aga saksa preestrite tugevat vastupanu, kes püüdsid ladina keele pealesurumisega võidelda Bütsantsi kristluse üha suureneva mõju vastu. On selge, et nende jaoks oli tähtis poliitika, mitte rahva usuline harimine. Järjest tugevamad vastuolud ristiusu lääne- ja idasuuna vahel tekitasid 1054. aastal lõhe roomakatoliku kiriku ja ida õigeusu kiriku vahele.

Vastuseis Piibli tõlkimisele

Roomakatoliku kirikus kujunes ladina keel pühaks keeleks. Kui siis Böömimaa vürst Vratislav taotles aastal 1079 luba kasutada kohalikel jumalateenistustel slaavi keelt, vastas paavst Gregorius VII: „Me ei saa seda palvet kuidagi rahuldada.” Miks see polnud võimalik?

Gregorius jätkas: „Neile, kes seda asja on hoolega uurinud, on ilmselge, et Jumala tahte järgi peaks Pühakiri jääma teatud kohtades häguseks, sest kui see oleks kõigile täiesti arusaadav, võidaks seda labastada ning see ei pälviks austust, samuti võiksid harimata inimesed seda vääriti mõista ja sellest eksiteele sattuda.”

Lihtrahvale oli tehtud Piibli kättesaamine äärmiselt raskeks ja nii pidi see ka jääma. See võimaldas vaimulikel rahvast oma võimu all hoida. Nad ei tahtnud, et tavalised inimesed tungiksid asjadesse, mida nad pidasid vaid enda pärusmaaks.

Aastal 1199 kirjutas paavst Innocentius III ketseritest, kes olid tõlkinud Piibli prantsuse keelde ja julgesid Piibli üle isekeskis arutleda. Innocentius kasutas nende kohta Jeesuse sõnu: „Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ega visake oma pärleid sigade ette” (Matteuse 7:6). Mida ta sellega silmas pidas? „Et ükski lihtne ja õppimata mees ei tohiks tunda huvi üleva Pühakirja vastu ega seda teistele jutlustada.” Paavsti keelu vastaselt tegutsejad anti sageli inkvisiitorite kätte, kes neid piinasid ja sundisid oma süüd tunnistama. Ja kes keeldusid oma vaadetest lahti ütlemast, need põletati elusalt.

Selle pika võitluse jooksul, mil vaieldi, kellel on õigus Piiblit omada ja kas tohib seda lugeda või mitte, õigustati paavst Innocentiuse sõnadega tihti ka väidet, et Piiblit ei tohi tõlkida muudesse keeltesse. Peagi pärast tema määruse teatavakstegemist hakkas rahvakeelsete Piiblite ja ka nende omanike põletamine. Järgmiste sajandite jooksul tegid katoliikliku Euroopa piiskopid ja valitsejad kõik võimaliku, et seda paavst Innocentius III keeldu järgitaks.

Katoliku kiriku kõrged vaimulikud muidugi teadsid, et paljud nende õpetused ei põhine mitte Piiblil, vaid kirikutraditsioonidel. Kahtlemata oli see üks põhjus, miks nad ei tahtnud, et nende vagadele alamatele oleks Piibel kättesaadav. Seda lugedes oleksid ju inimesed mõistnud, et kiriku doktriinid ja Piibli õpetused pole omavahel kooskõlas.

Reformatsiooni mõju

Protestantismi tulek muutis Euroopa usulist olukorda. Martin Lutheri püüded reformida katoliku kirikut ja tema lahkulöömine sellest kirikust aastal 1521 põhinesid peamiselt tema enda arusaamal Pühakirjast. Pärast lõplikku lahkulöömist püüdis Luther, kes oli andekas tõlkija, teha Piibli rahvale kättesaadavaks.

Lutheri saksakeelne tõlge ja selle laialdane levik tõmbas endale roomakatoliku kiriku tähelepanu. Leiti, et Lutheri Piiblile vastukaaluks on vaja kiriku poolt heakskiidetud tõlget. Peagi ilmuski saksa keeles kaks sellist tõlget. Kuid vähem kui 25 aastat hiljem, aastal 1546 andis katoliiklik Trento kirikukogu korralduse, et igasuguse religioosse kirjanduse, sealhulgas piiblitõlgete trükkimine, võib toimuda vaid kiriku kontrolli all.

Trento kirikukogu otsustas, et „nüüdsest peale tuleb Pühakirja ... trükkida vaid kõige õigemal viisil; ja kui keegi trükib või laseb trükkida mingi püha raamatu, ilma et sellele oleks märgitud autori nimi, on see seadusevastane; samuti ei tohi selliseid raamatuid müüa ega isegi mitte omada, enne kui neid pole kõigepealt uurinud ja heaks kiitnud [kohalik piiskop].”

Aastal 1559 andis paavst Paulus IV välja esimese kataloogi roomakatoliku kiriku keelustatud raamatutest. Näiteks keelas see omada Piiblit hispaania, hollandi, inglise, itaalia, prantsuse ja saksa keeles ning keelatud olid ka mõned ladinakeelsed tõlked. Kõik, kes soovisid Piiblit lugeda, pidid taotlema selleks kirjaliku loa piiskoppidelt või inkvisiitoritelt. Ja see polnud just meeldiv väljavaade neile, kes ei tahtnud saada süüdistust ketserluses.

Inimesed, kes söandasid rahvakeelseid Piibleid omada või neid teistele levitada, sattusid katoliku kiriku viha alla. Paljud arreteeriti, põletati postil või vardas, pandi eluks ajaks vangi või saadeti galeeriorjaks. Äravõetud Piiblid põletati. Katoliku preestrid konfiskeerisid ja põletasid Piibleid isegi veel 20. sajandil.

Samas ei saa aga öelda, et protestantism on olnud Piibli tõeline sõber ja kaitsja. 18. ja 19. sajandil edendasid mõned protestandi teoloogid uurimismeetodit, mida hakati nimetama piiblikriitikaks. Aja jooksul võtsid paljud inimesed omaks õpetused, mida oli mõjutanud Darwini teooria, et elu pole mitte loodud, vaid see on tekkinud juhuslikult ja arenenud ilma Loojata.

Teoloogid ja isegi paljud vaimulikud õpetasid, et Piibel põhineb peamiselt legendidel ja müütidel. Seetõttu pole tänapäeval sugugi haruldane, et protestandi vaimulikud ja nende kirikute liikmed peavad Piiblit raamatuks, mil pole seost tegeliku ajalooga.

Võib-olla oled sa kuulnud, kuidas Piibli usaldatavus kahtluse alla seatakse, ja ehk üllatab sind, kui suuri pingutusi on minevikus tehtud selle raamatu hävitamiseks. Ent need rünnakud on nurjunud. Piibel on kõik üle elanud!

Miks on see püsima jäänud?

On tõsi, et paljud inimesed on Piiblit armastanud ja valmis selle nimel kas või surema. Ent selle püsimajäämise taga on veelgi suurem jõud, kui seda on inimeste armastus. See jõud on Jumala püha vaim, mille mõjutusel pandi kirja kõik kirjutised, mis moodustavad Piibli (Jesaja 40:8; 1. Peetruse 1:25).

Piibli lugemine ja selle õpetuste ellurakendamine aitab meil parandada oma elukvaliteeti, tervist ja peresuhteid. Jumal tahab, et Piibel säiliks ja et seda tõlgitaks nii paljudesse keeltesse kui võimalik, nii et igaühel oleks võimalik õppida teda armastama ja teenima ning saada osa kõigest heast, mida ta on tõotanud. See on kindlasti paljude soov.

Jeesus ütles palves oma taevasele Isale: „Sinu sõna on tõde” (Johannese 17:17). Piiblis – Pühakirjas, mida luges ja õpetas ka Jeesus – annab Jumal vastused siiraste inimeste küsimustele.

Me innustame sind lähemalt uurima Jumala sõnumit inimkonnale, mis on kirjas Piiblis. Jehoova tunnistajad, kes seda ajakirja levitavad, aitavad sind meeleldi. *

[Allmärkused]

^ lõik 4 See idee paistab pärinevat Hispaania piiskopi Sevilla Isidoruse (560–636 m.a.j) kirjutistest, kes väitis: „On olemas kolm püha keelt – heebrea, kreeka ja ladina – ja need on ülimad kogu maailmas. Sest just neis kolmes keeles kirjutas Pilatus Issanda risti kohale süüdistuse.” Aga otsuse kasutada sel sildil neid kolme keelt tegid ju paganlikud roomlased. See polnud Jumala otsus.

^ lõik 28 Sa võid nendega ühendust võtta, ilma et see sind millekski kohustaks, sulle sobival aadressil, mis on kirjas lk 5 selles ajakirjas või siis internetis aadressil www.watchtower.org.

[Väljavõte lk 6]

Lihtrahvale oli tehtud Piibli kättesaamine äärmiselt raskeks, mis võimaldas vaimulikel rahvast oma võimu all hoida

[Väljavõte lk 8]

Kui saadi kätte inimesed, kes söandasid Piibleid omada või levitada, põletati nad postil või pandi eluks ajaks vangi

[Kast lk 9]

PIIBEL ANNAB VASTUSED

Meie Looja soovib, et teaksime vastuseid sellistele tähtsatele küsimustele:

● Miks me oleme olemas?

● Miks on nii palju kannatusi?

● Kus viibivad surnud?

● Mis ootab inimkonda ees?

Piiblis on vastused neile küsimustele ja samuti võib sealt leida praktilisi nõuandeid, kuidas elada õnnelikku elu.

[Teabegraafika/pildid lk 6, 7]

AJATELG: RÜNNAKUD PIIBLI VASTU

u 636 m.a.j

Sevilla Isidorus väidab, et heebrea, kreeka ja ladina keel on pühad keeled ning seepärast on need ainsad sobilikud Piibli keeled.

1079

Paavst Gregorius VII lükkab otsustavalt tagasi Vratislavi taotluse kasutada jumalateenistusel slaavi keelt, väites, et Pühakiri ei tohi olla kättesaadav harimata inimestele.

1199

Paavst Innocentius III peab ketseriks igaüht, kes julgeb Piiblit tõlkida või selle sisu üle arutleda. Neid, kes paavsti korraldust ei täida, võidakse piinata ja tappa.

1546

Trento kirikukogu otsustab, et mis tahes piiblitõlke trükkimiseks tuleb taotleda luba katoliku kirikult.

1559

Paavst Paulus IV keelab ära rahvakeelsed Piiblid. Need tõlked korjatakse kokku ja põletatakse, ning tihti põletatakse koos raamatutega ka nende omanikud.

[Allikaviited]

Paavst Gregorius VII: © Scala/White Images/Art Resource, NY; paavst Innocentius III: © Scala/Art Resource, NY; Trento kirikukogu: © Scala/White Images/Art Resource, NY; Paavst Paulus IV: © The Print Collector, Great Britain/HIP/Art Resource, NY

[Pildi allikaviide lk 8]

Raamatust „Foxe’s Book of Martyrs”