SAARA seisis keset tuba ja vaatas ringi. Kujuta endale ette tumedate väljendusrikaste silmadega Lähis-Ida naist. Kas tema pilgus peitus ka kübeke kurbust? Kui nii, siis pole raske mõista, miks. Selle majaga oli seotud palju mälestusi. Saara oli seal oma kalli abikaasa Aabrahamiga pikka aega õnnelikult elanud. * Koos olid nad teinud sellest majast endale kodu.

Nad elasid jõukas Uri linnas, kus tegutses palju käsitöölisi ja kaupmehi. Seega oli neil kindlasti ka üksjagu vara. Kuid Saarale tähendas kodu midagi enamat kui paika, kus oma asju hoida. Aastate jooksul olid nad siin koos abikaasaga jaganud nii rõõme kui ka muresid. Siin olid nad loendamatuid kordi palvetanud oma kalli Jumala Jehoova poole. Saaral oli igati põhjust seda kohta armastada.

Siiski oli Saara valmis seljataha jätma kõik, mis oli talle tuttav ja kodune. Kuigi ta oli juba umbes 60-aastane, oli ta valmis rändama tundmatusse ning minema vastu uuele elule täis ohte ja raskusi, teades, et ilmselt ei naase nad kunagi. Miks ta oli valmis oma elu nii kardinaalselt muutma? Ja mida meie võime tema usust õppida?

Tõenäoliselt oli Saara Uris üles kasvanud. Tänapäeval pole sellest linnast alles muud kui varemed. Kuid Saara päevil kihas seal elu. Eufrati jõel ja kanalitel kurseerisid kaubalaevad, mis tõid kaugetest paikadest sellesse õitsvasse linna igasuguseid kalleid kaupu. Uri kitsad tänavad kubisesid inimestest, laevad tunglesid kai ääres ning basaarid olid kaupadest tulvil. Kujutle, kuidas Saara selles vilkas linnas üles kasvas ning ajapikku selle paljude elanikega tutvus. Kindlasti jäi ka tema inimestele meelde, sest ta oli erakordselt kaunis naine. Lisaks elas seal tema suur pere.

Saara on Piiblis tuntud oma tugeva usu poolest. Ent ta ei teeninud kuujumalat, keda Uris valdavalt kummardati ja kelle torn linna kohal kõrgus. Saara teenis hoopis tõelist Jumalat Jehoovat. Pühakiri ei ütle, kuidas tal niisugune tugev usk arenes. Tema isa kummardas ebajumalaid, vähemalt mingil ajal. Igatahes abiellus Saara Aabrahamiga, kes oli temast kümme aastat vanem. * (1. Moosese 17:17.) Aabraham sai hiljem tuntuks kui „kõigi nende isa, kes tunnistatakse õigeks usu alusel”. (Roomlastele 4:11.) Koos rajasid nad tugeva abieluliidu, mida iseloomustas lugupidamine, hea suhtlemine ning valmidus keerulised probleemid üheskoos lahendada. Ennekõike aga oli nende abielu tunnusjooneks nende armastus oma Jumala vastu.

 Saara armastas oma meest väga ning nad rajasid oma kodu Uri linna, kus elasid ka nende sugulased. Peagi aga varjutas nende elu kibe pettumus. Piibel ütleb, et Saara oli „viljatu, tal ei olnud lapsi”. (1. Moosese 11:30.) Tolleaegses kultuuris oli selline olukord äärmiselt ränk. Ent Saara jäi oma Jumalale ja abikaasale truuks. Nende vennapojast Lotist, kelle isa oli surnud, sai neile otsekui poeg. Elu läks edasi kuni päevani, mil kõik muutus.

Aabraham läks Saara juurde, süda elevusest pakitsemas. Ta ei suuda uskuda, mis oli just toimunud! Jumal, keda nad teenivad, oli hetk tagasi temaga rääkinud ning talle end ilmselt ingli vahendusel koguni ilmutanud! Kujutle Saarat oma kaunite silmadega Aabrahamile otsa vaatamas ja ootusärevalt küsimas: „Räägi palun, mis ta sulle ütles!” Vahest võttis Aabraham kõigepealt istet, et mõtteid koguda, ning seejärel rääkis naisele, mida Jehoova oli öelnud: „Mine ära oma maalt, oma sugulaste juurest, maale, kuhu ma sind juhatan.” (Apostlite teod 7:2, 3.) Kui nende esmane elevus oli pisut vaibunud, mõtlesid nad sügavamalt ülesande peale, mis Jehoova oli neile andnud. Neil tuli maha jätta stabiilne ja mugav elukeskkond ning hakata elama nomaadielu. Mida Saara sellest kõigest arvab? Kahtlemata jälgis Aabraham oma kaasat teraselt. Kas naine toetab teda meelsasti, nüüd, kui neid ootab ees nii suur elumuutus?

Saara ees seisev valik ei pruugi meil oma eluga kohe haakudagi. Me võime mõelda: „Jumal pole ju kunagi palunud minul või mu abikaasal midagi säärast teha.” Aga kas pole nii, et tegelikult seisame kõik samalaadse valiku ees? Me elame materialistlikus maailmas, mille tõttu võime hakata pidama elus kõige tähtsamaks omaenda mugavust, ainelist vara või turvatunnet. Piibel aga õhutab meid tegema teistsugust valikut: pidama vaimseid asju kõige tähtsamaks ning seadma Jumala tahte täitmise oma mugavusest ettepoole. (Matteuse 6:33.) Kui mõtleme sellele, mida tegi Saara, võiksime endalt küsida: „Millise valiku teen oma elus mina?”

Asju pakkides seisis Saara dilemma ees, mida kaasa võtta, mida maha jätta. Ta ei saanud kaasa võtta midagi liiga suurt, mida eesli- ja kaamelikaravanil oleks olnud raske kanda, ning mida poleks nomaadieluks otseselt vaja. Pole kahtlustki, et nad pidid suure osa oma varast kas maha müüma või ära andma. Loobuda tuli ka linnaelu mugavustest: basaaridest ehk turgudest, kust sai osta teravilja, liha, puuvilju, riideid ja muid tarbe- või mugavusesemeid.

Võib-olla oli Saaral kõige raskem loobuda oma kodust. Kui nende eluase oli selline, nagu paljud  majad, mis arheoloogid on Uris välja kaevanud, siis tuli Saaral loobuda päris paljudest mugavustest. Mõnes sellises majas oli enam kui tosin tuba, samuti veevärk ja kanalisatsioon. Isegi kõige tagasihoidlikumal majal oli kindel katus, seinad ja uks, mida riivi panna. Kas telk suudaks pakkuda sellist kaitset varaste eest? Või lõvide, leopardide, karude ja huntide eest, kes kõik tol ajal piiblimaades elasid?

Ja kui mõelda pereliikmete peale, siis kellest tuli Saaral lahkuda? Jumala sõnad „mine ära oma maalt, oma sugulaste juurest” võisid Saarale parajaks proovikiviks olla. Sooja ja südamliku naisena võis ta olla väga kiindunud oma vendadesse ja õdedesse, nende lastesse ning onudesse ja tädidesse, keda ta ei pruukinud enam kunagi näha. See aga Saarat ei heidutanud, vaid ta tegi päevast päeva ettevalmistusi lahkumiseks.

Hoolimata raskustest oli Saaral lahkumispäevaks kõik pakitud ja ta oli valmis teele asuma. Pere patriarhina läks Terah Aabrahami ja Saaraga kaasa, kuigi ta oli juba umbes kahesaja-aastane. (1. Moosese 11:31.) Saaral oli ilmselt palju teha, et hoolitseda oma eaka isa eest. Nendega ühines ka Lott, kui nad Jehoova käsule kuuletudes kaldealaste maalt lahkusid. (Apostlite teod 7:4.)

Liikudes piki Eufrati-äärset teed, jõudis karavan kõigepealt umbes tuhat kilomeetrit loodes asuvasse Haaranisse. Sinna jäid nad mõneks ajaks elama. Terah võis siis olla juba nii põdura tervisega, et ei suutnud enam edasi rännata. Nad elasid Haaranis kuni ajani, mil Terah 205-aastaselt suri. Millalgi enne nende rännaku järgmist etappi rääkis Jehoova Aabrahamiga uuesti ning ütles talle veel kord, et ta lahkuks sellelt maalt ning läheks maale, kuhu Jehoova teda juhatab. Sel korral aga lisas Jumal vaimustava tõotuse: „Ma teen sind suureks rahvaks.” (1. Moosese 12:2–4.) Ent Haaranist lahkudes oli Aabraham 75- ja Saara 65-aastane ning nad olid lastetud. Kuidas saab Aabrahamist tulla suur rahvas? Kas ta võtab veel ühe naise? Mitmenaisepidamine oli neil päevil tavaline ning sedalaadi mõtted võisid Saarale tõesti pähe tulla.

Nad lahkusid Haaranist ja liikusid edasi. Pane aga tähele, kes rändasid nüüd koos nendega. Piiblis öeldakse, et Aabrahami pere võttis kaasa vara, mis nad olid kogunud, ja asus teele koos „Haaranis soetatud teenijatega”. (1. Moosese 12:5.) Kindlasti rääkisid Aabraham ja Saara oma usust kõigile, kes soovisid kuulata. Mõned vanad juudi kommentaarid viitavad sellele, et siin salmis mainitud teenijad olid proselüüdid, kes olid hakanud koos Aabrahami ja Saaraga Jehoovat teenima. Kui see on tõsi, näitab see seda, et tänu oma tugevale usule rääkis Saara teistele väga veenvalt oma Jumalast ja lootusest. See on miski, mille üle meil tasub mõtiskleda, sest me elame ajal, mil usk ja lootus on maailmast kadumas. Kas sinagi võiksid teistele rääkida, mida head sa oled Piiblist teada saanud?

Ületanud Eufrati, arvatavasti 14. niisanil 1943 e.m.a, läksid nad edasi lõunasse, maale, mille Jehoova oli tõotanud neile anda. (2. Moosese 12:40, 41.) Kujutle, kuidas Saara ringi vaatab võlutuna selle maa ilust, mitmekesisusest ja meeldivast kliimast. Sekemi lähedal asuvate Moore suurte puude juures ilmutas Jumal end Aabrahamile taas ning ütles seekord: „Selle maa annan ma sinu järeltulijatele.” Sõna „järeltulija” võis Aabrahamile palju tähendada! Tema mõte võis rännata Eedeni aeda, kus Jehoova oli ennustanud, et üks järeltulija hävitab ühel päeval Saatana. Jehoova oli juba varem Aabrahamile öelnud, et just temast põlvneva rahva kaudu saavad õnnistused osaks kogu maa elanikele. (1. Moosese 3:15; 12:2, 3, 6, 7.)

Siiski ei jäänud nad selle maailma hädadest puutumata. Kaananimaad tabas nälg ning Aabraham otsustas minna oma perega lõuna poole Egiptusse. Ent ta tajus, et ka sellel maal varitseb teatud oht. Seepärast sõnas ta Saarale: „Kuula mind palun. Sa oled kaunis naine. Kui egiptlased näevad sind koos minuga, järeldavad nad, et sa oled mu naine, ja tapavad mu, aga sinu jätavad ellu. Ütle siis palun, et sa oled mu õde, et mul tänu sinule võiks hästi minna ja ma jääksin elama.” (1. Moosese 12:10–13.) Miks esitas Aabraham sellise tavatu palve?

 Aabraham polnud ei valetaja ega ka argpüks, nagu mõned kriitikud on väitnud. Saara oligi tema poolõde. Pealegi oli põhjust olla ettevaatlik. Aabraham ja Saara teadsid, et pole midagi tähtsamat kui Jumala eesmärk tuua Aabrahami kaudu esile üks eriline järeltulija ning rahvas. Seega oli Aabrahami turvalisus ääretult oluline. Ja arheoloogilised tõendid on näidanud, et polnud sugugi ennekuulmatu, kui mõni Egiptuse võimukandja röövis ära kellegi naise ja tappis selle abikaasa. Niisiis tegutses Aabraham targalt ning Saara toimis alandlikult kooskõlas tema otsusega.

Peagi tekkiski olukord, mis näitas, et Aabrahami kartused polnud alusetud. Mõned vaarao lähikondlased märkasid, et Saara on erakordselt ilus, mis oli tema vanust arvestades päris tähelepanuväärne. Nad rääkisid temast vaaraole, kes käskis naise oma kotta tuua. Millist hingepiina võis küll Aabraham tunda ja milline hirm Saarat vallata! Kuid paistab, et Saarat ei koheldud kui pantvangi, vaid kui auväärset külalist. Võib-olla tahtis vaarao teda kosida ja avaldada talle oma rikkusega muljet ning seejärel pidada naise „vennaga” läbirääkimisi, et Saarat endale naiseks saada. (1. Moosese 12:14–16.)

Mõtle sellele, kuidas Saara silmitseb paleeaknast või rõdult Egiptuse maastikku. Mida ta võis tunda, elades jälle nelja seina vahel, katus pea kohal ning ees kõiksugu hõrgutised? Sellise mugavuse ja küllusega polnud ta ilmselt isegi Uris kokku puutunud. Kas säärane luksuslik elu ahvatles teda? Millist kahjurõõmu oleks tundnud küll Saatan, kui naine oleks otsustanud hüljata Aabrahami ja saada vaarao naiseks. Ent Saara ei teinud midagi sellist. Ta pidas oma abielu au sees ning oli truu oma mehele ja Jumalale. Oleks vaid iga abieluinimene tänapäeva ebamoraalses maailmas sama truu! Kas sina saaksid oma suhetes lähedaste ja sõpradega jäljendada Saara truudust?

Jehoova sekkus, et kaitsta seda tublit naist, ning lõi vaaraod ja tema kodakondseid nuhtlustega. Saanud teada, et Saara on Aabrahami naine, saatis vaarao ta oma mehe juurde tagasi ning käskis kogu nende perel Egiptusest lahkuda. (1. Moosese 12:17–20.) Aabraham oli ülirõõmus, kui sai oma kalli naise tagasi. Tuleta meelde tema armastavaid sõnu oma kaasale: „Sa oled kaunis naine.” Ent märksa rohkem hindas ta Saaras üht teist laadi ilu – ilu, mis polnud seotud pelgalt välimusega –, nimelt seesmist ilu. Sellist ilu väärtustab Jehoova. (1. Peetruse 3:1–5.) Ja sellist ilu saame endas arendada me kõik. Me jäljendame Saara usku, kui peame elus vaimseid asju materiaalsetest tähtsamaks, kui räägime Jumalast teistele ja kui hoiame kinni Jumala moraalinormidest ka ahvatluste korral.