Kasvasin üles Costa Rica idaranniku sadamalinnas Puerto Limónis ja selle lähedal. Olin meie pere kaheksast lapsest seitsmes. Mu isa suri, kui olin 8-aastane. Pärast seda kasvatas ema meid üksi.

Pesapall oli alati osa minu elust. Juba väiksest peale meeldis mulle seda mängida. Hilises teismeeas liitusin ühe amatöörliiga meeskonnaga. Millalgi minu 20. eluaastatel kutsus üks talendikütt mind Nicaraguasse profiklubisse mängima. Ent kuna mu emal oli sel ajal tervis kehv ning minul tuli tema eest hoolitseda, ei tahtnud ma Nicaraguasse elama minna. Niisiis ütlesin pakkumisest ära. Hiljem kutsus üks teine talendikütt mind Costa Rica rahvuskoondisse, mis oli kokku pandud amatöörliiga mängijatest. Sel korral võtsin pakkumise vastu. Mängisin rahvuskoondises aastatel 1949 kuni 1952 ning osalesin võistlussarjades Kuubal, Mehhikos ja Nicaraguas. Olin pesavalvur ja mängisin oma positsiooni hästi – kord ei teinud ma 17 järjestikuse mängu jooksul ainsatki viga. Nautisin neid hetki, kui rahvas tribüünidel mu nime skandeeris.

Kahjuks elasin ka ebamoraalset elu. Kuigi mul oli püsiv suhe, oli mul alati teisi naisi. Lisaks jõin meeletult. Ükskord jõin nii kõvasti, et järgmisel päeval oma voodis ärgates ei mäletanud ma, kuidas koju jõudsin. Mängisin ka lotot ja raha peale doominot.

Sel ajal sai minu emast Jehoova tunnistaja. Ta üritas ka minus oma usu vastu huvi äratada, ent esialgu edutult, kuna pesapall oli mind täielikult endasse neelanud. Olin sellest nii haaratud, et isegi, kui söögipaus jäi treeningu ajal vahele, ei tundnud ma, et mul oleks kõht tühi. Olin keskendunud vaid mängule. Armastasin pesapalli üle kõige!

29-aastaselt sain ühes mängus palli püüdes tõsiselt vigastada.  Pärast taastumist lõpetasin oma profisportlase karjääri, kuid jäin pesapalliga siiski seotuks. Nimelt hakkasin oma kodu lähedal treenima üht amatöörliiga meeskonda.

1957. aastal nõustusin minema Jehoova tunnistajate kokkutulekule, mis toimus staadionil, kus olin varem pesapalli mänginud. Publiku seas istudes jäi mulle kohe silma Jehoova tunnistajate väärikas käitumine. Kui erinev oli see küll pesapallimängude ajal käratsenud rahvahulga käitumisest! Tol kokkutulekul nähtu innustas mind hakkama Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning nende koosolekutel käima.

Olin paljudest Piibli õpetustest hämmastunud. Näiteks ennustas Jeesus, et viimseil päevil kuulutavad tema järelkäijad head sõnumit Jumala kuningriigist kõikjal maailmas. (Matteuse 24:14.) Sain ka teada, et tõelised kristlased ei teeni Jumalat tulu saamise nimel. Jeesus ütles: „Tasuta olete saanud, tasuta andke.” (Matteuse 10:8.)

Piiblit uurides võrdlesin selle õpetusi Jehoova tunnistajate teguviisidega. Ma imetlesin, kui väsimatult jagavad nad kõikjal maailmas head sõnumit Jumala kuningriigist. Nägin neis seda andmise vaimu, mida Jeesus käskis kristlastel ilmutada. Seega, kui lugesin piiblikohas Markuse 10:21 Jeesuse üleskutset „saa minu järelkäijaks”, tahtsin saada Jehoova tunnistajaks.

Selle eesmärgini jõudmine võttis aga aega. Näiteks olin aastaid mänginud iga nädal lotot, kasutades oma nii-öelda õnnenumbrit. Kuid Piiblist sain teada, et Jumal mõistab hukka need, kes teenivad õnnejumalat, samuti kõik ahned. (Jesaja 65:11; Koloslastele 3:5.) Niisiis otsustasin hasartmängude mängimisele lõpu teha. Kohe järgmisel pühapäeval minu õnnenumber võitis! Paljud pilkasid mind, kuna ma sel nädalal ei mänginud, ning avaldasid survet taas mängima hakata. Kuid mina jäin endale kindlaks.

Minu otsusekindlus „riietuda uude isiksusse” pandi proovile ka päeval, mil mind Jehoova tunnistajate kokkutulekul ristiti. (Efeslastele 4:24.) Tol õhtul leidsin hotelli naastes oma toa ukse tagant ootamas oma ekstüdruku. „Tule, Sammy! Lõbutseme veidi!” meelitas ta mind. Mina aga vastasin kindlalt „ei” ning tuletasin talle meelde, et elan nüüd Piibli moraalipõhimõtete järgi. (1. Korintlastele 6:18.) „Mida?” pahvatas ta ning halvustas seejärel Piibli seksuaalmoraali puudutavaid vaateid. Ta käis mulle peale, et me oma suhet jätkaksime. Mina aga läksin lihtsalt oma tuppa ja lukustasin ukse. Praegu saan puhta südametunnistusega öelda, et alates 1958. aastast, mil mind ristiti, olen nendele otsustele, mis muutsid mu eluviisi, truuks jäänud.

Mul on tunne, et võiksin kirjutada terve raamatu sellest, kuidas Piibli juhtnöörid on mu elu paremaks teinud. Mul on nüüd eesmärgikindel elu, mida kaunistavad ehtsad sõbrad. Olen tõeliselt õnnelik!

Pesapall meeldib mulle siiani, kuid olen oma väärtused ümber hinnanud. Prestiiž ja raha, mis kaasnesid pesapallimänguga, ei kestnud kaua. Minu suhted Jumala ja vennaskonnaga kestavad aga igavesti. Piiblis öeldakse: „Maailm kaob, samuti kaovad selle ihad, aga kes täidab Jumala tahet, elab igavesti.” (1. Johannese 2:17.) Nüüd armastan ma Jehoovat ja tema rahvast üle kõige!