Mis äratas teis huvi teaduse vastu?

Lapsena lummas mind loodus. Kasvasin üles ilusas Šveitsi külas Richterswilis, mis asub Zürichi järve ääres. Käisin koos isa-ema ning vanema venna ja õega sageli jalutamas ning nad rääkisid mulle loomadest ja taimedest, keda neil jalutuskäikudel nägime.

Miks te õppisite ortopeed-kirurgiks?

Mu isa töötas mõnda aega kohalikus haiglas kirurgi abina. Haiglas toimuv avaldas talle nii suurt muljet, et ta rääkis kirurgiast suure vaimustusega. Tema entusiasm nakatas mindki, nii et otsustasin kirurgiks saada. Spetsialiseerusin ortopeediale, kuna mulle meeldib selle töö mehaaniline külg. Et parandada luid, lihaseid ja kõõluseid, mis võimaldavad meil liikuda, peab ortopeed-kirurg mõtlema nagu insener.

Kõige suuremat rõõmu toob mulle see, kui näen patsiente paranemas. Mulle meeldib inimestega töötada.

Miks te kahtlesite Jumala olemasolus?

Minu kahtlused said alguse noores eas ja seda kahel põhjusel. Esiteks, avastasin, et mõned religioonijuhid elasid ebamoraalset elu, ning see häiris mind väga. Teiseks, mõned minu bioloogiaõpetajad uskusid evolutsiooni. Hakkasin sellesse ka ise uskuma, eriti pärast ülikooli astumist.

Miks te võtsite omaks evolutsiooniõpetuse?

Ma usaldasin oma õppejõude. Arvasin ka, et sarnasus eri liiki loomade anatoomias viitab ühisele esivanemale ning toetab arusaama, et geneetilised mutatsioonid viivad uute liikide tekkeni.

 Aja jooksul te muutsite siiski meelt. Miks?

Minu sõber kutsus mind Jehoova tunnistajate koosolekule. Mulle avaldasid sügavat muljet sealsed sõbralikud inimesed ja õpetlikud kõned. Hiljem külastas mind üks tore naine sellest kogudusest ja ma küsisin temalt, kuidas ma võin olla kindel, et Piibel räägib tõtt.

Ta näitas mulle Piibli prohvetiennustusi mitmete meie ajale iseloomulike sündmuste kohta. Näiteks ennustas Jeesus, et praeguse maailma viimseid päevi iseloomustavad ülemaailmne sõjategevus, „suured maavärinad” ning ulatuslikud „katkud ja näljahädad”. * Ta juhtis tähelepanu ka ennustustele, mis nägid ette sotsiaalset allakäiku ning ahnuse ja kurjuse vohamist, mida me enda ümber tänapäeval nii palju näeme. * Ei läinud kaua, kui hakkasin Piiblit tõsiselt uurima ning mõistsin, et selle ennustused on alati täitunud. Samuti hindasin ümber oma vaated elu päritolu kohta.

Kas ka teie meditsiiniline uurimistöö pani teid mõtlema elu päritolu peale?

Jah. Ajal, mil hakkasin Piiblit uurima, oli mul käsil uurimistöö põlveoperatsioonist. 1960. aastate lõpupoole hakkasid teadlased põlve keerukat mehhanismi paremini mõistma. Nad leidsid, et meie põlv mitte lihtsalt ei liigu ühel teljel nagu uksehing, vaid selle osad ka rulluvad ja liuglevad. Selline leidlik kombinatsioon annab põlvele suurema liikuvuse, võimaldades meil kõndida, tantsida, uisutada ja teha palju muudki.

Umbes 40 aastat on teadlased püüdnud valmistada põlveproteesi. Kuid põlve keerukuse tõttu on seda raske järele teha. Proteesidel on võrreldes originaaliga ka suhteliselt lühike eluiga. Kuigi konstrueerijad kasutavad kvaliteetseid materjale, peavad nende tooted parimal juhul vastu vaid 20 aastat. Meie põlv koosneb seevastu elusrakkudest, mis pidevalt uuenevad. Põlve ehitus tõendab mulle, et see pole tekkinud pimeda juhuse läbi, vaid et selle taga on Jumala tarkus.

Mida öelda mutatsioonide ja mõnede liikide anatoomiliste sarnasuste kohta?

Need sarnasused viitavad samale kavandajale. Elusorganismides toimuvate mutatsioonide abil ei arene organism kõrgemaks eluvormiks. Mutatsioonid pigem kahjustavad geene. Muidugi on võimalik, et mingil õnnetusel on ka positiivne külg. Näiteks, kui rongiõnnetuse tõttu sild puruneb, võib see takistada vaenlaste sõjaväge linna tungimast. Kuid õnnetus iseenesest ei ole linnale kasulik. Samamoodi ei täiusta mutatsioon organisme. Selle tulemusel ei saaks kunagi tekkida midagi nii hämmastavat, kui seda on inimese põlv — rääkimata meie teistest kehaosadest.

Miks sai teist Jehoova tunnistaja?

Kui hakkasin Piibli põhimõtteid ellu rakendama, paranes minu elu märgatavalt. 2003. aastal käisin Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel kokkutulekul. Seal valitses erakordne ühtsus, seda isegi delegaatide seas, kes polnud üksteist kunagi varem kohanud — nad olid justkui üks pere. Nende keskel oli tõeline armastus ning ka mina soovisin sellest osa saada.