Piiblis öeldakse, et Koljati „pikkus oli 6 küünart ja 1 vaks”. (1. Saamueli 17:4.) Tavaline küünar oli 44,5 sentimeetrit ja vaks 22,2 sentimeetrit. Kokku teeb see umbes 2,9 meetrit. Mõned väidavad, et Koljat ei saanud ometi nii pikk olla. Aga mõtle, nüüdisaja teadaolevalt pikim mees oli 2,7 meetrit pikk. Kas tundub siis võimatu, et Koljat oli vaid 20 sentimeetrit pikem? Koljat oli refalaste suguharust, mis oli tuntud oma ebatavaliselt suurt kasvu meeste poolest. Üks Egiptusest leitud dokument 13. sajandist e.m.a mainib, et mõned hirmuäratavad sõdalased Kaanani piirkonnas olid üle 2,4 meetri pikad. Seega, kuigi Koljat oli tavatult pikk, polnud selles midagi võimatut.

Mingil ajal üritasid õpetlased kuningas Taavetit müütiliste kangelaste sekka lahterdada. Enam pole seda aga nii lihtne teha. Näiteks leidsid arheoloogid muistse raidkirja, mis mainib „Taaveti sugu”. Samuti rääkis Jeesus Kristus Taavetist kui tegelikust isikust. (Matteuse 12:3; 22:43–45.) Selle tõestuseks, et Jeesus on messias, on olemas kaks üksikasjalikku sugupuud, millest nähtub, et Jeesus põlvnes kuningas Taavetist. (Matteuse 1:6–16; Luuka 3:23–31.) Niisiis võib kindlalt väita, et Taavet oli ajalooline isik.

Piiblis öeldakse, et Taaveti ja Koljati võitlus toimus Eela orus. Kuid seal öeldakse veel täpsemalt, et vilistid lõid laagri üles ühele mäenõlvale kahe linna, Soko ja Aseka vahele. Iisraellased paiknesid nende vastas, teispool orgu oleval mäenõlval. Kas eelmainitud kohad on päriselt olemas?

Pane tähele ühe inimese hiljutist reisikirjeldust: „Meie giid, kes polnud usklik, viis meid Eela orgu. Selleks kõndisime kõigepealt üht rada mööda üles mäeharjale. Samal ajal kui silmitsesime meie ees laiuvat orgu, lasi ta ette lugeda piiblikoha 1. Saamueli 17:1–3. Siis osutas ta käega üle oru ja ütles: „Sinna vasakule jäävad Soko varemed ja paremale Aseka varemed. Vilistite laager oli nende kahe linna vahel, kuskil seal nõlval teispool orgu. Meie seisame praegu tõenäoliselt iisraellaste laagripaigas.” Kujutasin Sauli ja Taavetit seismas sealsamas, kus seisin mina. Seejärel läksime alla orupõhja ning ületasime voolusängi, mis oli enamasti kuiv ja täis kive. Silme ette kangastus pilt Taavetist, kes kummardub, et võtta viis siledat kivi, millest üks tapab Koljati.” Nii see ekskursant kui ka paljud teised olid selle üksikasjaliku piiblijutustuse autentsusest hämmastunud.

Pole mingit põhjust kahelda selle ajaloolise sündmuse tõepärasuses. Selles loos on kirjeldatud päriselt olemasolevaid kohti ning tegelikke inimesi. Mis veelgi kaalukam, see jutustus on osa pühakirjast, mis on kirja pandud Jumala vaimu mõjutusel. Seega lähtub see tõe Jumalalt – Jumalalt, „kel on võimatu valetada”. (Tiitusele 1:2; 2. Timoteosele 3:16.)