Jumalaga sõbraks saada pole kunagi liiga hilja

Jutustab Olavi Mattila

„Kas olete kunagi mõelnud sellele, et võiksite Loojat tõeliselt tundma õppida?” Küsimus, mille esitas mulle üks Jehoova tunnistaja, pani mind mõtlema. Olin tol ajal üle 80 aasta vana ning saanud elu jooksul tuttavaks paljude silmapaistvate inimestega, ka tähtsate poliitikategelastega. Ent kas ma tõepoolest võiksin praegusel eluetapil õppida tundma Jumalat ja saada temaga sõbraks?

OLEN sündinud 1918. aasta oktoobrikuus Soomes Hyvinkääs. Hakkasin juba varakult talutöödes kaasa lööma. Meie pere tegeles veise-, hobuse-, kana- ja hanekasvatusega. Õppisin tööd rassima ja oma töö üle uhkust tundma.

Kui olin suuremaks sirgunud, ergutasid vanemad mind haridusteed jätkama. Niisiis, olles piisavalt vana, lahkusin kodunt, et minna rakenduskõrgkooli. Lisaks sellele lõin kaasa spordis ja sain tuttavaks Soome Spordiliidu esimehe Urho Kekkoneniga. Siis polnud mul aimugi, et temast saab kolmeks aastakümneks Soome peaminister ja hiljem president. Liiatigi ei osanud ma kujutleda, millist mõju ta hakkab avaldama mu elule.

Elu prominendi ja võimukandjana

Aastal 1939 puhkes Soome ja Nõukogude Liidu vahel vaenutegevus. Tolle aasta novembris võeti mind väeteenistusse. Algul andsin reservväljaõpet, hiljem aga olin kuulipildujakompanii komandör. Lahingutandriks oli Karjala, mis oli Soome ja Nõukogude Liidu vaheline piiriala. 1941. aasta suvel Viiburi all lahingut lüües sain šrapnellikuulist raskelt haavata ja mind viidi sõjaväehospidali. Haavade tõttu ei saanud ma enam lahingutest osa võtta.

Septembris 1944 vabastati mind väeteenistusest ja ma läksin tagasi kõrgkooli. Samuti osalesin taas sporditegevuses. Tulin kolmel korral Soome meistriks, kaks korda teatejooksus ja ühe korra tõkkejooksus. Lisaks viisin ülikoolis lõpuni oma tehnika- ja majandusõpingud.

Vahepeal oli Urho Kekkonenist saanud väljapaistev poliitikategelane. Aastal 1952, mil ta oli peaministri ametis, tegi ta mulle ettepaneku diplomaaditööks Hiinas. Seal viibides kohtusin paljude valitsusametnikega, sealhulgas Hiina tollase juhi Mao Zedongiga. Ent olulisim inimene, kellega Hiinas kohtusin, oli armas neid Annikki, kes töötas Soome välisministeeriumis. 1956. aasta novembris sai temast minu naine.

Järgmisel aastal viidi mind üle Soome saatkonda Argentinas. Sealviibimise ajal saime oma esimesed lapsed, kaks poega. 1960. aasta jaanuaris naasime Soome. Peagi sündis meile kolmas laps, tütar.

 Valitsuse tipus

Ehkki ma polnud kunagi olnud parteilane, kutsus president Kekkonen mind 1963. aasta novembris väliskaubanduse ministri ametisse. Järgneva 12 aasta jooksul töötasin kuues valitsuskabinetis ning olin kahel korral välisminister. Noil päevil uskusin kindlalt, et inimmõistus suudab maailma probleemid lahendada. Ent üsna varsti sain vägagi teadlikuks inimese võimuihast. Olin vahetuks tunnistajaks, kui laastavalt võib mõjuda usaldamatus ja kiivus (Koguja 8:9).

Muidugi mõista nägin ka seda, et on palju selliseid inimesi, kes siiralt üritavad elu paremaks muuta. Kuid lõppkokkuvõttes ei suuda ka kõige paremate kavatsustega juhid oma sihte saavutada.

1975. aasta suvel kogunesid 35 riigi juhid Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisele. Olin tol ajal välisminister ja president Kekkoneni lähim nõuandja. Minu kohustuseks oli ürituse korraldamine ning mul tuli kohtuda kõigi konverentsist osa võtvate riigipeadega.

Nende mõne päeva jooksul pandi mu diplomaadioskused viimse piirini proovile. Tõeliseks pähkliks oli juba ainuüksi üritus saada osalejatega kokkuleppele istumisjärjekorra asjus. Sellegipoolest tundsin, et see konverents koos järelkohtumistega aitas kaasa edusammudele inimõiguste vallas ning edendas tolerantsemaid suhteid suurriikide vahel.

Saan teadlikuks oma vaimsetest vajadustest

Aastal 1983 jäin pensionile ja kolisin Prantsusmaale tütre juurde elama. Siis aga tabas meid õnnetus. 1994. aasta novembris diagnoositi Annikkil rinnavähk. Samal aastal lasin end tõmmata kaasa investeerimisplaani, mis osutus petuskeemiks. Olin kogu elu näinud oma hea nime hoidmise nimel tublisti vaeva, ent see üks väär otsus jättis mu mainele pleki.

Jehoova tunnistajatega olin elu jooksul aeg-ajalt põgusalt kokku puutunud. Ehkki ma hindasin nende külaskäike ja võtsin vastu ajakirju, olin väga hõivatud ning mul polnud vaimsete asjade jaoks aega. Aastal 2000 hooldasin Annikkit, kes võitles ikka veel vähiga. Septembris 2002 külastas mind üks Jehoova tunnistaja. Tema esitaski artikli alguses mainitud küsimuse. Mõtlesin endamisi, kas tõesti on võimalik saada teada tõde Jumala kohta, kas on võimalik temaga sõbraks saada. Otsisin välja oma Piibli, mida kattis üpris korralik tolmukiht, ning nõustusin  tunnistajatega korrapäraseid arutelusid pidama.

Juunis 2004 suri mu armas naine ning ma jäin üksi. Mõistagi sain oma lastelt hingelist tuge, kuid mul mõlkus ikka meeles küsimusi selle kohta, mis tuleb pärast inimese surma. Uurisin seda asja kahe luteri preestri käest. Nemad oskasid vaid vastata, et need on keerulised küsimused. Nende vastus ei rahuldanud mind. Sain oma vaimsetest vajadustest üha teadlikumaks.

Sedamööda kuidas ma tunnistajatega Piiblit uurisin, sain igatsetud õigeid teadmisi. Näiteks selgitab Piibel, et surm on teadvusetuse seisund, otsekui uni, ning et surnuid ootab ees võimalus elada taas inimesena maa peal (Johannese 11:25). See andis mulle lootust ja trööstis tublisti.

Peagi lugesin omal käel kogu Piibli läbi. Mulle avaldas sügavat muljet kirjakoht Miika 6:8, kus öeldakse: „Mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?” Mind köitis selle tarkusesõna lihtsus. Ka nähtus sellest, kui armastav ja õiglane on Jehoova Jumal.

Tulevikulootus

Jumala kohta tõde õppides kasvas minus usk ja lootus temasse. Arenema hakkasid ehtsad sõprussuhted Loojaga. Mulle avaldasid tugevat mõju sõnad kirjakohast Jesaja 55:11: „Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!” Jah tõesti, Jumal on senini oma tõotused täitnud ja teeb seda ka edaspidi. Tema teeb teoks eesmärgi, mida pole suutnud saavutada ei inimvalitsused ega nende arvukad poliitilised konverentsid. Näiteks öeldakse Laulus 46:10, et ta „lõpetab sõjad maailma otsani”.

Jehoova tunnistajate koosolekutel käimisest on mulle palju kasu olnud. Seal olen isiklikult kogenud ehtsat kristlikku armastust, mis märgistab Jeesuse õigeid järelkäijaid (Johannese 13:35). Selline armastus on üle natsionalismist ning on poliitika- ja ärimaailmas midagi ennekuulmatut.

Hinnalisim privileeg

Olen nüüd üle 90 aasta vana ja pean kogu oma elu suurimaks privileegiks olla Jehoova tunnistaja. Minu vaimne tühjus on kadunud. Mul on olnud eesõigus saada teada, mis on elu eesmärk ja tõde Jumala kohta.

Samuti on mul hea meel, et isegi selles eas suudan ma üsna aktiivselt kristlikus tegevuses osaleda. Ehkki olen elu jooksul kohtunud paljude võimukandjatega ja täitnud kaalukaid kohustusi, pole mitte miski võrreldav eesõigusega tunda Loojat Jehoova Jumalat ja olla temaga sõber. Olen talle äärmiselt tänulik ja soovin teda ülistada selle eest, et mulle on avanenud võimalus olla tema kaastööline (1. Korintlastele 3:9). Looja Jehoova Jumalaga sõbraks saada pole kunagi liiga hilja!

[Pilt lk 25]

Koos Soome presidendi Kekkoneni ja USA presidendi Fordiga aastal 1975 Helsingi konverentsil

[Pilt lk 25]

Koos Kekkoneni ja Brežneviga

[Pilt lk 26]

Osalen aktiivselt kristlikus tegevuses

[Piltide allikaviited lk 25]

All vasakul: Ensio Ilmonen/Lehtikuva; all paremal: Esa Pyysalo/Lehtikuva