JAAPANIS Hiroshimas Motoyasu jõe idakaldal seisab hoone, mis on 1945. aastast saadik olnud varemeis. Miks pole seda ligemale 70 aasta jooksul taastatud?

See kolmekorruseline hoone, mis valmis 1915. aastal, oli omal ajal näitusehoone, kus korraldati tööstustoodangu väljapanekuid. 1945. aasta 6. augustil kell 8.15 aga kõik muutus. Sel ajal plahvatas umbes 550 meetri kõrgusel maapinnast peaaegu näitusehoone kohal esimene sõjapidamises kasutatud aatomipomm. Kõik hoones olijad hukkusid silmapilkselt. Hoone seinad jäid aga püsti.

See muutmata kujul säilitatud hoone on „inimkonna eales loodud hirmsaima hävitusjõu sünge ja mõjukas sümbol”, öeldakse ühes UNESCO * artiklis. 1996. aastal lisati see ehitis UNESCO maailmapärandi nimekirja kui Hiroshima rahumemoriaal.

Kahjuks pole seesuguste valusaid tundeid tekitavate mälestiste olemasolu teinud lõppu sõdimisele, mis on sageli ajendatud ahnusest, natsionalismist ning rassi-, usu- ja hõimuvaenust. Kas see tähendab, et sõjad jäävad alatiseks inimkonda ahistama?

Piibli vastuseks on kindel ei. „[Jumal] lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega!” ütleb Laul 46:10. Jumal asendab inimvalitsused omaenda maailmavalitsusega, Jumala kuningriigiga, mida juhib Jeesus Kristus, Kuningate Kuningas (Ilmutus 11:15; 19:16).

Sel tulevasel ajal pole enam tarvis mälestisi sõja sõgeduse meeldetuletamiseks. Siis „ei mõelda enam endiste asjade peale” — praegusaja häda ja valu peale — „ja need ei tulegi meelde” (Jesaja 65:17).