Sündisin Mehhikos Tamaulipase osariigi looduskaunis piirkonnas Ciudad Mante linnas. Üldiselt on selle linna elanikud lahked ja sõbralikud. Paraku oli organiseeritud kuritegevuse tõttu see piirkond väga ohtlik.

Mina olin meie pere neljast pojast vanuselt teine. Vanemad olid lasknud mind katoliku kirikus ristida ning hiljem laulsin ma ka kirikukooris. Tahtsin Jumalale meelepärane olla, sest kartsin tõemeeli, et muidu satun põrgusse, kus mul tuleb igavesti piinelda.

Kui olin 5-aastane, jättis isa meid maha. Olin ääretult kurb ning tundsin hinges tühjust. Mulle ei mahtunud pähe, miks ta meid hülgas, kui meie teda nii palju armastasime. Ema pidi nüüd meie ülalpidamiseks pikki päevi töötama.

Kasutasin seda olukorda ära ning tegin koolist poppi, et endast vanemate noortega läbi käia. Nad õpetasid mind ropendama, suitsetama, varastama ja kaklema. Kuna mulle meeldis teiste üle võimutseda, õppisin poksimist, maadlemist ja võitluskunste, samuti relvade käsitsemist. Minust sai vägivaldne nooruk. Tihti osalesin tulistamistes, mis mitmel korral lõppesid sellega, et jäin kuhugi tänavale verisena hinge vaakuma. Millist südamevalu ma küll oma emale valmistasin, kui ta mind sellisena leidis ning haiglasse toimetas!

Kui olin 16-aastane, tuli meile külla minu lapsepõlvesõber Jorge. Ta ütles, et on Jehoova tunnistaja ja et tahab meiega üht tähtsat sõnumit jagada. Siis hakkas ta Piibli abil oma uskumusi selgitama. Ma polnud Piiblit kunagi lugenud. Oli väga huvitav teada saada, mis on Jumala nimi ja millised on tema eesmärgid. Jorge pakkus välja, et võib meiega Piiblit uurida. Olime nõus.

Kui sain teada, et põrgutule õpetus ei põhinegi Piiblil, tundsin tohutut kergendust. (Laul 146:4; Koguja 9:5.) Nüüd ei tundnud ma Jumala ees enam haiglaslikku hirmu. Selle asemel hakkasin nägema teda kui armastavat isa, kes soovib oma lastele parimat.

 Piibliuurimise jätkudes sain aru, et mul tuleb oma isiksust muuta. Pidin arendama alandlikkust ja loobuma vägivallast. Mind aitas piiblikohas 1. Korintlastele 15:33 toodud nõuanne. Seal öeldakse: „Halb seltskond rikub kasulikud harjumused” ehk „head kombed”, nagu ütleb allmärkus. Mõistsin, et kui tahan oma isiksust muuta, pean lõpetama läbikäimise inimestega, kes avaldavad mulle halba mõju. Niisiis asendasin oma vanad sõbrad koguduseliikmetega – inimestega, kes erimeelsuste lahendamiseks ei kasuta rusikaid, vaid Piibli põhimõtteid.

Veel üks piiblitekst, mis mind raputas, oli Roomlastele 12:17–19. Seal öeldakse: „Ärge tasuge kellelegi halba halvaga. ... Kui võimalik, nii palju kui oleneb teist, olge rahujalal kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, ... sest on kirjutatud: „Kättemaks kuulub mulle, mina tasun kätte, ütleb Jehoova.”” Mõistsin, et Jehoova on see, kes seab omal ajal ja omal viisil õigluse jalule. Pisitasa suutsin oma vägivaldse eluviisiga lõpparve teha.

Ma ei unusta iialgi, mis juhtus ühel õhtul koju minnes. Üks noortekamp, kellega minu endine jõuk oli vaenujalal, tuli mulle kallale. Nende juht lõi mulle hoobi selga ja karjus: „Kaitse ennast!” Tegin kohe lühikese palve Jehoovale, et ta aitaks mul vastu pidada. Kuigi mul oli kange kihk vastu lüüa, õnnestus mul siiski sealt minema saada. Järgmisel päeval kohtasin nende jõugujuhti üksinda. Rusikad sügelesid kättemaksuihast, kuid taas palusin Jehoovalt abi, et suudaksin end talitseda. Minu üllatuseks tuli ta otse minu juurde ja ütles: „Anna mulle eilse pärast andeks. Tegelikult ma sooviksin saada selliseks nagu sina. Ma tahan Piiblit uurida.” Nii hea, et olin suutnud oma viha kontrolli all hoida! Tänu sellele hakkas temagi Piiblit uurima.

Kahjuks ei jätkanud minu ülejäänud pere tol korral piibliuurimist. Mina aga olin täis otsustavust edasi uurida ning mitte lasta kellelgi ega millelgi end selles takistada. Teadsin, et regulaarne läbikäimine Jehoova teenijatega parandab mu hingehaavad ning et nad on mulle pere eest. Edenesin jätkuvalt ning 1991. aastal sain ristitud Jehoova tunnistajaks.

Varem olin kibestunud, võimutsev ja vägivaldne nooruk. Kuid Jumala sõna on mu elu täielikult muutnud. Praegu jagan ma Piibli rahusõnumit kõigiga, kes soovivad seda kuulata. Viimased 23 aastat on mul olnud au olla täisajaline piibliõpetaja.

Mõnda aega sain olla vabatahtlikuna abiks Jehoova tunnistajate Mehhiko harubüroos. Seal kohtasin Claudiat, energilist noort naist, kellega me abiellusime 1999. aastal. Olen Jehoovale tohutult tänulik, et ta kinkis mulle sellise ustava kaaslase.

Teenisime koos Mehhiko viipekeelses koguduses ning aitasime kurtidel Jehoovat tundma õppida. Hiljem pakuti meile võimalust kolida Belize’i, et ka selles riigis inimestele Piiblit õpetada. Kuigi meie elu on siin märksa tagasihoidlikum, on meil olemas kõik, et olla õnnelik. Me ei vahetaks seda mitte millegi vastu.

Aja möödudes hakkas mu ema taas Piiblit uurima ja ta ristiti. Ka minu vanem vend, tema naine ja lapsed on praeguseks Jehoova tunnistajad. Lisaks teenivad Jehoovat mõned minu endised sõbrad, kellega ma kuningriigisõnumit jagasin.

Kahjuks on mõned mu pereliikmed surnud, kuna nad ei muutnud oma vägivaldset loomust. Kui mina oleksin jätkanud oma endist eluviisi, oleksin tõenäoliselt lõpetanud nagu nemad. Olen tänulik Jehoovale, et ta mind enda juurde tõmbas, ning tema teenijatele, kes mulle kannatlikult ja lahkelt õpetasid, kuidas Piibli põhimõtteid ellu rakendada.