Donil ja Margaretil * oli külas tütar oma perega. Margaret, kes on pensionil olev elukutseline kokk, valmistas nende lahkumise puhul makarone juustukastmega, mis on ta kahe tütrepoja lemmiktoit.

Kui kõik olid laua taga, tõi Margaret pearoa ja asetas laua keskele. Kui ta kaane üles tõstis, nägi ta oma kohkumuseks, et kausis oli vaid kuum juustukaste! Margaret oli unustanud lisada põhilise koostisaine – makaronid!

Hoolimata vanusest või kogemustest teeme kõik vigu. Selleks võib olla mõtlematu sõna, valesti ajastatud tegu või see, et me lihtsalt unustame midagi. Miks me teeme vigu? Kuidas vigadele reageerida? Kas neid saab ära hoida? Tasakaalukas suhtumine vigadesse aitab neile küsimustele vastata.

Kui teeme midagi hästi, võtame rõõmuga kiituse vastu ja tunnustame, et oleme seda väärt. Teisest küljest, kui teeme mõne vea, isegi kui teeme selle kogemata või teised ei märka seda, siis kas meil ei tuleks tunnistada oma eksimust? See nõuab alandlikkust.

Kui arvame endast liiga palju, võime pidada oma viga tühiseks, süüdistada kedagi teist või eitada oma eksimust. Selline teguviis ei too tavaliselt endaga kaasa midagi head. Probleem võib jääda lahendamata ning süü jääda ebaõiglaselt kellegi teise kaela. Ja isegi kui meil õnnestub oma vea tagajärgedest mööda hiilida, on vaja meeles hoida, et lõpuks tuleb meil igaühel „enda kohta Jumalale aru anda”. (Roomlastele 14:12.)

Jumal suhtub vigadesse realistlikult. Piiblis Laulude raamatus kirjeldatakse Jumalat halastava ja kaastundlikuna, kes „ei otsi aina meis vigu, ei pea viha igavesti”. Ta teab, et oleme ebatäiuslikud, ja mõistab meie nõrkusi, „tal on meeles, et oleme põrm”. (Laul 103:8, 9, 14.)

Nagu halastav isa, tahab ka Jumal, et meie kui tema lapsed suhtuksime vigadesse nii nagu tema. (Laul 130:3.) Jumala sõnas on kirjas rohkelt armastavaid nõuandeid ja juhiseid, et võiksime tulla toime enda ja teiste vigadega.

Tihti kulutab inimene mingi eksimuse korral palju aega ja energiat teiste süüdistamiseks või öeldu-tehtu õigustamiseks. Kuid kas poleks parem siis, kui oled kedagi sõnadega haavanud, lihtsalt vabandada, seada asjad korda ja hoida sõprust? Kas sa oled teinud midagi valesti ja põhjustanud sellega endale või kellelegi teisele ebamugavust või midagi hullemat? Selle asemel et end maha materdada või süüdistada teisi, miks mitte lihtsalt teha olukorra parandamiseks  oma parim. Teiste süüdistamine vaid pikendab pingelist olukorda ja süvendab probleemi. Selle asemel võta õppust, sea asjad korda ja mine eluga edasi.

Kui keegi teeb vea, võime kergesti näidata välja oma pahameelt. Kui palju parem aga oleks järgida Jeesus Kristuse nõuannet: „Kõike, mida te tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka neile.” (Matteuse 7:12.) Pole kahtlustki, et kui sina teed mõne vea, isegi kui see viga on tühine, siis tahad, et teised oleksid kaastundlikud või ei pööraks sellele tähelepanu. Kas võiksid suhtuda teistesse samamoodi? (Efeslastele 4:32.)

Vead tulenevad „valest arusaamast, ebapiisavatest teadmistest või tähelepanematusest”, nagu selgitab üks sõnaraamat. Tuleb möönda, et varem või hiljem teeb iga inimene mõnel eelmainitud põhjusel vea. Siiski võime teha vähem vigu, kui võtame arvesse mõningaid pühakirja põhimõtteid.

Ühe sellise põhimõtte võime leida piiblikohast Õpetussõnad 18:13, kus on kirjas: „Kui keegi vastab enne faktide ärakuulamist, toimib ta rumalalt ja häbiväärselt.” Tõesti, kui võtame pisut aega, et kuulata ära kogu lugu ja mõelda läbi oma vastus, aitab see vältida mõtlematuid sõnu ja impulsiivset reageeringut. Tähelepanelikult kuulates saame teadmisi, mis on üliolulised, et teha õigeid järeldusi, ja seega vältida vigu.

Teine Piibli põhimõte ütleb: „Kui võimalik, nii palju kui oleneb teist, olge rahujalal kõigi inimestega.” (Roomlastele 12:18.) Tee oma parim, et edendada rahu ja ühtsust. Kui töötad koos teistega, ole taktitundeline ja lugupidav ning püüa teisi kiita ja julgustada. Sellises õhkkonnas on lihtsam mõtlematud sõnad ja teod andestada või tähelepanuta jätta ning tõsisemad solvangud sõbralikult lahendada ja heastada.

Püüa oma veast midagi õppida. Selle asemel et oma sõnu või tegusid välja vabandada, näe võimalust kasvatada endas häid omadusi. Kas on sul ehk vaja olla kannatlikum, lahkem või arendada enesevalitsust? Kuidas on lood tasaduse, rahu ja armastusega? (Galaatlastele 5:22, 23.) Samuti võid sa õppida, mida järgmine kord teisiti teha. Püüa ennast mitte liiga tõsiselt võtta, olemata seejuures vastutustundetu. Huumorimeel aitab pinget hajutada.

Tasakaalukas suhtumine vigadesse aitab paremini lahendada olukordi, kus me ise või keegi teine teeb mõne vea. Me oleme rahujalal enda ja teistega. Kui püüame oma vigadest õppida, saame targemaks ja oleme meeldivamad inimesed. Me ei ole liigselt muserdunud ega materda ennast maha. Kui mõistame, et ka teised maadlevad oma vigadega, saame nendega lähedasemaks. Mis kõige tähtsam, me õpime jäljendama Jumala armastust ja tema valmisolekut andestada. (Koloslastele 3:13.)

Kas artikli alguses mainitud Margareti eksimus rikkus perekondliku koosviibimise? Sugugi mitte. Kõik nägid selle humoorikat külge, eriti Margaret, ning nautisid rooga, ehkki selles polnud makarone. Aastate pärast jutustasid Margareti kaks tütrepoega seda unustamatut lugu üha uuesti ja uuesti oma lastele ning meenutasid südamesoojusega oma vanavanemaid. Oli see ju lihtsalt tühipaljas eksimus!