Alpisarv. Puust saab puhkpill

ŠVEITSI Alpide elanikud on juba sajandeid kasutanud signaalide edastamiseks ainulaadset pilli nimega alpisarv. Võib tunduda, et instrument pole kuigi käepärane – mõningad alpisarved on kaks korda pikemad kui neid mängivad mehed. Siiski pole alpisarve raske kaasas kanda. On selliseid, mida saab ka osadeks lahti võtta ja mugavasti kasti paigutada. Alpisarve helid võivad kanduda kuni kümne kilomeetri kaugusele otse üle kõrg-Alpide orgude.

 Alpisarve valmistamine

Traditsiooniliselt valmistatakse alpisarve sealsamas kaunites Šveitsi Alpides kasvava kuuse puidust. Järskudel mäenõlvadel sirguvad kuused, mis on loodusjõudude toimel tüve allosast kõverdunud.

Valinud välja sobiliku puu, lõhestab alpisarve valmistaja selle ettevaatlikult kaheks ning õõnestab spetsiaalse peitli abil mõlemad pooled. Ainuüksi sellele tööetapile võib kuluda tervelt 80 tundi. Seejärel lihvib ja poleerib meistrimees pilli sisemised küljed siledaks. Ta liimib kaks poolt kokku ning mässib neile tihedalt ümber kasetohu. Ka kinnitab ta pillile puidust jala, et see mängimise ajal alpisarvele toeks oleks. Lõpuks, kui meister on paigaldanud alpisarvele sobiva huuliku ja maalinud või lõiganud kõlalehtrile mustri, katab ta pilli veekindla lakiga.

Traditsiooniline kasutus

Terveid sugupõlvi on karjased kõrgetel mägiaasadel alpisarve puhunud, edastamaks oma all orus elavatele peredele rahustavat teadaannet „kõik on korras”. Kuid ennekõike kutsusid nad selle pilliga lehmi lüpsile. Šveitsi piimakarjapidajad on alati uskunud, et tänu mahedatele alpisarvehelidele seisavad lehmad lüpsmise ajal vagusi.

Talvel, kui lehmad olid taas orus lautades, võtsid paljud karjased oma alpisarve linna kaasa, et mängimisega annetusi koguda ja seeläbi oma sissetulekut täiendada. Ajaloost on teada, et alpisarvesignaalidega kutsuti ka mehi sõtta.

Kuidas seda mängitakse?

Esmapilgul võib tunduda, et alpisarve on kerge mängida. Pole ju sel käsitsemiseks ei sõrmeavasid, klappe ega ventiile. Ent mängimise teeb keeruliseks õhuvoolu reguleerimine torus, et saada soovitud heli.

Alpisarvest saab tuua kuuldavale kahtteist naturaalheli. Olgugi et alpisarvega pole võimalik mängida kõiki meloodiad, on siiski sellele pillile lugusid kirjutatud, kusjuures meisterlik mängija võib demonstreerida vaimustavat virtuoossust.

Kuulsad heliloojad on kasutanud alpisarve häält oma orkestripartituurides. Näiteks Wolfgang Amadeus Mozarti isa Leopold Mozart kirjutas orkestrile ja corno pastoritio’le – alpisarve moodi pillile – teose „Sinfonia Pastorella”. Brahms jäljendas šveitsi alpisarve kõla flöötide ja sarvedega, Beethoven aga imiteeris alpisarve sümfoonias „Pastoraalne”, et luua karjaseelu õhustikku.

Esimesed kirjalikud ülestähendused alpisarvest on pärit aastast 1527 Šveitsist Sankt Urbani kloostri arveraamatust. Nüüdki, ligi 500 aastat hiljem, saab ikka veel kuulda, kuidas majesteetlikes Šveitsi mägedes alpisarve mahedad helid üle aasade kanduvad.

[Pilt lk 15]

Alpisarve saab osadeks võtta ja kaasas kanda