ENAMIKULE noortele meeldivad koosviibimised ning see on täiesti normaalne. Seltskondlikke kokkusaamisi on heas valguses mainitud ka Piiblis.

Kas teadsid?

• Iiobi pojad korraldasid perekondlikke koosviibimisi (Iiob 1:4).

• Jeesus võttis osa üsna suurest pulmapeost (Johannese 2:1–11).

• Esimese sajandi kristlased käisid üksteisel külas (Apostlite teod 2:46, 47).

On selge, et sõpradega seltsimine on lõbus. Paraku on mõned kogunemised kõike muud kui kosutavad.

TÕSIELUST „Mind kutsuti ühele peole, kuhu võisid tulla kõik, kes vähegi tahtsid. See pidi toimuma ühe poisi kodus, kelle vanemad olid ära sõitnud. Ma otsustasin mitte minna, ja hästi tegin! Järgmisel päeval kuulsin, et seal oli olnud ohtralt alkoholi ning mõned olid end purju joonud. Kolm poissi olid lausa maani täis. Samuti läks seal kakluseks, mille peale tuli kohale politsei ja tegi peole lõpu.” (Janelle)

ÕPPETUND Ära jäta asju juhuse hooleks! Kas sa siis korraldad ise mingit üritust või on sind mõnele koosviibimisele kutsutud, veendu, et sa oskad vastata järgmistel lehekülgedel toodud küsimustele. Sel juhul on palju tõenäolisem, et peo lõppedes ei pea sa sinna minekut kahetsema, vaid pigem jäävad sulle sellest head mälestused.

„Kui mu sõber korraldas enda pool ühe peo, oli tema emal ülevaade, kus keegi on. Isegi kui ma läksin autost oma jakki tooma, küsis ta, kuhu ma lähen. Kas ta oli liiga ettevaatlik? Võib-olla, kuid mind see ei häirinud, sest mõistsin, et parem karta kui kahetseda.” (Kim)

„Olen olnud mõnusatel koosviibimistel ning leian, et need õnnestusid seetõttu, et osalejad olid erinevatest vanusegruppidest. Lisaks olid korraldajad planeerinud mitmeid lõbusaid tegevusi, millesse haarati kaasa kogu seltskond, nii et keegi ei jäänud omapäi.” (Andrea)