INTERVJUU | MASSIMO TISTARELLI
Robotite konstrueerija põhjendab oma usku
Professor Massimo Tistarelli on Itaalias asuva Sassari ülikooli teadlane. Ta on kolme rahvusvahelise teadusajakirja kaastoimetaja ja on kirjutanud koostöös teistega üle saja teadusteksti. Ta uurib inimese võimet nägusid ära tunda ja teha selliseid näiliselt lihtsaid asju nagu pallipüüdmine. Seejärel konstrueerib ta robotite nägemissüsteeme — süsteeme, mis imiteerivad inimese oma. „Ärgake!” intervjueeris teda, et kuulda tema usust ja teadustöödest.
Milline on teie usuline taust?
Minu vanemad olid mitteaktiivsed katoliiklased. Noorena kaldusin ateismi poole. Mulle õpetati, et elu on tekkinud evolutsiooni tagajärjel ja ma võtsin seda kui fakti. Ehkki ma isikulisse Loojasse ei uskunud, arvasin siiski, et midagi meist kõrgemat peab olemas olema. Et seda teada saada, uurisin lähemalt budismi, hinduismi ja taoismi, aga nende õpetused mind ei rahuldanud.
Kuidas süttis teie teadushuvi?
Juba lapsena köitsid mind masinad. Võtsin koguni oma elektroonilised mänguasjad lahti ja panin uuesti kokku. Ja ma pommitasin oma sideinsenerist isa lõputute küsimustega, et teada saada, kuidas ikka raadio ja telefon töötab.
Milline on olnud teie teadlasekarjäär?
Õppisin Genova ülikoolis elektroonikat ja seejärel tegin doktoritöö robotite konstrueerimise kohta. Spetsialiseerusin inimese nägemissüsteemile ja sellele, kuidas leida mooduseid selle jäljendamiseks robotite juures.
Miks huvitas teid inimese nägemissüsteem?
See on uskumatult keerukas ja hõlmab palju enamat kui vaid silmi — selle hulka kuulub ka kõik see, mis aitab meil nähtut tõlgendada. Näiteks mõelgem, mis juhtub, kui keegi püüab palli. Kui ta jookseb palli kinni püüdma, tekitab silmalääts pallikujutise võrkkestale. Kujutis liigub võrkkestal vastavalt sellele, kuidas liiguvad nii pall kui ka silm. Mõistagi jälgib inimene silmadega pingsalt palli. Selle kujutis jääb siis võrkkestale paigale, samas kui taust „liigub”.
Samal ajal arvutab nägemissüsteem välja palli kiiruse ja trajektoori. On hämmastav, et arvutused hakkavad pihta juba sealsamas võrkkestal, kui silm hindab palli liikumist selle tausta suhtes. Seejärel viib nägemisnärv võrkkestal tekkinud impulsid ajju, mis analüüsib informatsiooni edasi ja juhib inimest, et ta palli kinni püüaks. Kogu protsess on harukordselt keerukas.
Mis veenis teid Loojasse uskuma?
1990. aastal viibisin paar kuud Iirimaal Dublinis ja tegin Trinity kolledžis uurimistööd. Kui olin oma naise Barbaraga koduteel, rääkisime oma laste tulevikust. Samuti otsustasime külastada mu õde, kes on Jehoova tunnistaja. Õde andis mulle Jehoova tunnistajate välja antud raamatu „Elu maa peal — kas evolutsiooni või loomise tulemus?” („Life — How Did It Get Here? By Evolution or by Creation?”). Mulle avaldas muljet, et selle raamatu tarvis oli tehtud põhjalikku uurimistööd. Siis jõudis mulle kohale, et olin evolutsiooniõpetuse omaks võtnud, ilma et oleksin selles kordagi kahelnud. Näiteks olin eeldanud, et evolutsiooni tõendavad fossiilid. Aga see pole nii. Vastupidi, mida enam ma evolutsiooniteooriat uurisin, seda enam ma veendusin, et selle pooldajad lihtsalt ärplevad, ning see ei toetu faktidele.
Mõtlesin oma tööle robotitega. Kelle kavandatut ma jäljendasin?
Siis mõtlesin oma tööle robotitega. Kelle kavandatut ma jäljendasin? Mina ei oleks kunagi võimeline konstrueerima robotit, mis suudaks palli püüda nii, nagu meie seda teeme. Roboti võib küll programmeerida palli püüdma, kuid ainult teatud kontrollitud tingimustes. Robot ei saa seda teha tingimustes, mille jaoks teda pole programmeeritud. Meie õppimisvõime ületab tohutult masina oma — ja juba masinatelgi on valmistajad! See tõsiasi oli üks paljudest, mis pani mind järeldama, et meil pidi olema Looja.
Miks sai teist Jehoova tunnistaja?
Osalt seepärast, et meile Barbaraga meeldis Jehoova tunnistajate põhjalik õppemeetod. Eriti suurt muljet avaldas mulle see, kui palju uurimistööd tehakse nende väljaannete jaoks. Minusugustele inimestele, kes tahavad asjadesse detailselt süüvida, meeldib usaldusväärne uurimistöö. Näiteks huvitasid mind väga paljud Piibli ennustused. Neid uurides veendusin, et Piibel on tõesti Jumalalt. 1992. aastal said meist Barbaraga ristitud Jehoova tunnistajad.
Kas teie töö teadlasena on teie usku nõrgestanud?
Vastupidi, teadus on mu usku tugevdanud. Mõelgem näiteks inimese võimele nägusid ära tunda. Imik suudab seda teha juba mõni tund pärast sündi. Me võime hetkega mõne meile tuttava inimese koguni rahvamassist eristada. Me tajume isegi tema emotsioone. Ometi ei pruugi me üldse teadagi, et selline äratundmine nõuab tohutu hulga informatsiooni välkkiiret töötlemist.
Ma olen täiesti veendunud, et meie nägemissüsteem on hinnaline kingitus, mille on andnud meile meie Jumal Jehoova. Tema kingitused, mille hulka kuulub ka Piibel, ajendavad mind teda tänama ja rääkima temast teistele. Õiglustunne lihtsalt käsib anda au talle selle eest, mida ta on teinud.