KAANETEEMA
Lootusekiir kodututele ja vaestele
Joe on USA sõjaveteran. Teda ja tema peret tabanud tragöödiad viisid selleni, et ta elas 18 aastat kodutuna. Mingil ajal hakkas ta käima raamatukogus. Ta vestles seal mõnikord ühe raamatukogutöötajaga ja need vestlused muutsid ta elu.
Martín, noormees Argentinast, tundis hingelist tühjust ja elu näis talle mõttetu. Elu mõtte otsinguil lahkus ta kodunt ja asus lõpuks elama ühte randa. Leidmata vastuseid oma küsimustele, langes ta sügavasse masendusse. Ta palus pisarsilmil Jumalat: „Kui sa oled olemas, siis palun aita mul sind leida.” Mis edasi sai? Peagi näeme.
PÕHJUSEID, miks keegi jääb kodutuks, on mitmeid. Ühed, nagu Joe, on elanud läbi mingi tragöödia. Teised, just nagu Martín, on lihtsalt loobunud „normaalsest” elust, kuna see on tundunud neile mõttetu rutiinina. Põhjuseks võivad olla ka vaesus, loodusõnnetused, perevägivald, narkomaania, alkoholism, psüühiline haigus, töötus või taskukohase elamispinna puudumine.
Varem arvati, et kodutus on tavaline nähtus arengumaades ning riikides, mida on räsinud sõda või majandussurutis, kuid psühholoogiaprofessor Paul Toro sõnul on sellest saanud „tõsine sotsiaalne probleem enamikus arenenud riikides”. * Oma osa on selles olnud arvatavasti valitsuste otsustel, mis puudutavad vähese sissetulekuga perede aitamist, ning üha suureneval sissetulekute ebavõrdsusel.
Paljud on mures selle pärast, mida toob homne päev. Mõned on aga tundnud, et nad muretsevad vähem, kui mõtlevad sellele, mida Piibel räägib tuleviku kohta; ja seda teemat käsitletakse lühidalt artikli lõpupoole. Piiblis toodud põhimõtted on meile abiks
juba praegu, kuna need aitavad meil majanduslikult paremini toime tulla ja olla parema emotsionaalse tervisega. Seda kogesid ka eelmainitud Joe ja Martín.PIIBEL MUUTIS TEMA ELU
„Joe jättis intelligentse, kombeka ja alandliku inimese mulje,” lausub Cindi, kes nägi Joed tihtipeale raamatukogus, kus ta töötas. Kuna Cindi on Jehoova tunnistaja, andis ta talle lugeda ajakirju Vahitorn ja Ärgake! ning kutsus teda Jehoova tunnistajate koosolekutele. Joe läkski ning teda koheldi lahkelt ja lugupidavalt. Seepärast hakkas ta koosolekutel käima. Üks mees kogudusest pakkus Joele võimalust Piiblit uurida ja see nõustus.
Joele pakkus Piiblist õpitu palju julgustust ja ta püüdis hakata selle järgi elama, kuigi see tähendas suurte muudatuste tegemist. Näiteks sai ta teada, et elu on Jumala kingitus ja sellesse tuleks suhtuda austusega ning et suitsetamine saastab keha. (Laul 36:9.) Seepärast jättis ta suitsetamise maha, järgides põhimõtet, mis on toodud kirjakohas 2. Korintlastele 7:1: „Puhastagem end kõigest, mis saastab keha.” See ei tulnud kasuks üksnes tema tervisele, vaid aitas tal ka raha kokku hoida.
Joe võttis südamesse Piibli nõuande, et tuleks teha kõik endast olenev, et end ülal pidada, ja hakkas seepärast tööd otsima. * (1. Tessalooniklastele 4:11, 12.) „Inimesel pole midagi paremat kui süüa ja juua ning tunda oma kõvast tööst rõõmu,” öeldakse piiblikohas Koguja 2:24. Selline rõõm tuleneb ka eneseväärikusest, sest aus töö aitab meil endast lugu pidada. Ja tänu sellele on meil võimalik abivajajaid aidata. (Efeslastele 4:28.)
Cindi jutustab, et kui kogudus nägi Joe siiraid pingutusi, võeti ta omaks ning mõned koguduseliikmed aitasid tal taotleda elamispinda ja muud abi, mida tema olukorras oli võimalik saada. Joe tegi häid vaimseid edusamme, ta ristiti ja temast sai Jehoova tunnistaja. Nüüd õhutab ta teisi omandama Jumalalt lähtuvat tarkust, mis on kirjas Piiblis, ja ta võib rääkida isiklikust kogemusest, kuidas see on teda aidanud. (Õpetussõnad 3:13, 14.)
TA LEIDIS ELU EESMÄRGI
Martín hakkas otsima elu mõtet, kui ta oli 20-aastane. „Ma uurisin religioone ja filosoofiaid,” lausub ta, „ning tarvitasin narkootikume, lootes vabaneda tühjustundest, kuid see ei viinud kuhugi.” Ta elas mõnda aega USA-s Californias ja läks seejärel Hawaiile. „Ma arvasin, et olen leidnud paradiisi,” meenutab ta. Kaunis loodus aga ei kõrvaldanud tema seesmist tühjust. Martín jätkab: „Depressioon muutus niivõrd rõhuvaks, et ma mõtlesin isegi enesetapule.” See oligi hetk, kui ta nuttis lohutamatult ja anus Jumalat: „Kui sa oled olemas, siis palun aita mul sind leida.”
Martínile meenus, et ta oli varem näinud silti „Jehoova tunnistajate kuningriigisaal”, ning ta otsustaski koosolekule minna. Ta räägib: „Astusin sisse, olin pikkade juuste ja habemega, seljas riided, mida olin juba kuude kaupa kandnud. Sellest hoolimata võeti mind soojalt vastu.” Martín nõustus pakkumisega hakata uurima Piiblit. Ta kõndis oma „kodust” rannal linnaväljakule, kus temaga Piiblit uuriti.
Lõpuks sai Martín oma küsimustele vastused. Tema masendus kadus ja asendus rõõmuga, millest rääkis Jeesus: „Õnnelikud on need, kes mõistavad, et nad vajavad Jumala juhatust.” (Matteuse 5:3.)
Inimesed olid hämmastunud, kui nägid, milliseid muudatusi ma olin teinud.
Martíni uus ellusuhtumine oli peagi kõigile ilmne. Ta rakendas ellu samu Piibli põhimõtteid, mis olid abiks varem mainitud Joele, ja see aitas tal oma eluga hakkama saada. Martín pööras rohkem tähelepanu oma välimusele ning leidis Jehoova tunnistajate abiga töö ja elukoha. Ta meenutab: „Varem tunti mind kui linnaväljaku kodutut, kuid nüüd olid inimesed hämmastunud, kui nägid, milliseid muudatusi ma olin teinud.”
Hiljem pöördus Martín tagasi Argentinasse, kus ta ristiti ja sai Jehoova tunnistajaks. Nüüd peab ta kalliks võimalust aidata ka teistel vaimselt näljastel leida vastused elu suurtele küsimustele.
KUI KODUTUS JA VAESUS ON JÄÄDAVALT KADUNUD
Ammune jumalateenija Jeremija elas üle suure hädaaja. Julm vaenlane oli tunginud tema kodumaale ning viinud paljud tema rahva hulgast pagendusse ja orjusse. (Nutulaulud 1:3.) Kuigi Jeremija pääses eluga, kaotas ta peaaegu kõik, mis tal oli. Sügavas ahastuses palvetas ta: „Ära unusta mu viletsust ja kodutust.” (Nutulaulud 3:19.)
Jeremija 1:8.) Teiseks, ta oli pühakirja usin uurija ja teadis, et saabub aeg, kui vaesus ja kannatused asenduvad kestva rahu ja julgeolekuga. (Laul 37:10, 11.)
Kannatustest hoolimata ei heitnud Jeremija meelt. Miks? Esiteks teadis ta, et Jehoova ei hülga teda. (Sellist elu ei too mitte inimeste jõupingutused, vaid täiuslik valitsus, mida kutsutakse Jumala kuningriigiks. (Taaniel 7:13, 14.) Selle kuningriigi kuningaks pole keegi muu kui Jeesus Kristus, kes oli inimesena maa peal olles väga kaastundlik vaeste vastu. (Luuka 7:22; 14:13.) Tema valitsuse all „õitseb õige, valitseb külluslik rahu ... tema vabastab vaese, kes appi hüüab, vaevatu ja selle, kel pole aitajat. ... Ta vabastab nad rõhumise ja vägivalla alt”. (Laul 72:7, 12, 14.)
Jumala kuningriik oli Jeesuse õpetustöö keskmes. (Luuka 4:43.) Ta isegi õpetas inimesi palvetama: „Sinu kuningriik tulgu. Sinu tahe sündigu nagu taevas, nii ka maa peal.” (Matteuse 6:9, 10.) Kuidas näeb elu maa peal välja, kui Jumala kuningriik hakkab selle üle valitsema? Piibel maalib sellest kauni pildi. Näiteks öeldakse Jumala kuningriigi alamate kohta järgmist:
-
„Nad ehitavad maju ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja. Nad ei ehita teistele elamiseks ega istuta teistele söömiseks. ... mu valitud tunnevad täit rõõmu oma kätetööst.” (Jesaja 65:21, 22.)
-
„Nad istuvad igaüks oma viinapuu ja viigipuu all ning keegi ei kohuta neid. Vägede Jehoova suu on rääkinud.” (Miika 4:4.)
See kindel lootus annab meile katsumustes jõudu vastu pidada. Samas, nagu on näha Joe, Martíni ja paljude teiste puhul, aitavad Piibli põhimõtted juba praegu elada mõttekat ja rahuldust pakkuvat elu. Meie Looja, Jumal Jehoova, kinnitab meile: „Kes kuulab mind, elab julgesti ega pea kartma õnnetust.” (Õpetussõnad 1:33.) Saagu need sõnad tõeks ka sinu puhul!
^ lõik 6 Miljonid inimesed on pidanud oma kodu maha jätma relvakonflikti, vägivalla või tagakiusamise tõttu ning neist on saanud välis- või sisepagulased. Seda teemat käsitles 2002. aasta 22. jaanuari Ärgake!.
^ lõik 11 Mõned küll tahavad tööd teha, aga neil pole see võimalik mingi puude, tervisehäda või kõrge vanuse tõttu. Jumal mõistab hukka inimesed, „kes ei taha tööd teha”. (2. Tessalooniklastele 3:10.)