KAANETEEMA | PIIBLI SÄILIMISLUGU
Piibel on säilinud hoolimata kõdunemisohust
MIS OHUSTAS PIIBLI SÄILIMIST. Piiblikirjutajad ja ümberkirjutajad kasutasid peamiselt papüürust ja pärgamenti. a (2. Timoteosele 4:13.) Miks seadsid need materjalid Piibli säilimise ohtu?
Papüürus rebeneb ja luitub kergesti ning muutub hapraks. „Lehest ei jää lõpuks muud järele kui mõned kiud ja peotäis põrmu,” ütlevad egüptoloogid Richard Parkinson ja Stephen Quirke. „Hoiupaigas võib kirjarull minna rõskuse tõttu hallitama või mädanema ning seda võivad süüa närilised või putukad, peamiselt termiidid, kui see on maha maetud.” Mõned papüürused on sattunud pärast avastamist liigse valguse või niiskuse kätte, mis on kiirendanud nende lagunemist.
Pärgament on papüürusest vastupidavam, kuid seegi laguneb, kui seda valesti hoitakse või kui see satub äärmuslike temperatuuride, liigse niiskuse või valguse kätte. b Pärgamenti kahjustavad ka putukad. Sestap öeldakse raamatus „Everyday Writing in the Graeco-Roman East”, et muistsete kirjutiste säilimine on pigem erand kui reegel. Kui kõik piiblikäsikirjad oleksid kõdunenud, oleks ka Piibli sõnum jäädavalt kadunud.
KUIDAS PIIBEL SÄILIS. Juutide seaduses nõuti, et iga kuningas kirjutaks endale rullraamatusse ärakirja seaduskogust ehk esimesest viiest piibliraamatust. (5. Moosese 17:18.) Peale selle valmistasid elukutselised ümberkirjutajad nii palju käsikirju, et meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli pühakiri olemas sünagoogides kõikjal Iisraelis ja koguni kaugel Makedoonias. (Luuka 4:16, 17; Apostlite teod 17:11.) Kuidas on mõned väga vanad käsikirjad meie päevini säilinud?
„Juutidel oli tavaks panna pühakirjarullid savikannudesse, et neid säilitada,” sõnab uue testamendi õpetlane Philip Comfort. Kristlased ilmselt jätkasid seda kommet. Nii ongi mõningaid vanu piiblikäsikirju leitud savikannudest, samuti pimedatest kambritest, koobastest ning erakordselt kuiva kliimaga piirkondadest.
TULEMUS. Kuni meie päevini on säilinud tuhandeid piiblikäsikirjade fragmente, millest mõni on üle kahe tuhande aasta vana. Ühegi teise muistse teksti kohta pole olemas nii palju käsikirju sedavõrd ammusest ajast.