ESIMESTE inimeste Aadama ja Eeva patustamise tõttu on kogu inimkond pärinud patu ja surma. Kuid Jumala eesmärk inimeste suhtes pole muutunud. Seda kinnitab ta meile läbi kogu Piibli.

• „Õiged pärivad maa ja elavad sellel igavesti.” (Laul 37:29)

• „Kõrgeim valitseja Jehoova neelab surma ära igaveseks ja pühib pisarad kõigilt palgeilt.” (Jesaja 25:8)

• „Viimase vaenlasena kõrvaldatakse surm.” (1. Korintlastele 15:26)

• „Enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu.” (Ilmutus 21:4)

Kuidas Jumal surma kaotab? Kuna Piibel ütleb, et õiged elavad igavesti, ja möönab samas, et „maa peal pole ühtki õiget inimest”, tekib küsimus: kas Jumal läheb vastuollu omaenda kehtestatud õigusnormidega ja lubab patustel inimestel igavesti elada? (Koguja 7:20.) Seda ei teeks ta iialgi, sest temas pole kübetki valelikkust. (Tiitusele 1:2.) Mida Jumal siis ette võtab, et oma eesmärk ellu viia ja surm alistada?

Et meid surmast vabastada, on Jumal maksnud meie eest lunastushinna. Piibli järgi on lunastushind miski, mis katab kinni tekkinud kahju või mille eest saab kedagi või midagi vabaks osta. Kuna kõik inimesed on Aadamalt päritud patu tõttu surma mõistetud, ütleb Piibel: „Ükski [ei saa] eales lunastada oma venda ega anda venna eest Jumalale luna (inimelu lunastushind on liiga kõrge ja jääb neile alatiseks kättesaamatuks).” (Laul 49:7, 8.)

Kui ebatäiuslik inimene sureb, maksab ta lihtsalt kinni enda patud; ta ei saa ennast päritud patu vangistusest välja osta ega maksta kinni kellegi teise patte. (Roomlastele 6:7.) Selleks oleks vaja täiuslikku, patuta inimest, kes annaks oma elu teiste pattude eest. (Heebrealastele 10:1–4.)

Just sel põhjusel saatis Jumal maa peale oma poja Jeesuse, kes sündis siin täiusliku, patuta inimesena. (1. Peetruse 2:22.) Jeesus ütles, et ta tuli „andma oma elu lunastushinnaks paljude eest”. (Markuse 10:45.) Ta suri selleks, et surm alistada ja et meil oleks võimalik saada igavene elu. (Johannese 3:16.)

Piibel on ennustanud praeguse aja kohta: „Viimseil päevil tulevad karmid ajad.” (2. Timoteosele 3:1.) Need viimsed päevad kestavad „jumalakartmatute inimeste kohtu- ja hävingupäevani”. (2. Peetruse 3:3, 7.) Jumalakartlikud inimesed aga elavad selle hävingupäeva üle ning saavad igavese elu. (Matteuse 25:46.)

Lugematu hulk teisi, kes magavad praegu surmaund, tuuakse ellu tagasi ning neilgi on võimalus elada igavesti. Maa peal olles näitas Jeesus, et surnud inimest on tõesti võimalik ellu äratada. Näiteks kord Naini linna minnes kohtas ta üht lesknaist, kelle ainuke poeg oli surnud. Jeesusel hakkas temast kahju ning ta äratas noormehe ellu. (Luuka 7:11–15.) Apostel Paulus ütles: „Mul on sama lootus ..., et Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused.” See, et Jumal on lubanud surnud üles äratada, tõendab, kui väga ta inimesi armastab. (Apostlite teod 24:15.)

 Niisiis on väga paljudel võimalus pärida maa ja elada sellel igavesti. (Laul 37:29.) Lõpuks saavad kõik inimesed öelda sedasama, mis Paulus umbes kaks tuhat aastat tagasi lausus: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (1. Korintlastele 15:55.) Inimkonna igipõline vaenlane surm on siis alatiseks alistatud.