Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Tsunami Jaapanis aastal 2011. Eluga pääsenud räägivad oma loo

Tsunami Jaapanis aastal 2011. Eluga pääsenud räägivad oma loo

Tsunami Jaapanis aastal 2011. Eluga pääsenud räägivad oma loo

Loe Jaapani maavärina ja tsunami üleelanute jutustusi.

REEDEL, 11. märtsil 2011 kell 14.46 tabas Jaapanit maavärin, mis on seni maailmas registreeritud maavärinatest tugevusastmelt neljas. See vallandas võimsa hiidlaine ja sellele järgnesid tugevad järeltõuked, mis külvasid selle piirkonna inimeste seas hirmu veel nädalaid. Umbes 20 000 inimest kaotas oma elu või on kadunud. Tuhanded aga pääsesid. Järgnevalt toome ära mõnede ellujäänute lood.

Tadayuki ja tema naine Harumi olid oma kodus Miyagi prefektuuris asuvas Ishinomaki linnas, kui nad kuulsid mürinat ja nende maja hakkas tugevalt rappuma. „Me jooksime välja ja meid tabas jahmatus, kui nägime maapinnas lõhesid,” jutustab Tadayuki. „Nägime, kuidas meie maja kõikus siia-sinna ning seintelt pudenes tolmu, otsekui oleks need suitsenud.”

Maavärina epitsenter oli Miyagi rannikust umbes 130 kilomeetri kaugusel. Hiidlaine laastas Jaapani Vaikse ookeani rannikut 670 kilomeetri ulatuses. Mõnes paigas rannajoonel olid lained 15 meetri kõrgused, lõhkudes lainemurdjaid ja jõekaldaid ning tungides 40 kilomeetri kaugusele sisemaale.

Elektri-, gaasi- ja veejaamad hävisid täielikult. Ligikaudu 160 000 maja, kauplust ja tehast purunes või uhuti minema. Mingil ajal elas 440 000 kannatanut 2500 ajutises varjupaigas – koolides ja kogukonna keskustes. Paljud asusid elama oma sugulaste või sõprade juurde. Hukkus kümneid tuhandeid, aga tuhandete surnukehi pole veel leitud.

Kaotus ja südamevalu

Hiidlaine hävitas palju rohkem inimesi kui maavärin. Iwate prefektuuris Rikuzentakata linnas elanud Yoichi kartis, et maavärinale järgneb hiidlaine, seepärast viis ta oma vanemad lähedalasuvasse varjupaika. Seejärel läks ta kontrollima, millises olukorras on naabrid. Ikka veel mures oma vanemate pärast, tahtis Yoichi koos oma naise Tatsukoga minna tagasi nende juurde, kuid siis tulid teated hiidlaine lähenemisest.

Nad tormasid ühte varjupaika, kuid ei saanud hoonesse sisse, sest rusud olid blokeerinud sissepääsu. Siis nad nägid, kuidas nende poole sööstis naabruskonna pigimust saeveski. „Jookse!” karjus Tatsuko.

Viimaks jõudsid nad kooliõue, mis oli kõrgemas paigas. Sealt nägid nad, kuidas hiidlaine mattis enda alla terve naabruskonna. „Minu maja kadus,” hüüatas keegi. Peaaegu 75 protsenti Rikuzentakata linnast hävis ning Yoichi vanemad olid samuti minema uhutud. Tema ema surnukeha leiti lõpuks üles, kuid isa surnukeha ei leitudki.

Toru töötas ühes tehases Ishinomaki ranniku lähedal. Kui esimene värin vaibus, tormas ta oma autosse, et minema pääseda. Ta karjus teistele, et needki põgeneksid tsunami eest, mida ta arvas järgnevat.

„Kõigepealt kihutasin ma kodu poole, mis asus kõrgemas paigas, kuid peagi sattusin liiklusummikusse,” jutustab Toru. „Kuulsin autoraadiost, et tsunami on jõudnud juba naaberlinna. Avasin autoakna, et pääseksin välja, juhul kui laine meieni jõuab. Varsti sööstiski minu poole võimas, rohkem kui 2 meetri kõrgune must veevall. Ees olevad autod paiskusid minu suunas ja meid kõiki uhati kaugele sisemaale.

Sain suuri vaevu aknast välja, kuid siis haaras mind kaasa õline ja haisev veevoog. Mind paisati ühte autoremonditöökotta, kus ma haarasin kinni trepi käsipuust ja ronisin järgmisele korrusele. Suurte jõupingutustega õnnestus mul kolm inimest üles turvalisse paika tõmmata. Vähesed elasid üle selle külma ja jäise öö, mil vesi üha kõrgemale tõusis. Me ei suutnud aidata teisi, kes appi hüüdsid.”

Midori, kes elas Iwate prefektuuris Kamaishi linnas, oli veetnud hiljuti toredalt aega koos oma vanavanematega. Neiu oli äsja lõpetanud keskkooli ja näitas lõputunnistust vanaisale, kes oli juba mõnda aega olnud liikumisvõimetu. Vanaisa luges tunnistuse valjult ette ja kiitis Midorit tema tubli töö eest. Viis päeva pärast seda toredat külaskäiku toimus maavärin.

Midori ja ta ema Yuko, kes olid kindlad, et peatselt järgneb hiidlaine, käisid vanavanematele peale, et nad läheksid varjupaika. Vanaisa aga ütles, et tema ei lähe kuskile, sest nii kaugele sisemaale pole tsunami kunagi jõudnud. Nad üritasid teda majast välja kanda, kuid ei jõudnud teda tõsta, ja läksid abi otsima. Selleks ajaks oli aga tsunami juba kaldani jõudnud. „Ruttu! Jookske!” karjuti neile lähedalasuvalt künkalt. Hiidlaine neelas ühe maja teise järel. Midori hüüdis meeleheitlikult: „Vanaisa! Vanaema!” Tema vanaisa surnukeha leiti hiljem, kuid vanaema jäigi kadunuks.

Päästetööd

Jaapani valitsus saatis otsekohe kogu Jaapanist kohale tuletõrjujaid, politseinikke ja sõjaväelasi. Lühikese ajaga oli pääste- ja hädaabitöödega hõivatud üle 130 000 inimese. Peagi tuli abi ka teistelt riikidelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt. Saabus kümneid pääste- ja meditsiinimeeskondi. Nad otsisid ellujäänuid, andsid arstiabi ja koristasid rususid.

Mitmed organisatsioonid pakkusid oma liikmetele abi, nende hulgas ka Jehoova tunnistajad. Kohe pärast reede pärastlõunal toimunud maavärinat ja hiidlainet püüdsid Jehoova tunnistajad kindlaks teha, kas nende usukaaslased on ohutus paigas. Ent paljudes kohtades olid teed läbimatud, elektri- ja telefoniliinid maas. Kuna kannatada saanud piirkond oli tohutu suur, oli inimeste asukohta äärmiselt raske kindlaks teha.

Takayuki, kes on Jehoova tunnistajate kogudusevanem Fukushima prefektuuris Soma linnas, suutis sel kohutaval reede pärastlõunal saada ühendust vaid mõne perega. Ta jutustab: „Otsustasin järgmisel päeval otsinguid jätkata. Kohe varahommikul asusin autoga teele, aga siis jätkasin jalgsi, otsides inimesi kuni õhtuni välja. Käisin oma koguduse liikmeid otsides läbi 20 kohta, sealhulgas varjupaigad. Kui kellegi leidsin, siis lugesin ette piiblisalme ja me palvetasime üheskoos.”

Shunji Ishinomakist räägib: „Moodustasime oma usukaaslaste otsimiseks meeskonnad. Katastroofipiirkonda jõudes jäime lihtsalt sõnatuks. Autod kõlkusid elektripostide otsas, majad olid üksteise peale kuhjatud ja rusuhunnikud kõrgusid üle majade. Ühe auto katusel nägime surnukeha – ilmselt polnud see inimene külma ööd üle elanud. Ühel teisel autol olid rattad taeva poole ja see rippus kahe maja vahel. Auto seest paistis surnukeha.”

Shunji tundis suurt kergendust, kui leidis varjupaikadest oma kaasteenijaid. Ta sõnab: „Nendega kokku saades mõistsin, kui kallid nad mulle on.”

„Te tulite nii ruttu!”

Kaks noort Jehoova tunnistajat, Yui ja Mizuki, elasid üksteise lähedal Miyagi prefektuuris Minamisanriku linnakeses. Kui esimene värin vaibus, kiirustasid need naised majast välja ja nägid teineteist. Koos jooksid nad kõrgemasse paika. Vähem kui kümme minutit hiljem nägid nad, kuidas lained uhtusid üle nende linnakese ja nende endi kodude.

Ühes varjupaigas said Yui ja Mizuki kokku teiste Jehoova tunnistajatega ning nad palvetasid üheskoos. Järgmisel hommikul tulid nende oma koguduse ja ka naaberkoguduse vennad-õed üle mäe, et tuua neile toitu ja vajalikke tarbeid. Yui ja Mizuki hõiskasid: „Me teadsime, et te tulete, aga te tulite nii ruttu!”

Hideharu, kes on ülevaataja Jehoova tunnistajate Tome linna koguduses, külastas samuti seda varjupaika. Ta jutustab: „Püüdsin öö otsa leida rannikul elavaid usukaaslasi. Lõpuks kell neli hommikul sain infot, et mõned on leidnud varju ühes koolis. Kell seitse saime kümnekesi kokku, et valmistada riisipalle, ning kolm meist sõitsid autoga toitu kohale viima. Enamik teid olid läbipääsmatud, kuid suurte ponnistustega õnnestus meil siiski koolini jõuda. Ka need, kes olid kaotanud oma kodu, olid meile teiste abistamisel toeks.”

Vaimsete vajaduste rahuldamine

Jehoova tunnistajad tulevad korrapäraselt kokku Piiblit uurima ja mõned kogudused kogunevad reede õhtuti. Nii oli see tavaks ka Rikuzentakatas, kuid hiidlaine pühkis seal täielikult minema Jehoova tunnistajate kuningriigisaali, nende kummardamispaiga. Üks sealne Jehoova tunnistaja tegi aga ettepaneku, et koosolek võiks siiski toimuda. Niisiis valiti üks kodu, mis polnud eriti viga saanud, ja teavitati koguduseliikmeid.

Kuigi elektrit polnud, saadi valgust elektrigeneraatori abil. Kohal oli kuusteist inimest. „Me valasime rõõmupisaraid,” meenutab noormees Yasuyuki, kelle kodu hiidlaine oli hävitanud. „See oli meile parim varjupaik.” Hideko märkis: „Koosolekut segasid tugevad järeltõuked, kuid teistega koos olles unustasin ma igasuguse hirmu ja rahutuse.”

Sellest ajast alates pole selles koguduses ükski koosolek ära jäänud. Pühapäeval, kahe päeva pärast, peeti seal ajakohase teemaga avalik kõne „Ülemaailmne vennaskond jääb ellu saabuvas viletsuses”.

Abi organiseerimine

Mitmed valitsusasutused alustasid kohe päästetöödega, nagu ka Jehoova tunnistajate harubüroo, mis paikneb Tokyo lähedal Ebina linnas. Järgmiseks päevaks, laupäevaks, oli harubürool maavärinas kahju kannatanud suur ala kolmeks jaotatud. Ja esmaspäeval, kolm päeva pärast maavärinat, külastasid harubüroo esindajad neid piirkondi.

Abi osutati veel nädalaid ja kuid pärast õnnetust. Jehoova tunnistajad annetasid ja jaotasid tonnide viisi hädaabitarbeid. Korraga oli töös 3 hädaabikeskust ning 21 ladu ja vahejaama, mis olid seotud abivahendite jaotamisega. Esimese kahe kuuga jagasid sajad vabatahtlikud laiali üle 250 tonni toitu, riideid ja muud vajalikku. Paljud Jehoova tunnistajad andsid neid hädaabitarbeid ka oma naabritele.

Rikuzentakata ja selle naabruses paikneva Ofunato linna Jehoova tunnistajate koguduste liikmed pakuvad oma taastatud kuningriigisaalides inimestele vaimset kosutust. Nii aitavad nad kohalikel elanikel toime tulla raskustega, mida need kohtavad oma elu järjele seadmisel ning laastava maavärina ja tsunami põhjustatud traumadest paranemisel. Õnnetuspiirkonna rohkem kui 14 000-st Jehoova tunnistajast on 12 surnud ja 2 on siiani kadunud.

Paljud Jehoova tunnistajad, kes olid selle kohutava õnnetuse ohvrid, väljendasid samasuguseid mõtteid nagu üks Fukushimas elav perekond: „Põgenedes oli meil igaühel vaid üks kott, kuid kaasusklikelt oleme saanud kõik vajaliku.” Kui imeline on see, et tõelise Jumala Jehoova teenijad saavad tunda rõõmu ülemaailmsest vennaskonnast, millest rääkisid Jeesus ja tema apostlid! Seda ühtsusesidet ei saa minema pühkida ei tsunami ega ükski teine loodusõnnetus (Johannese 13:34, 35; Heebrealastele 10:24, 25; 1. Peetruse 5:9).

[Kast/pilt lk 18]

JÄRGNES TUUMAKATASTROOF

Hiidlaine tekitatud laastamistööst Fukushima Daiichi tuumajaama reaktoritele rääkis kogu maailma meedia. Radioaktiivne kiirgus levis üle Jaapani ja jõudis ka teistesse riikidesse. Võimaliku surmava kiirgustaseme tõttu evakueeriti tuhandeid.

„Meie kodu oli tuumajaama lähedal,” räägib Megumi. „Päev pärast maavärinat kuulsime tuumajaama kahjustustest ja meil kästi lahkuda.” Tema õde Natsumi meenutab: „Helikopterid tiirutasid ringi, sireenid huilgasid ning valjuhääldist kästi inimestel evakueeruda.” Järgnevatel nädalatel leidsid nad peavarju üheksas eri paigas. Lõpuks lubati neil kaheks tunniks koju naasta, et võtta kaasa mõned asjad.

60. aastates naine Chikako oli Fukushimas Namie linnakeses. „Kui linna tabas maavärin, läksin läheduses olevasse varjupaika. Seal veetsin koos poja ja tütrega unetu öö, kuna olid tugevad järeltõuked. Hommikul kell 7 kästi meil viivitamatult teises linnas asuvasse varjupaika minna.

Teedel olid liiklusummikud, seetõttu jõudsime kohale alles kell 3 pärastlõunal. Seal kuulsime plahvatusest tuumajaamas. Arvasin, et naaseme peagi koju, seepärast ei olnud meil midagi kaasas.” Chikako ja ta pere liikusid ühest paigast teise, kuni leidsid endale lõpuks korteri kodust kaugel.

[Allikaviide]

Photo by DigitalGlobe via Getty Images

[Kast/pilt lk 20]

MIDA SELLEST ÕPPIDA

Eespool mainitud Yoichi, kes kaotas peaaegu kogu oma vara, ütles: „Ma võin tõepoolest kinnitada, et materiaalsed asjad ei taga turvatunnet.” Jumala teenijad on selliseid mõtteid juba ammusest ajast väljendanud, eriti võib seda öelda nende kohta, kes on võtnud omaks Jeesuse õpetuse. Jeesus rääkis, kui tühine on aineline vara võrreldes Jumala heakskiidu ja õnnistusega (Matteuse 6:19, 20, 33, 34).

Teine õppetund on see, et hoiatusi tuleb kuulda võtta. Sellest sõltub meie elu. Need inimesed Jaapanis, kes ruttasid kohe kõrgemasse paika, jäid enamasti ellu.

[Kaart/pildid lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

JAAPAN

TOKYO

Kamaishi

Rikuzentakata

Minamisanriku

Ishinomaki

Soma

Fukushima tuumajaam

Ebina

Jehoova tunnistajate harubüroo

[Pildid]

Rikuzentakata, Iwate

Soma, Fukushima

Ishinomaki, Miyagi

Kamaishi, Iwate

Minamisanriku, Miyagi

[Pilt lk 14]

Harumi ja Tadayuki

[Pilt lk 15]

Yoichi ja Tatsuko

[Pilt lk 17]

Yuko ja Midori

[Pilt lk 17]

Toru

[Pilt lk 17]

Auto, millega Toru sõitis

[Pilt lk 17]

Takayuki

[Pilt lk 18]

Shunji

[Pilt lk 19]

Mizuki ja Yui

[Pilt lk 19]

Hideharu

[Pilt lk 19]

Päästetöölised tööhoos

[Pilt lk 20]

Rikuzentakata kuningriigisaal pärast tsunamit

[Pilt lk 20]

Taastamistööd kolm kuud hiljem

[Pilt lk 20]

Taastatud kuningriigisaal

[Pildi allikaviide lk 14]

JIJI PRESS/AFP/Getty Images