Rose ütleb: „Mul on geneetiline haigus, mis põhjustab mulle kogu aeg suurt valu. Mu elukvaliteet langes järsult.” Üks tema suurimaid muresid oli see, et vahel ta ei suutnud keskenduda piibliuurimisele ja muudele usuga seotud tegevustele. Ent talle olid suureks abiks Jeesuse sõnad, mis on kirjas Matteuse 19:26: „Jumalale on kõik võimalik.” Rose mõistis, et uurimiseks on mitmeid viise. Kuna valu tegi lugemise mõnikord lausa võimatuks, hakkas ta kuulama Piibli ja piiblilise kirjanduse salvestisi. * „Ma ei tea, kuidas ma oleksin ilma selle võimaluseta oma vaimsuse säilitanud,” sõnab ta.

Kui Rose tunneb kurbust, et ta ei suuda enam teha seda, mida varem, pakub talle lohutust kirjakoht 2. Korintlastele 8:12: „Kui on tahtmist anda, on see Jumalale väga meeltmööda, juhul kui inimene annab sellest, mis tal on, mitte sellest, mida tal ei ole.” Need sõnad meenutavad Rose’ile, et Jumalale meeldib see, mida ta teeb, sest ta teeb kõik, mis tal oma piire arvestades on võimalik.

Sophia, kellest oli juttu eespool, meenutab: „Kui mu 18-aastane tütar suri, oli valu nii suur, et ma ei uskunud, et suudan edasi elada. Miski polnud enam sama.” Ta leidis aga lohutust piiblisalmist Laul 94:19, kus laulukirjutaja ütleb Jumalale: „Kui mure mind enda alla mattis, siis sa trööstisid ja rahustasid mind.” Sophia ütleb: „Palvetasin Jehoova poole, et ta aitaks mul leida mingit tegevust, mis mu valu leevendaks.”

Sophia oli hõivatud mõtteka vabatahtliku tööga. Ta hakkas end võrdlema laste rasvakriidiga – isegi katkistega saab hästi värvida. Ka tema tundis end katkisena, kuid õppis seda, et ta saab ikka teisi aidata. Ta meenutab: „Ühel hetkel tundsin, et kui lohutan oma piibliõpilasi Piibli põhimõtete ja sõnadega, siis sellega Jehoova lohutab ka mind.” Ta tegi nimekirja piiblitegelastest, kes olid samuti tundnud oma elus suurt kaotusvalu. Sophia ütleb, et eranditult kõik olid inimesed, kes palju palvetasid. Lisaks õppis ta, et ilma Piiblit avamata ei saa mingeid vastuseid.

Piibli uurimine on õpetanud Sophiale veel midagi: keskendumist tulevikule, mitte minevikule. Teda lohutab piiblisalmis Apostlite teod 24:15 kirjas olev lootus: „Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused.” Kui kindlalt ta usub, et Jehoova äratab ta tütre üles? Sophia vastab: „Ma näen kindlasti oma tütart tulevikus. Meie järgmine kohtumine on juba kirja pandud, see on mu Isa kalendris. Ma näen meid koos tütrega aias sama selgelt, nagu ma nägin ja armastasin teda tema sündimispäeval.”